surmast

Surmast / Elust teispool surma / Surma üleelamine / Kuidas elada üle surma?

1. Ebapopulaarne populaarne teema: surm

Ma tahan rääkida teemal, mis inimeste ülddiskursuses on kogu aeg populaarne olnud, aga mis filosoofias on pärast Kanti muutunud ebapopulaarseks ning ebafilosoofilisena sellest välja tõrjutud. Nimelt ma tahan rääkida surmast, surmaprotsessist ja surmajärgsest. Surm kui siinpoolsusse kuuluv (või seda koguni rajav, vrd Heidegger 1993) on nüüdisajal seaduslik filosoofiline teema, aga surmajärgne mitte. Sest tundub, et sellest ei saa kõneleda ning “millest ei saa kõneleda, sellest tuleb vaikida”. Võib-olla aga on see väide liiga kategooriline; võib-olla on rohkem valikuvõimalusi kui rääkimine või vaikimine; võib-olla on rohkemaid rääkimise strateegiaid kui teaduslik sedastamine või (näiteks) fenomenoloogiline kirjeldus.

Ma kahtlustan, et surmajärgsuse kujutlemise ja seletamise erinevaid viise pole aja jooksul eriti juurde tekkinud ning me opereerime enam-vähem samade põhikujutelmadega, mis olid olemas juba vanaajal (nt Kreekas, Indias). Diakroonses (ja ma kahtlustan, et ka sünkroonses) plaanis on rohkem neid, kes kujutlevad mingit sorti edasikestmist pärast surma. Vähem on neid – aga nad tekkisid mõtteloos väga varakult –, kelle meelest inimese surm tähendab ka tema enesekohasuse täielikku hävingut.

Järgnevas kirjatöös räägin ma valdavalt esimesest versioonist, aga ma tahaksin enne öelda mõne sõna ka teise kohta. Esiteks pean ma sääraseid kujutelmi äärmiselt oluliseks ja stimuleerivaks. Nagu filosoofia on mitmes muus uuringuvaldkonnas teinud, nõnda ka siin toimivad sellised skeptilised teooriad radikaalse “platspuhtaks’ina”, Entsäuberung’ina, disenchantment’ina, lummusest vabastamisena. See kõrvaldab kogu selle tohutu kooriku, mis surmajärgsuse ümber aegade jooksul kuhjunud on ning mis inimesi eksiteele viivad (ehkki need võivad mingist otsast ka tarvilikud olla). Ja seda saab mõtestada ka alljärgneva kontekstis, nagu ma vastavas kohas osundan.

Teiseks aga tuleb rõhutada ka seda, et tegemist pole mingi vahetult ilmse teooriaga (nagu paljudele eriti tänapäeval tunduda võib), vaid et see eeldab teatavat metafüüsikat. Tänapäevases versioonis on selle aluseks kartesiaanlik keha ja vaimu dualism, mis algses versioonis tähendas nende kahe sfääri sõltumatust (peaaegu; puhtamal kujul arendab teooria selle aspekti välja Spinoza, kellel need kaks “atribuuti” ongi täiesti sõltumatud ja terviklikud väljendused “substantsist”, mis teineteist kuidagi ei mõjuta, vaid on justkui sama asja tõlked eri keeltesse), aga mis üheskoos moodsa teaduse arenguga on viimasel paaril sajandil muutunud epifenomenalismiks: vaim või teadvus postuleeritakse aine epifenomenina, kaasnähtusena. Seda võib pidada loogiliseks asjade arenguks, sest kui 1) keha ja vaim on sõltumatud sfäärid; 2) teadustes oleme teinud tohutuid edusamme keha, ekstensiooni uurimisel; siis 3) võib vaimu kui üleliigse mõiste kõrvaldada, või õigemini teha temast keha derivaatmõiste: kui meil on teatav ainekonfiguratsioon, siis vaim ehk teadvus “tekib” iseenesest sinnajuurde. Mulle tundub, et selline eeldus kuulub endiselt viisaka teaduse taustsüsteemi.

