maksiim

Eluslooduse tegutsemismaksiimiks on paljunemine (s.t et järglasi on rohkemalt või massiivsemalt kui vanemaid). Ja elusloodus toimib tänu sellele, et selle osalised kõik järgivad kantilikku printsiipi (ehkki selle tähendus on vastupidine ning nõuab just nimelt teiste muutmist vahendiks): eeldavad, et kõik teevad sedasama (s.t paljunevad ja konkureerivad seetõttu temaga otseselt või kaudselt), ning see eeldus just nimelt ongi kestlik. Kui ainult üks liik paljuneks ja teised mitte, siis jääks lõpuks alles ainult üks liik, mis tähendaks talle ühtlasi enesetappu. Ta ei suudaks oma keerukust üleval hoida. Ökosüsteem vajab püsimiseks rohkemat kui üht liiki (või, rääkides eeltuumsetest, siis rohkemat kui üht eluvormi).

Kapitalismiga on samamoodi: ta püsib tänu sellele, et kõik osalised on egoistlikud. Kui ainult üks osaline, üks hüperfirma oleks seda, siis ta hõivaks kogu maakera, ammendaks kõik selle ressursid, reostaks keskkonna, oma kasumit maksimeerides lausa füüsiliselt tapaks enamiku inimkonnast – see aga tähendaks ühtlasi firma enesetappu.

Muidugi, nii eluslooduses kui ka majanduses tulevad kohe sisse tasakaalustavad jõud, mis viivad eristumisele, jagunemisele, lahknemisele, spetsialiseerumisele, nii et isegi kui mingi õhkõrna hetke vahel oleks kujuteldav üks liik või firma (aga et ta kuidagi veel elus püsib), siis järgmisel hetkel nad juba jaguneksid, lõheneksid, lahkneksid, taastades ajapikku endise paljususe.

Aga isegi see üheliigilisuse-ühefirmalisuse olukord tundub utoopiline ja võimatu, sest iga liigi ja firma toimimisse on juba sisse kirjutatud iselaadi kantiliku printsiibiga teised (liigid, firmad), teistega arvestamine – isegi ja just oma egoistlikkuses. Kui ainult üks oleks egoistlik, siis ei saaks seda mängu mängida – ja ta peab viivitamatult lakkama olemast egoistlik, kui ta tahab ellu jääda.