ma saan ufonautidest aru

Istanbuli lennujaam. Üks tütarlaps räägib telefoniga arusaamatus keeles, tõstab häält, nutab, on vihane. Ma ei saa sõnagi aru, ja mul on selle üle hea meel. Samas on see kummaline kogemus: inimene, räägib, aga aru ei saa, sest keelt ei mõista. Samas saab keelt alt üles ehitada, kehakeelest alates. Paljud türklased ei saanud aru, mis ma neile inglise keeles ütlesin või mida küsisin, aga ometi saime kõik räägitud, mis vaja. Muidugi, need kõneaktid olidki väga lihtsad: kas ma saan pangakaardiga maksta; see maksab 10 liiri jne. Aga see on aluseks ja vundamendiks, mille peale saab keerulisemat ehitada. Inimestest saab aru.

Ma olen kindel, et ka ufonautidest saab aru, isegi eeldamata mingit vahetut telepatiivset suhtlemist ning isegi hoolimata sellest, et meie kehad on erinevalt üles ehitatud – viimane teeb küll suhtlemise raskemaks, ent mitte võimatuks. Viimases järgus on meie kehad tehtud samast asjast, jõu kokkutõmbest. Me oleme sugulased. Vastasel juhul me ei puutuks üldse kokkugi, me ei saaks mitte mingil moel teineteisele ilmneda. Me oleme sugulased. Me oskame üle kanda. Me kanname üle mida iganes.