Sellise reduktsionistliku vaate vastu on protestitud eeskätt 20. sajandi filosoofias: nt. fenomenoloogias, mis rõhutab esimese isiku kogemuse taandamatust kolmanda isiku kirjeldusele. Kolmanda isiku perspektiivist saab küll kirjeldada, kuidas mu kehas liiguvad närvisignaalid jne, aga mu enda vahetu kogemus seejuures on hoopis midagi muud, kvalitatiivselt ja põhimõtteliselt teistsugune. Mingis mõttes tuleb siin tagasi kahe taandamatu sfääri kujutlus, ja võib-olla isegi kallutatuna pigem vaimu poole, kuna fenomenoloogia on just nimelt teadvussisude kirjeldus ja analüüs ehk n-ö vaimu positsioon, siis peab nuputama, kuidas koherentselt läbi viia kolmanda isiku ehk n-ö objektiivse maailma kirjeldust sellelt lähtekohalt.

Ma ei taha pikemalt laskuda filosoofiaajaloolistesse nüanssidesse; piisaku sellest, et ettekujutus iseduse hävimisest surma puhul eeldab oma taustal teatavat laadi metafüüsikat, teatavaid ontoloogilisi eelotsustusi – nagu iga teinegi positsioon. S.t tuleb hoiduda pidamast seda seisukohta vahetult ilmseks (nagu eeskätt vähese filosoofilise koolitusega inimesed sageli teevad).

2. Transtsendentne kujutlus

Järgnev käsitlus püüab järgi proovida üht teatavat kujutlust, ühe teatava ontoloogia arendamisvõimalusi. Ma olen seda vahel sõnastanud kahe komplementaarse seadusena (mille vahekord eespoolmainitud kahe sfääriga nõuaks omaette juurdlust), millest esimene on koolifüüsikast tuttav “energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise” ning teine on selle eeskujul vermitud seadus “teadvus ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise”. Ma tõttan täpsustama, et “teadvust” mõistan ma siin spetsiifilises tähenduses, mis võib olla harjumatu. Nimelt ei pea ma selle all silmas üksnes inimlikku teadvust, vaid üldse igasugust “enesekohasust”, mille tasandi ja lõimitusmäära ei saa alati väga täpselt määrata (ehkki saab teha suurema või väiksema tõenäosusega oletusi, n-ö kirvetööna, aga see jääb suuresti intuitiivseks), aga mis on mingil moel ja mingil tasandil olemas iga protsessi puhul. Üldisemates terminites rääkides saab iga protsessi puhul rääkida eristumisest (mille väljenduseks on “energia”, kuivõrd see ilmneb vahekorras erinevate asjade vahel) ning lõimimisest, milleks on protsessi enesekohasus, eneselepööratus (inimlik teadvus on sellise lõimimise üks erivorme; aga samasugune lõiming iseloomustab iga looma, taime, molekuli, aatomit – ehkki sõna “iga” tähendus on nende puhul kord-korralt erinev).

Seda ontoloogiat olen ma välja arendanud teisal (kõige pikemalt tekstis “Vägi”). Siinkohal tahan ma tulla selle ontoloogia järelmite juurde surmajärgsuse puhul. Esmapilgul tundub, et selle järgi saab sõnastada kaks põhilist kujutlust:

1) Üks, mille järgi inimese surres tema teadvus n-ö sulab laiali, jaotub laiali nende üksuste vahel, milleks tema keha laguneb – molekulid, aatomid. Inimese teadvus küll hävib, aga mitte absoluutselt – ta lihtsalt laotub laiali suuremas ulatuses, mille väljendusteks on nood ainelised väikeüksused.

2) Teine, mille järgi surres säilib inimese isiklik teadvus mingis olulises mõttes just inimlikuna. See on ajaloo vältel olnud kõige levinum ettekujutus. Selle kujutluspildi toestuseks on kujuteldud abimõisteid: “hing”, “vaim”, “kummitus” jne, mis laenavad kvaasimateriaalse tugipunkti spirituaalsele aspektile, aidates ette kujutada, “mis” siis ikkagi surres edasi püsib. Kuidas see aga võimalik oleks, ei paista eespool esitatud embrüonaalsest ontoloogiast välja. 

Samas on võib-olla see esmapilk kantud ikkagi veel tollest samast dualismist (mille indikaatoriks on just nimelt ka vajadus kujutleda vaimuaspektile – mis väidetavalt edasi püsib – mingit ainelist tuge, olgu selliste aktuaalsete elementidena nagu molekulid, aatomid jne, või siis selliste ad hoc kvaasiaineliste entiteetidena nagu hing, kummitus jne.

Võib-olla tasuks püüda pilgus hoida toda eristumist/lõimimist ühtse süsteemina ehk “väena”, nii et me räägiksime nüüd niipidi, et teatav spetsiifiline vägi on see, mis ühest küljest taheneb kehaks ja teisest küljest aheneb tema vaimuks, teadvuseks vms. Sellest ma olen ka pikemalt teisal rääkinud. Aga kui niimoodi vaadata, siis tunduvad eespool esitatud variandid võib-olla ebaadekvaatsetena.

