pahategu ja patt

Võiks eristada pahategu ja pattu, kus pahategu on harilikult teist inimest või muud olendit kahjustav tegu ning patt on pahateost võrsuv kannatus, süümepiin. Harilikult need käivad koos: kui keegi teeb pahateo, aga ei tunne selle tõttu süümepiinu, siis ta on südametu, kalestunud, sotsiopaat vm hälbeline; kui keegi pole teinud pahategu, aga tunneb süümepiinu, siis on see samuti hälve, mis sedakorda tuleneb haiglaslikust tundlikkusest (sarnane allergiaga, mis on ebaadekvaatselt äge kehareaktsioon tühisele ärritajale), enesehaletsusest, enesepisendusest vms. fantastilisest.

Pahategude ja nendest võrsuva süümepiina ehk patuga on veel see asi, et nende hulk vältimatult järjest kasvab, kuna inimene on mäluline olend: pahategusid tuleb juurde ja need kuhjuvad. Teed kellelegi ühe korra valu, aga südametunnistus teeb sulle endale selle asja pärast elu otsani valu. Pahategudel ja pattudel on siin koguni eriline positsioon, sest põhjustatud valuga nad püsivad eriti hästi, eredalt meeles. Nad isegi struktureerivad mälu (või meenutamist): mõned kõrvalised mälestused võivad meeles olla juhusliku seose tõttu valusa mälestusega.

Kuidas nüüd pääseda sellest olukorrast, mis ähvardab mutuda põrgulikuks piinakambriks, kus lakkamatult kajab järjest enam pahategude järelkajasid? Ilmselt mitte nõnda, et pahategu maha salatakse (sest siis ta jääb endiselt kummitama) või et see unustatakse (sest see ilmutab ükskõiksust, isiksuse kalestumist, mis on isegi hullem kui too südametunnistuse piinakamber) või et selle üle uhkust hakataks tundma, sellega hoobeldaks, auasjaks muudetaks (sel võib teatav mõte olla põdemiskriitikana, aga iseeneses on see perversioon).

Siia kõrvale võiks tuua eristuse valu ja kannatuse vahel. Olen seda vahel näiteks toonud: kui pea valutab, siis saab eristada ühest küljest valu kui seda valutavad isikut, kes ma olen, minu valulist maailma, ning teisest küljest kannatust kui välise positsiooni kaudu esitatud soovi või pretensiooni, et valu ei oleks. Kannatus on ses mõttes püüd ennast (seda valutavat mina) maha salata (nagu „Kaklusklubis“, kus tegelane püüab valu eest põgeneda kujutlusmaailma). Kui nüüd ennast üles tunnistada, olla omaenese valus, siis on võimalik, et on valu, aga pole kannatust.

Nüüd pahategu oleks nagu valus tegu ning patt oleks nagu sellest võrsuv kannatus, välise positsiooni kaudu esitatud soov või pretensioon, et seda ei oleks: „Seda ei saa, ei tohi olla! Ma olen ju, ma pean olema parem inimene!“ Aga ei. Justnimelt ja just täpselt selline ma olengi, ühes kõige selle tõpruse, julmuse, südametuse, tähelepanematuse jne-ga, millest pahategu võrsus. Ei ole ma keegi muu.

Kui niimoodi võtta, siis nagu peavalu puhul on täpselt see konkreetne isik kes ma olen, mh oma psüühiliste või moraalsete valudega. Ja nagu peavalu, nõnda ka pahategude puhul eristub siis puhas teadvus – too justkui-väliselt positsioonilt esitatud soov või pretensioon oli ju ikkagi minu teadvuse sees, aga ebapuhtalt (sellesse on segatud ja sogatud sisusid – toosama soov või pretensioon) ja vastuoluliselt (ma püüan omaense alust üles kangutada, omaenda alusele ligi pääseda). Nüüd aga valu või pahateo vaatlemine teeb eristuse: valu, tegu ning nende puhas peegeldus, läbitunne. Siis kannatus ja patt teatavas mõttes lenduvad, ja jääb ainult teatavad spetsiifilised valud (lisaks muule). Võib-olla just siis on võimalik neist midagi õppida, nii et isik transformeerub „paremaks“, s.o nüansseeritumaks.

Kas see saab püsiv seisund olla, seda ma ei tea, pole ise kogenud. Kui ma seda ka taipan, siis õige varsti see kollapseerub kas tavaeksistentsi ükskõiksesse tiksumisse või pahategude üle meeleheitmisse. Kui pattude andeksandi religiooni kaudu taotletakse, siis võib-olla just selleks, et sellele mingit püsivust ja kestvust anda – seda siis teises mõttes välise instantsi kaudu: kui näiteks papile patte pihitakse, siis papp on idee järgi Jumala asemik, s.t esindab (põhimõtteliselt) just nimelt seda puhast pööret, pihtija saab teda võtta puhta läbitundepinna- või ruumina, ja ta ei satu vastuollu, kus ta justkui omaenda alust üles kangutaks. Küllap siin tekivad omakorda probleemid, miska asi muudetakse moraalilooks, ülimina koormale pannakse üks telliskvi juurde, südametunnistuse kõlakoda krutitakse kõrvulukustavaks. Aga ehk on võimalik ka see, et patud püsivad pahategude pealt lennus, nii et on valu, aga pole kannatust. Valu sunnib transformeeruma, kannatuse puudumine hoiab ära valu külge klammerdumise, pahateo fetišeerimise, haiguse ülistamise, vahendi muutmise eesmärgiks.