loeng

 Hakkan vist paremini aru saama, miks loenguandmine on nii raske, aga potentsiaalselt ka väga meeliülendav. Loeng – teema, inimesed, ruum – on nagu hästi keerukas materjal väga paljude mõõtmete ja muutujatega, ja ma tahan sellest alati midagi voolida. Vahel ei tule välja, vahel tuleb; vahel tuleb halvemini, vahel paremini. Asja teeb keeruliseks seegi, et siin on nõudmisi, mis võivad olla vastandlikud: nt uue info andmine ja vana info aktiveerimine, ise rääkimine ja teistel rääkida laskmine, keerukus ja mõistetavus. Ja ei ole kindlat kriteeriumit, kuidas neid balansseerida ja kuidas nende vahekorda sättida. Vahel vastandlike nõudmiste rahuldamispüüded tühistavad üksteist, aga vahel võimendavad, ja tekib hea vaib. Vahel liigub asi untsuminemise kursil, aga siis ootamatult pöörab huvitavaks; vahel jälle vastupidi.

Aga mis asja ma niimoodi voolin, või me voolime? See on selles mõttes nagu muusikapala, et ajalises kestuses on hulk modulatsioone, eristusi, ja nad heal juhul peaksid hakkama resoneerima, kokku kõlama, vastastikku kõnekaks muutuma.

Mind enamasti ängistab see, kui ma üksinda räägin. Siis kaovad mu piirid ära, ma ei taju enam kes ma olen, mis ma teen või milleks. Kui aga midagi vahele öeldakse, küsitakse või kommenteeritakse, siis see üldjuhul annab jõudu, ma jälle tajun, kus ma olen ja mis värk on. Siis ma olen kontaktis teise inimesega, teisesusega läbi teise inimese. Mõnikord võib sekkumine muidugi ka jõu ära võtta, tekitades mõttetusetunde, et milleks üldse. Vahel ei suuda öeldut lõimida. Üks ja sama kommentaar võib ükskord anda jõudu, aga teinekord võtta jõu. Ma ei tea, kas see on päriselt valitsetav.

Aga filosoofialoengu pidamine on äärmiselt riskantne: kui see ebaõnnestub, siis on see maailma kõige mõttetum asi (sest õieti mingeid teadmisigi ju ei saa; ebaõnnestunud empiiriapõhisemast loengust võid vähemasti mõne fakti teada saada); kui aga õnnestub, siis võib see olla äärmiselt meeliülendav, nii mulle kui ka, vähemasti vahel, tundub, kuulajatele/kaasosalejatele.

Jäin küll kohe mõtlema selle empiiriapõhise üle. Pidasin silmas teaduslikku sisu. Aga teisalt ju filosoofia peaks olema eriti empiiriapõhine. See räägib ju kogemusest endast, eriti intiimselt. Aga vahel ei leia sõnu, ja siis sellised ebaõnnestunud sõnad on eriti kogemusvõõrad; ehkki õnnestumise korral võivad nad väga hästi kogemusse liibuda.

Kui õnnestub, siis kondan, juuksed nõrgumas, ja laulan omaette. Kui õnnestub, siis vaatan uhkelt vasakule ja paremale ning peidan noa tuppe, keele hammaste vahele.