1) Esimene eeldab primaarsena midagi ainelist: molekulid, aatomid. Aga miks pidama jääda nende juures? Saab ju minna veel kaugemale. Aga kui me läheme nii kaugele kui annab, siis me avastame, et viimses järgus polegi ühtki “asja”, mis oleks aktuaalseks tugipunktiks “vaimule”. Iga üksus – ka nood “mikroskoopilised” – on teatavad eristamiste-lõimimiste süsteemid, mis väiksemasse minnes sulanduvad eristamatuseni teineteiseks. “Püsib” eeskätt see alumine vägi, mis kalgendub noiks üksusteks. Pärast minu surma muidugi minu kehas leiduvad keemilised elemendid püsivad edasi (ja astuvad uutesse kooslustesse), nii et see on üsna turvaline teooria (ehkki peab põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas siin ei tugineta liialt käesolevalt tuvastatavale ja kas see on tingimata vajalik).

2) Teise puhul on põhiliseks probleemiks see, kuidas saab minu inimlik teadvus edasi kesta, kui “mul” pole keha. “Selles” elus motiveerib meid keha – keha annab meile huvi, angažeerituse, hoo, mille varal me teostame selektsiooni, mis loob taust/fookus erinevuse, oluline/ebaoluline. On raske näha, mis saaks kehatut olendit motiveerida või mis saaks hoida tema vaimu liigendusi. Kui inimene sureb, siis peab see igal juhul tähendama tema teadvuse põhjalikku transformatsiooni.

Küsimus on nüüd selles, mis laadi see muundus on. Kas (1) absoluutne hävimine, (2) kevadlumena laialisulamine või (3) mingisuguse suurema sidususena. Vaatleme siinkohal kolmandat, mis on kõige vähem läbimõeldud. Selle üle arutamisel on muidugi esmane epistemoloogiline raskus see, et mis iganes allikad meil selle kohta on, on need üldiselt väga vahendatud, umbmäärased, kaudsed, ähmase tähendusega. On raske näha, kuidas me saaksime empiiria põhjal erinevatel hüpoteesidel vahet teha (ja seetõttu on arusaadav uusaja filosoofide umbusk kogu selle temaatika suhtes). Teaduslikul moel seda küsimust uurida ei saa, sest siin (vähemasti sellises esituses) on oluline ise-küsimus, läbistuvus, väesolu – millistel mõistetel pole teaduses kohta. Seetõttu pole ka selge, kuidas saaks siin hüpoteese olgu verifitseerida või falsifitseerida.

Ma pakun uurimismeetodina välja trastsendentse kujutluse. Selle juurde selgituseks:

1) Transtsendentne kujutlus liigub als ob, “justkui”-võtmes. See tõukub mistahes empiiriliselt materjalilt, mis kasutada on (ja sellisena on ta avatud kõikidele allikakriitilistele märkustele tolle materjali pihta), ja üritab mõtelda, milline peaks olema ontoloogia, juhul kui see materjal on tõene ja reaalselt seostatud. Küsimus: “Aga mida sa päriselt arvad?” pole õigesti püstitatud, sest transtsendentne kujutlus ei eelda absoluutset kujutlusruumi, vaid piisab relatiivsest ruumist, ning tegeleb sellega, kuidas ühendada ja elustada neid pidepunkte, mis on tundunud huvitavad. See eeldab mingit antust (mingi empiiriline materjal) ja mingit vahetut intuitiivset kontakti sellega (mis tundub huvitav) ning arendab, süvendab neid. Kogu küsimus on selles, milleks mingi moodustet kujutlusvõrgustik võimeline on? Mida ta käivitab (või pärsib)? Mis temast veel järeldub?

