ontoloogiline gümnastika

Deleuze’i geneesiskeemis toimub liikumine väesolust käesollu läbi dramatisatsiooni, mille käigus väesolevaid diferentsiaalseid suhteid ja singulaarseid punkte lahti voltivad intensiivsused laotuvad laiali käesolevateks, kõrvutuvateks aegruumilisteks struktuurideks. Dramatisatsioon käib siin kättejõudmisliikumise kohta.

Aga teises mõttes räägib ta dramatisatsioonist kui vastuaktualisatsiooni meetodist, millega lagundatakse, logistatakse lahti, lõhutakse, mõrastatakse käesolevaid vorme, liikumaks tagasi intensiivsustesse, läbistuvasse, sulaolekusse.

Pealtnäha võib tunduda kummaline, et vastassuunalisele liikumisele (ontoloogilisele ja enesetehnilisele) on antud sama nimetus. Ent järele mõeldes võib see olla sisuliselt õigustatud, sest (1) esiteks intensiivsuse puhul võib liikumine, areng, transformatsioon olla tähtsam kui selle suund (ja näiteks aksioloogiliselt võib intensiivne kergesti märki vahetada – vahet pole, kas hea või halb, heaks või kurjaks, põhilisem on, et läheb korda, on pakiline, mõjutab, on intensiivne); (2) tavakeele seisukohalt on mõlemad liikumised dramaatilised: ühelt poolt see, kuidas ma ontogeneesi käigus teen läbi pööraseid tranformatsioone, omandamani käesoleva kuju ja sotsialiseerumani „täiskasvanuks“, ja teiselt poolt see, kuidas ma käesoleva indiviidina oma vormi üles sulatan, intensiivsuste poole liigun; (3) pealtnäha võiks tunduda, et esimene liikumine, ontogeneetiline kättejõudmine, on passiivne, samas kui teine, enesetehniline ülessulatamine, taasväesolustamine, on aktiivne, aga jällegi lähemalt vaadates on teine protsess vähemasti samavõrd passiivne kui esimene on aktiivne (esimene olen ikkagi ju mina läbi teinud, saba ja sarvedega), kuivõrd see käivitub valdavalt (kas just alati, on iseküsimus) mingi tõuke, impulsi, isegi vägivalla peale – nagu Deleuze räägib oma võimete diferentsiaalses teoorias, kuidas tajumatu tajutavas tõukab tajumisvõime kõrgemasse intensiivsusse ning kust see annab oma vägivalda, tõuget, teistele võimetele (kujutlus, mõtlemine jne), ning too taasülessulamine tähendab ju just nimelt käes- või olemasoleva isikuvormi ülessulatamist, mõrandamist, mahajätmist, ning kui siin rääkida isikupoolsest aktiivsusest, siis on see parimal juhul aktiivne passiivsus, mis jaatab seda muundust, laseb sel toimuda, ent kus aktiivselt aktiivselt ei saa midagi ette võtta, sest seesama, kes tegutsema peaks, agent, isik, mina, just nimelt muundub, liigub tundmatusse ja tundmatuses – mitte tingimata huupi ja suvaliselt, aga ikkagi etteantud vormidele allutamatult, kuivõrd sellises sulaolekus ta lävib intensiivsustega ja nende lävedega, mille käigus luuakse midagi kolmandat, leiutatakse või nikerdatakse mingi uus kooslus, uus indiviid või pigem uus masin või uus sümbioootiline süsteem. See tõuge, mis käivitab vastuaktualisatsioonilise dramatisatsiooni, väänab, keerab, muljub mind – mille käigus suureneb mu plastilisus (kui ma just katki ei lähe, läbimani veel radikaalsemat faasinihet). See on nagu ontoloogiline gümnastika, mis on samuti loov nagu too "gümnastika", mille käigus isend üldse tekib.