Xiameni botaanikaaia matkarada

Võtsin hotelli Xiameni botaanikaaia (XBA) juurde ja käisin seal ükspäev (2024.12.04) ringi. Varasematel kordadel olin käinud rohkem läänepoolses osas, kus on põhilised vaatamisväärsused; seekord käisin ida ja põhjapool, kus on point rohkem matkarajas.

Mandri-Hiinas jagatakse vaatamisväärsusi A tähtede arvu järgi ühest viieni; XBA on AAAAA mõõtu ehk tipptase; neid on praegu kogu Hiina peale kokku neljasaja ringis. XBA on tohutu lahmakas ja matkaradu on seal kirjade järgi 49 km.

XBA hõlmab mitut küngast. Xiameni linna tuumik asub saare peal mandri lähedal ja seal on hulk künkaid; inimesed elavad orgudes, küngastel on templid, botaanikaaiad, sõjaväelased. Ei maksa unustada, et Xiamenis elab rahvast mõistagi palju rohkem kui Eestis kokku. Hiinlastele väga meeldib matkaradadel käia ja need on ka kenasti korras. Tüüpiline matkarada, kus ma olen käinud, läheb üles mäkke või üle küngaste ning on täispikkuses kivitee/kiviastmed. Sageli on puuimitatsiooniga betoonkäsipuud.

XBA-s on ka õõnsat puutüügast imiteerivad prügikastid.

Asi, mida Läänes naljalt ei näe (kui üldse?) on see, et sageli on matkarada palistatud ka kõlaritega, kus tuleb mahedat muusikat ja aeg-ajalt teadaandeid. Tavaliselt see siiski on suuremate radade ja matkakeskuse lähistel. Päris mäkke üles minnes neid õnneks ei kuule. Igaks juhuks ma ei ütle, et ma ronisin ka sinna, kus see oli keelatud. Aga need rajad lõppesid padrikus ja pidin tuldud teed tagasi tulema. Niipea kui näen kuskil keelavat silti, tekib kange himu reeglit rikkuda. Sekeldaja-sündroom (tegelane Muumitrollist, kes ei tea).

Aga mida panna ühte botaanikaaeda? Lisaks taimede kasvatamisele, hooldamisele, paljundamisele, uurimisele? Söögikohad, vetsud ja muu säärane mõistagi. Aga XBA-s on näiteks ka tilluke sõjaväeosa (lapiliseks värvitud antennikuplitega). Ja surnuaed. Haudu leiab ka teistel Xiamen küngastel, sh ülllakus asuvatel. Need surnuaiad pole tegelikult „aiad“, s.t neil pole mingit tara ümber. Pigem üksikud hauad. Kusjuures Xiamen oli üks Oopiumisõdade järel avatud sadamaid (nimega Amoy) ning seal levis juba 19. sajandil ka kristlus. Ning huvitav on see, et kui hiina hauad on muidu baroksete kaartega, siis kristlikud hauad on nelinurksed (XBA-s nood silma ei hakanud; küll aga nägin neid üllakus). Nõnda siis võib otse XBA matkaraja kõrval näha haudu. Paistis, et mõni haud oli jalgtee rajamiseks ka osaliselt lõhutud. Hauad on säärased:

Lõpuks ka pildike lilleaiast

Anonüümsus ja pilk

Hulk julmust on võimalik peaasjalikult tänu sellele, et puudub vahetu kontakt ohvriga. Pluss jagatud vastutus, "käsud kõrgemalt" jne. RMK direktor laseb pesitsusrahu ajal metsa raiuda, sest ta ei näe ise neid linde. Alumiste tasandite juhid lasevad metsa raiuda, sest ka nemad neid linde ei näe ja puid ei kuule; pealegi tuli käsk kõrgemalt. Ega harvesterijuhtki linde suurt ei näe ega kuule. Ja temani jõudnud käsk on juba nii tugev, et tal pole justkui mingit sõna- ega otsustusõigust. Aga kui anda kõikide selle otsuse osalistele nui pihku ja käskida neil oma käega esmalt need linnupojad lömastada, siis ma usun, et paljude, võib-olla enamikul neist hakkaks käsi värisema ja nad poleks nõus seda tegema. Sest linnupoeg vaatab neid. Ja linnupoeg vaatab just mind, kes ma, nui üles tõstetud, tema kohal seisan. Pilk on üks võimsamaid teise tunnistajaid. Kui tohutult palju me loeme välja teise inimese silmist! Selliseid peeni nüansse, mida me teadvustatult analüüsidagi ei oska, ehkki me neid vahetult mõistame, kogeme. Ning kui elusolendil on silm, siis me eeldame, et ta näeb; me eeldame, et seal on nägija, teine olend. Ühest küljest lisab see võimsa empaatiakoha teiste olenditega. Aga teisest küljest aitab see kaasa antropomorfismile, nii et me eeldame, et teine olend ja kogeja on ainult seal, kus on silm. Seetõttu olendid, kellel vähemasti harjumuspäraseid silmi ei ole, pahatihti ei tule meie jaoks arvesse Kuigi puudel selles mõttes ju on silmad, et tema lehed (ja muudki elundid) on valgustundlikud, kuid need silmad on niivõrd teistsugused, et me ei taju nende pilku. Nõnda on puud kergem objektiveerida. Nagu ka kalu on kergem objektiveerida kui sigu, sest esimesed kuivale tõmmatult ei kisenda nagu sead aia vahel, me ei kuule nende karjeid. Mina tajun puu pilku ja mul on raske teda niimoodi objektiveerida ja pelga ressursina käsitleda. Puugi on tundev ja aistiv olend. Ja mulle tundub puu rahulik sessiilsus tegelikult ülem loomade totrast ringirabelemisest. Loomad on parasiidid, kurnajad, mativõtjad.

Mart Kangur, luuletus "ta on üles tõusnud"