2) Terminid “transtsendentne” ja “kujutlus” tekitavad tänapäeva filosoofia kontekstis palju probleeme. Transtsendentne on see uurimus sellepärast, et tegeleb asjadega, mis justkui jäävad põhimõtteliselt meie uurimishaardest välja: surmajärgne. Kuid just kujutluse abil saab seda teataval moel siiski teostada. Kujutlust aga ei tule siin mõelda võimena teisendada mingeid käesoleva maailma aspekte (n-ö panna kokku hobune ja tiivad > pegasos), vaid teisendada maailma ennast, s.t üritada taasluua kogu maailm ühtedelt või teistelt põhiliigendustelt lähtudes (selles mõttes pean realistlikku kirjandust üldjuhul sellisele kujutlusele lähemaks kui phantasy-kirjandust). Selles mõttes võiks seda nimetada ka ontoloogiliseks kujutluseks, kuna üritab läbi mängida erinevaid ontoloogiaid. “Kujutluse” mõiste tähendab siin seejuures, et see maailm peab olema n-ö elatav, värviline, realistlik. Kuna tuleb luua kogu maailm, siis pole selline kujutlus suvaline uiutus, vaid nõuab kõikide osade rööpset väljaarendamist, nii et nende vahel toimub autoselektsioon ning sellisel kujutlusel on oma rangus – seda võibki nimetada mõtlemiseks tugevas tähenduses. Või näitlemiseks – kuna teatavas mõttes tuleb neid teisi maailmu kehastada, läbi mängida.

Nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, olen sellise meetodisõnastuse puhul ütelnud kaugelt palju rohkem kui ma teostanud olen või teostada suudan. Seda tuleb võtta ses mõttes visioonina, prospektina. Võib-olla midagi säärast tegi Platon oma “müütides”: diskursiivselt, dialektiliselt poleks ta iial selliste mastaapsete maailma-laotamisteni jõudnud, nii et ta pidi lihtsalt suveräänse als ob’iga kirjeldama neid, otse hüpates nendesse uutesse ilmadesse.

Üritame niimoodi mõtelda – “transtsendentselt kujutleda” –, mis juhtub surres ja millist ontoloogilist käsitlust võib leida “hinge” kontseptsioonile.

3. Individuatsioon

Surmakäsitus on tihedalt seotud individuatsiooniküsimusega. Mida vägevam individuatsioon, seda rohkemat ta endasse hõlmab, endas arvestab, seda rohkemate teistega ta läbi käib. Siin on näiv paradoks: mida rohkem ma saan “endaks”, seda enam mu “mina” justkui lahustub. Niimoodi postuleeritu on vastuolus mõningate levikäsitustega, mille järgi indiviid on seda enam ise, mida aredamalt ta ümbrusest eristub, eraldub, mida silmatorkavamad omadused tal on ja mida suuremaid ja kõnekamaid tegusid temaga seostatakse. Popstaar on indiviid, poliitik on indiviid, tähtis kirjanik on indiviid jne.

Ent kui me lähemalt vaatame, siis paradoks on vaid näiline: küsimus pole niivõrd selles, et mina lahustuks, vaid individuaalsuse ja iseära raskuskese nihkub asjadelt ja omadustelt (sh. indiviidile omistatavad teod, jutud, kujutised jne), protsessidele, individuatsioonile enesele, ehk n-ö olevatelt olemisele. Nüüd see individuatsioon on just nimelt seda vägevam, mida vähem on ta aheldatud mingite üksikvormide külge, mida individuatsiooni käigus kasutatakse. Isik oma sügavaimas põhjas on Vägi ise, Eristumise ja Lõimimise mehhanism.

Selle pinnalt saaks nüüd ka kritiseerida neid surmakujutelmi (mida on mainitud tekstis “Kaks varianti ise-teooriale (sünd ja surm)”), mille järgi teadvus surma järel ei kao ega hävi, vaid elab edasi “hingede maailmas” – mida võib näiteks kujutleda mingisuguse mõnevõrra suurema läbistuvusena kui “meie maailm”. Neil “hingedel” on endiselt oma iseloom ja omadused, mis on määratletud endiselt mingite olevate asjade kaudu. Neid ei kirjeldata küll nii partikulaarsetena kui “siinse maailma” identiteedi-tugesid, vaid üldisemate, läbistuvamate omadustena, mis eeskätt seisnevad mitmesugustes probleemides ja puudujääkides: kes ei oska armastada, kes andestada jne jne.; s.t iga “hinge” muidugi iseloomustab – eeskätt – mingisugune jõud ja positiivne anne, aga seegi muutub “omaduseks”, eristudes tollelt probleemide ja vaevuste taustalt. S.t selline sfäär on ikka veel “liiginimlik”, kus tegemist on veel suhteliselt nõrga väega. Võib kujutleda (“transtsendentse kujutluse” mõttes), et kui indiviidid (s.t. kaheaspektsed, kõrvutuvuse-läbistuvuse süsteemid, väehulgad) n-ö “tulevad siia ilma”, “suuremasse kõrvutuvusse” ning siin saadava tõhusa tagasiside ja nui-pähe pedagoogia varal (vt. “Kaks varianti...”) muutuvad peenemaks nüansseeritumaks, väekamaks, nii et nende raskuskese nihkub omadustelt protsessile, väele (mis on rööpne vaevustest vabanemisega või õigemini nende läbitöötamisega, läbinägemisega, läbiseedimisega), siis peaks ka “hingedemaailma” jutt ühel hetkel muutuma ebaadekvaatseks (see on räägitud selle maailma sihis, meie vaevlejate-vaevusliste sihis, see on kooli-/õpipoisilik kontekst) ning individuatsioonid peaksid üldistuma, muutuma korraga aina isikupärasemaks, iseäralikumaks, ja hõlmavamaks, puhtaks väeks. Seda aga on juba veelgi raskem ette kujutada kui “hingi”; sest kujutlus käib kujusidpidi, aga tolles teispool-hingi-sfääris (no ja mis “sfääris”, get lost Parmenides!) on kujud kahekordselt üles sulatatud.

