Milleks on vaja filosoofiat ja kunsti?

Ilmselt nii mõnelegi võib tunduda usutav idee, et majandus on ühiskondliku elu alus ning kultuur on selle pealisehitis. Sellest võiks järelduda, et hädakorral saab loobuda pealisehitise dekoratsioonidest või tervetest korrustest, aga et vundament on igal juhul põhiline, ilma milleta maja püsti ei püsi. Ehk siis võib koondada ja taandada ära mõningaid kultuurilisi nähtusi, aga majandust ei tohi puutuda. Esiteks isegi sellise arhitektuurse kujundi raames tuleb mõelda, milleks maja on mõeldud. Kui meil on pelk vundament ega ole midagi selle peal – või on liiga kasinalt –, siis meil pole selle vundamendiga midagi peale hakata. Külm võtab meid enne ära, kui midagi sinna ehitama jõuaksime hakata. Aga veelgi sügavamalt jätab see kujund välja asjaolu, et inimtegevuses ei saa lahutada selliseid diskreetseid tsoone, vaid et majandustegevus juba on kultuuriline ning kultuurilised seosed kätkevad majandussuhteid.

Jah, kui ära kaotada[1] kunstnikud ja filosoofid, siis järgmisel päeval ilmselt ei juhtu midagi. Aga pikemas perspektiivis hakkab juhtuma, ja see hakkab otseselt mõjutama ka majandust. Esiteks, majanduses on oluline liikumine väärtusskaalal ülespoole, s.t toota kallimaid ja teadmismahukamaid tooteid. Kui ühiskonnast on ära kaotatud või kärbutatud teatavad suured sektorid (nt kunst, filosoofia), siis kahaneb vastavalt ka innovaatilisus, sest innovatsioon, leidurlus ei ole aksiomatiseeritav (tõeline uuendus on ju just see, mille peale keegi tulnud ei ole) ja see saab regulaarselt (s.t suure statistilise tõenäosusega) sündida ainult ühiskonnas, kus on võimalikult palju mõõtmeid, mis on võimalikult mitmekesine. Väga kitsalt utilitaristlikuks muudetud ühiskond ongi mõistetud nende samade antud hetkel kehtivate eesmärkide vangistusse ega oska seada uusi eesmärke. Vanast lahtilogistamiseks aga on hädavajalik kunstnike ja filosoofide tegevus meie taju ja mõtlemise nihutamisel, värskendamisel.

---

[1] Ehkki on muidugi oluline, mis moel see ärakaotamine käib. Ütleme näiteks lihtsalt, et lõpetatakse igasugune riigipoolne (s.t ühiskonna terviku poolt rahastatav) toetus kunstnikele ja filosoofidele ning kaotataks ära nende õpetamine haridusasutustes. S.t et kunstnikud ja filosoofid oleksid sunnitud kas nälga surema, emigreeruma või “tootvale tööle” asuma.