1 ta on üles tõusnud 2 tõesti ta on üles tõusnud 3 ase mu kõrval on tühi 4 üles tõusnud ja alla läinud 5 ilmselt juba 6 kohvigi joonud 7 aga mina 8 põõnan veel natuke 9 kuni päikese kivi 10 veeretatakse ära 11 taeva ukselt Esimesed kaks rida „ta on üles tõusnud / tõesti ta on üles tõusnud“ on otseselt viide kristlikele ülestõusmispühadele ning selle ajal lausutavale väljendile („Kristus on üles tõusnud“ on asendatud fraasiga „ta on üles tõusnud“, aga kõik saavad aru; ja pärast järgmist fraasi, mis täpselt kopeerib ülestõusmispühade vormelit, ei jäta mingeid kahtlusi). Kolmas rida kinnitab seda liini sõnadega „ase“, mis on „tühi“. On küll öeldud, et „minu kõrval“, aga mine tea, äkki see on lihtsalt mingis metafoorses mõttes, et Kristus minu kõrval vm. Neljas rida jätka seda liini: Kristus on üles tõusnud ja alla läinud – eks surmavalda. Viies rida on üleminek, aga kuues rida toob sisse murrangu, mille valguses me peame kogu eelneva ümber tõlgendama. Tegemist on hoopis kõneleja elukaaslasega, kes on üles tõusnud, suundunud allkorrusele ja seal kohvi teinud. Seitsmes rida toob sisse uue bloki: kui enne oli „tema“, siis nüüd on „mina“. Mina veel põõnan (8. rida). 9.-11. reas aga tullakse tagasi algse teema juurde; siin on viide kivile Jeesuse hauakambri ukse ees, mis on ära veeretatud. Luuletuses asetatakse sinna positsiooni päike; see veeretatakse ära taeva ukselt. Luuletuses toimub liikumine pühalt argisele ja siis tagasi pühale. Esmalt manatakse esile seos ülestõusmisega, s.o püha sündmusega. Seejärel aga selgub, et see oli trikk, et ülestõusmine oli lihtsalt tavalises tähenduses nagu hommikul üles tõustakse. Samamoodi oli eelnevalt manatud esile seos allaminekuga surmavalda, mis aga nüüd osutub lihtsalt argises tähenduses minekuga alla esimesele korrusele. Seejärel aga reaktiveeritakse pühaduse mõõde: päike kui kivi Jeesuse hauakambri ees ja taevas kui hauakamber. Siin aga toimub veel teine pööre. Sest algses viites, Jeesuse loos on hauakamber halb koht või igatahes on ta seal ajutiselt ning sealt on vaja välja saada; luuletuses aga veeretatakse kivi taeva ukselt – taevas aga on see, kuhu me tahame sisse minna ehk et liikumine on vastupidine. Mingis mõttes on see meie „siinne maailm“ ise üks suur hauakamber. Ja kas see polegi kooskõlas Jeesuse looga? Eks ta ju tuligi meid „pattudest vabastama“ ehk meid surmast, patu-surmast välja aitama, taevasse juhtima? Sest eks läks temagi ju pärast hauast väljatulekut ja mõningast maa peal jalutamist ju samuti edasi taevasse. Milliste vahenditega autor sellise liikumise saavutab? Esiteks on siin üles tõusma ja alla minema kahes tähenduses: argises tähenduses ärkamise ja trepist alla minemise mõttes ning pühas ülekantud tähenduses „surnuist üles tõusma“ ja „alla minema surmavalda“. See annab esiteks koomilise efekti, kui algselt esilemanatud püha tähendus osutub hoopis argiseks. Seda kinnitab tugevasti sõna „kohv“, kui väga levinud hommikuse argitegevuse, hommikurituaali kinnismotiiv, ning samuti sõna „põõnama“, millel on neutraalse sõnaga „magama“ võrreldes kõnekeelsuse, mõnususe, lõõgastuse jne mekk man. Aga samas ei kao see püha tähendus samuti ära: ei ole ainult niimoodi, et püha tehtaks argiseks, vaid ka nii, et argine saab pühaks: ärkamine ongi nagu surnuist ülestõusmine, allkorrusele minek ongi nagu laskumine surmavalda. Seda kinnistab luuletuse lõpp, kus argine seostatakse pühaga: taevas Taevaga, päike Jeesuse hauakambrit sulgeva kiviga. See annab vertikaalse mõõtme kolme positsiooniga: nulltasand kõnelejaga ja tühja asemega tema kõrval; alumine tasand elukaaslase / surmavallaga; ülemine tasand taeva / Taevariigiga. Tühja aset kõneleja kõrval võib täita tema elukaaslane, aga ilmselt seda võib täita ka taevas. Mitte nii tugeva leksikaalse seosega, aga semantiliselt tekib veel resonants selle vahel, et kõneleja otsustab veel „põõnata“, nõnda nagu Jeesus on surnult või varju-surnult hauakambris vagusi. Sellega rööpselt luuletuses kõneleja elukaaslane juba askeldab, samamoodi nagu Jeesuse jüngrid askeldasid. See askeldamine on hea ja hüveline, aga on midagi