4. Kogemus

Kujuvalla läbitöötamine, väe kasv “siinilmas” ei saa käia muidu kui kogemusega. “Kogemus” tähendab siin varasemaga võrreldes intensiivsemat eristumist ja lõimimist. S.t miski, millesse isik on tugevamini, terviklikumalt, ülenimini kaasa haaratud, ühte lõimitud; ning mis ühtlasi ajendab võimsamaid eristusi, uudsemaid tegusid, peenemaid tajusid.

See on väga erinev tavakasutusest, kus selle sõna üks oluline tähendusväli on turistlik “kogemuste” omandamine, mis meie mõisteis on pigem põgenemine kogemuse eest. Või pigem, kui täpsemini rääkida, siis üldjuhul ka turistlikes kogemuste omandamises võib vilksatada kogemust tugevas mõttes, aga sellele tavatähenduslikule kogemusele on omane jääda ühele kogemistasandile (nii et võimendumine muutub raskeks või võimatuks, kogemine kaob). Üldiselt, robustselt öeldes: tegemist on lihtsalt dekoratsioonide vahetamisega, korrutamisega, pelgalt väliste teisendustega.

Nüüd veel üks omaette tähendusväli “kogemuse” tavamõistes on see, mida vahel vastandatakse mõtlemisele: et ei tule mitte mõtelda-arutleda, vaid tuleb kogeda, “tunnetada”, tunda. Sellise üleskutse mõtteks on muidugi suurem eristumine-lõimimine, aga see jääb omakorda tahtmatult kinni mingitesse väe vormidesse (kes ütleb seda budismi, kes kristluse, kes reptiilide sihis), kui seda ei tule abistama mõtlemine filosoofilises tähenduses: see, mis lammutab kõik antused, logistab kõik lahti, purustab eranditult (põhimõtteliselt) kõik iidolid-puuslikud, osutades justkui puhtale väele enesele. Muidugi peab sellele omakorda liituma uutlaadi praktika, “meele-märkus” ja “armastus”, enese- ja teisehool, eristamise-lõimimise võimendamine nii endas kui läbikäimistes.

Kõik need nüansid on olulised ja siin ei tohi kiirustada ega liiga kergelt lihtsustada. Kirve-taraaniga “paradiisi” ei jõua. Ja paradiis tugevas tähenduses pole muidugi need idiootsed kujutelmad, millega topeldatakse siinilma, vaid toosama aina vägevam eristumine-lõimimine, s.t aina suurem vabadus, nüansikus, jõuvaldamine, läbivaatus – teispoole nii kehi/psüühikaid kui “hingi”.

Selles mõttes tundub absurdne kahetseda oma elukäiku, unistada teistsugusest. See elukäik eksplitseerib seda, kes sa oled. Mitte et ei saaks paremini (vägevamalt) – aga kõik olnu – nii sinust sõltunu kui ka (pealtnäha) mittesõltunu on seotud range loogikaga, tähendusega. Selle ilmutamisel on unenäod meistrid – nii üldplaanis, üldjoontes üldsketšidena kui ka suumituna mõnda üksikkohta. Muidugi, n-ö saab paremini, ja see ongi kõrvutuvusliku tagasiside eesmärk (s.t nii võib mõelda, “filosoofilise kirjandusteadusena” või “transtsendentse kujutlusega”, vt “Kaks varianti”).

5. jaanuar 2014; 20.-21. jaanuar 2014