Elu tahab elamist

 

Suur osa meie enesemõtestusest on moonutatud või vähemasti ülepaisutatud. Kui meil tuleb enda kohta aru anda, siis peame ülimalt tähtsaks oma vaba tahet, enesemääramist, suveräänset voli ümbruse suhtes. Tõepoolest leidubki hetki, kus me mõtleme järele ja teadlikult midagi määrame. Aga esiteks on meie panuse roll selles väiksem kui me arvame ning teiseks esineb selliseid hetki harvemini kui meile tundub. Kui me jälgiksime oma konkreetset tegutsemist, siis leiaksime, et valdav osa sellest on enamik aega ümbruse kujundatud. Näiteks see, kuidas ma sahtleid ehitan, on suuremas osas ära määratud ruumist, tööriistadest, materjalist. Enamuse ajast ma järgin nende võimaldavusi, sobitan neid ja oma kehaliigutusi. Aeg-ajalt pean muidugi vahetust tegevusest välja tulema ja järele mõtlema – näiteks tehes algjoonise (aga juba selle juures pean arvesse võtma mitmesuguseid kitsendusi ja täpsustusi seoses ruumi, raha, materjalide iseloomu jms-ga) või kui selgub, et mingi töökulg tahab ümbertegemist või suuremat õgvendamist. Moonutus ja ülepaisutus johtubki sellest, et me paneme tähele ja jätame meelde eeskätt just neid kaunis harvu hetki, mil me teadlikult midagi otsustame ja natuke suveräänsemalt ümbrust korraldame (ehkki kaugeltki mitte päris suveräänselt). Nagu Dostojevski toob Karamazovites näite inimesest, kes väidab, et ta üldse ei maganud, ehkki tõsi on see, et ta ärkas öösel mitu korda üles ja mäletas neid hetki, samas kui lõviosa ajast magas ta magusasti – aga seda ta ei mäleta ja seda ta arvesse ei võta. Enamuse ajast aga järgime oma tegevuses ümbruse, asjade, ruumide, keskkondade, maastike, teiste inimeste ja muude loomade jne stiimuleid, üleskutseid, võimaldavusi ning sätime oma tegevust vastavalt. Imelise nõtkusega sobitume asjade ja keskkondadega, nagu kaheksajalg ajab oma haarmeid sinna kuhu saab ja vaja on.

Nõnda on sügav tõde selles, kui eesti keeles öeldakse, et „põld tahab kündmist”, „lehm tahab lüpsmist”, „riiul tahab valmistamist” jne. Meie tavametafüüsika seisukohalt on see veider ja ebaseaduslik metafoor – justkui põllul või riiulil oleks oma subjektiivsus ja tahe. Aga järele mõeldes me mõistame, et tõepoolest nii ongi. Olukordadel, milles me oleme, on oma pinge, nõudvus, sundivus. Põldurina tõepoolest põld nõuab mult kündmist ja lehm lüpsmist. Riiulitegijana nõuab riiul mult valmistamist. Mingisse tegevusse astudes, nt riiuli valmistamisse, oleme kantud vungist, hoost, energiast. See ongi see asjade „tahe” või nõudvus. Ja see annab meile ka jõudu. Kui me toimetaksime pelgalt väliselt ja ümbrusele pealesundivana, siis see kergesti väsitab, jõuetustab, igavustab, tüütab. Sest selles modaalsuses pole mõtet. See modaalsus on vajalik, et tegevusemõtet teisendada, õgvendada, kohendada – aga mõtte saab ta mujalt, asjadest-olendeist, minu ja nende vahekorrast. Mingit laadi tegevusse astudes – nt riiulit valmistades – olen ma nagu surfar lainetel: midagi ma muidugi teen ise ka, sätin-kohendan, aga hoog tuleb asjaloost endast. Ja nõnda on asjatoimetus, mis pealtnäha või kõrvalt vaadates on füüsiliselt või vaimselt raske või tüütav, tegelikult kerge kanda ja sisemiselt tähendusrikas. Hakkan hommikul riiulit valmistama ja rahumeeli valmistan õhtuni välja, õieti väsimust tundmatagi. Sest ma olen mõtestatud tegevuses, mis annab mulle jõudu.