olulisemat, vaimurännak, liikumine ala- ja ülailmadesse. Ehkki seda saaks omakorda ümber lükata ja kritiseerida: kas pole lihtsalt tegemist sellega, et mees laiskleb ja mõnuleb voodis, samas kui tema naine juba virgalt toimetab? Luuletuses ei kao midagi ära, lisatähendus ei tühista eelmist, vaid lisandub sellele. Mida enam temasse süüvida, seda rohkem saab ta ülemääratuks, ülemääraseks, ülevoolavaks, tähendusi genereerivaks. Õigemini, see on üks kriteeriume, mille järgi saab eristada head luulet nõrgast: hea luule tõmbab enda juurde tagasi ja tõukab sealt edasi uutesse tähendustesse, seostesse, kujutlustesse, mitmekordses tagasisides. Nõrga luuletuse puhul sellist innustust ja süvenemist või avardumist ei teki. Või kui ka tekib, siis on selle tekkepõhjus pigem lugejas kui luuletuses, nii et edasitõuked tegelikult ei lähtu luuletuse enda kehandist, vaid tõlgendaja enda vaimust. Ja mida tähendab taeva uks, kust päike ära veeretatakse? On see hommik, nii et taeva uks oleks horisont kui nö lävepakk, millest päike end üle veab? Harilikult me ütleme, et päike on taevas. Luuletuses aga on päike pigem justkui takistus taeva ees. Kas metafoorse Taevariigi argine paariline pole siis hoopis horisont pigem kui taevakumm? See avab rikkalikud tõlgendusvõimalused. Ja kui Jeesuse loos on tegemist koopasuuga, siis luuletuses on taeva uks. Esiteks võiks siin näha humoorikat viidet tsivilisatsiooni edenemisest: me ei ela enam koopas, meil on uksed. Aga teiseks on koopasuu ja ukseava kujunditena üksjagu erinevad. Esiteks nad geomeetriliselt seostuvad esimene ringi, ovaali või millegi säärasega (ma räägin siin koopast; ma ei tea, millised Jeesuse-aegsed hauakambrid juutidel olid), aga teine ristkülikuga, esimene korrapäratu piirjoonega, teine korrapärasega. Samuti on koopasuu loomuldasa lahtine, või kui sinna kive ette pannakse, siis on see sulgemine lõplikum, fataalsem. Uks aga on hõlpsasti avatav, taassuletav ja taasavatav. See võib omakorda illustreerida seda, et Jeesus tegi vägiteo, mille käigus kivi veeretati koopasuult, ja tänu sellele on meil nüüd taeva-uks, mida me saame hõlpsasti avada, isegi ilma inglite abita. Luuletus toob kokku asju, mis harilikult kokku ei käi. Isegi kui esialgu võib tunduda, et see kokkutoomine on puhtjuhuslik ja väline (nt kahe sõna kokkukõla või – nagu antud luuletuses – sõnade eri tähendused argipruugis ja religioonivallas), siis ometi hakkavad nad kokku kõlama. Ja ei ole nii, et üks tähendus tühistaks teise, vaid kõik tähendused jäävad alles, lisanduvad üksteisele, teisenduvad üksteise mõjul, ja see teisendab ka meie kujutlust, tundmist, tajumist. See värskendab, vabastab, elavdab meie kogemist. Ses mõttes pole õige öelda, et luule oleks „pelgalt“ kunst, mis erineb „elutegelikkusest“. On tõsi, et luuletus ei ütle asju sellisel moel „otse“ nagu argipruugis või teaduslikus kasutuses, aga ometi võib see põhjalikult meie tunnetust teisendada. Selleks peame talle muidugi võimaluse andma, olema piisavalt avatud nendeks teisendusteks. Filosoofi meelest võib luule jääda liiga „kujundlikuks“, lahjaks; ta tahaks tummisemat mõtlemist. Teadlase meelest võib üldse kogu kunst olla ebarelevantne, pelgalt subjektiivne. Uskliku meelest võib luuletus olla pelgalt „inimlik“ ning isegi solvav. Ometi on neil kõigil luulet, kirjandust, kunsti väga vaja. Sest see värskendab nende kujutlust, tundmist, tajumist, kogemist, teeb nad elavamaks inimeseks, vabastab antud fikseeritud vormidest: et tegelikkust peaks ainult mõisteliselt käsitlema nagu filosoof või objektiivselt nagu teadlane või pühakirjalikult nagu usklik. Kui nad ründavad luulet, siis pole see mitte luule, vaid nende vildakas ja nõrk ettekujutus luulest. Kui nad lasevad aga luulel oma tööd teha, hakkab neil parem, nad saavad vabamat hingamist. Tõsi, mõni inimene võibki ohverdada terveid tunnetusvaldasid selleks, et paremini keskenduda oma vallale, nt teadlane, filosoof või usklik, kes väldivad ilukirjandust. Kuid inimestena jäävad nad siis vaesemaks ning keegi ei saa vältida sügavamat imperatiivi olla elusam; selleks on aga hädavajalik saada stiimuleid teistest valdkondadest.

Ärkamine

Hommikul kõnelemine on valus. Kuulata teise kõnelemist või ise kõneleda. Oled veetnud aega uneläbistuvuses, intensiivsetes unenägudes, aga kõne annab sellele haamriga, lööb tükkideks, kusjuures laialilendavad tükid otsekohe hanguvad nagu õues õhkuvisatud teevesi Antarktikas. Nagu peegli või jääkamaka tükid vedelevad laiali ning võib vaid imestada, et nad kunagi kokku käisid ja kokku hakkasid. Siis ongi jälle vaev ja viletsus ja jändamine, samas kui magades olid õnnis ning isegi kui unenäos oli mingeid murekohti, hirme, labasusi, siis on needki ikkagi mõnusad, omased, nüansikad, elusad, ehtsad. Eks üles me peame tõusma ja tükeldamisest me ei pääse, aga parem, kui see käib leebemal viisil. Näiteks külma dušiga. See on nagu jääkuubiku pistmine kuuma vette, nii et ta seal tervenisti lahustub. Kui ma lähen hommikul külma duši alla, siis olen nagu keevasse vette astuv jääkamakas. Need kujundid paistavad justkui teineteisele vastu käivat; sellest polekski ka midagi katki, kuid neil on siiski sisuline seos, kuivõrd küsimus on intensiivsuses. Kui vesi on väga kuum või väga külm, siis näppu sinna pistes me ei pruugigi esiotsa aru saada, kumb – me tajume vaid, et on väga intensiivne; see vesi mitte ei paita meid, vaid virutab. Ühest intensiivsusest (uni) astume teise, mis on küll vähem intensiivne, aga ikkagi midagi sinnapoole (külm dušš). Külma vee virutus on üks orgaanilisemaid üles ärkamise, käesolumaailma naasmise abinõusid. Just see virutus teeb su plastiliiniks, nii et sa ei lähe katki, vaid moduleerud. Teine hea abinõu on hommikul pisukese meelt märgata. Mitte kohe igasugu kalduvustele järele anda ja rakkesse hakata, vaid sutsukese viivitada. Tõsi, vahel on vaja mingid klombid lihtsalt lõhkuda; loomuliku arenguga neist välja ei saa. Mingid elu-kasvajad, mis on vaja lihtsalt välja opereerida. Kuid see on teine kontekst, teised asjaolud. Hommikul ärkamise ülesanne seisneb selles, et eelistatavalt sõbralikul moel tuua läbistuvale pinnale juurde käesolupind, hakata võimalikult mõnusalt hargnema, tegevussoontesse valguma. Kirjutamine on ka suhteliselt leebe ärkamine. See on justkui unenäo jätk. Enne eritasid unenägusid, nüüd teksti. Kirjapandult on see tekst muidugi tükatine ja kõrvutuv, aga ta tuleb ikkagi oma läbistuvast otsast, kus on pehmel kujul see glasuur, mis piparkookidele (ekraanile, paberile) kantuna peagi tahkub. Lugemine on juba natuke invasiivsem ja vaevarohkem, kuid suulise kõnega võrreldes siiski leebem. Võtad kätte ja hüppad raamatumerre, ujud seal nagu kala vees, unustad end seal nagu unenäoski. Ärgatakse muidugi erinevalt.

Teadusluule

Teadusluule Teadusluule on eriline tunnetusvorm. Ta on inspireeritud teaduslikest faktidest, tõlgendustest, teooriatest, terminitest, aga ta kasutab ja kombineerib neid teistmoodi kui teadus: teadusluule tõmbab nende vahele teistmoodi seoseid, tekitab uutlaadi tundeid ja tajusid, nihutab meid kui kogejat. Näiteks kuidas on kogeda maailma kingloomana? Kvargina? Või kui pelga välise sarnasuse alusel (nt kokkukõla) tuua kokku nähtusi ning avastada neis seejärel ka sisulisi seoseid. Ja juba lihtsalt see, kui teadusmõisted ja teooriad on asetatud luule konteksti, tekitab nihestuse, teistmoodi perspektiivi neile. See võib osutuda värskendavaks. See võib pakkuda teadlasele hõlpu tema igapäevatööst, stressist, teatud viisil uurimise pingest. See võib pakkuda luuletajale kergendust oma subjektiivsusest, isiksusepiirangutest, kui ta saab toetuda teaduse poolt välja toodud, tuvastatud, tähele pandud asjaoludele, isenditele. Juba ainuüksi see, kui võtta endale ülesandeks kirjutada luuletus näiteks mitokondrist, siis see ühest küljest ajendab luuletajat teadlase kombel mitokondri kohta rohkem teadmisi hankima (kui tal neid pole), aga teisest küljest ka neid teisel moel kokku tooma. Seda ei saa ette ütelda, mis moel, või anda mingit reeglit selle kokkutoomise kohta, aga see peaks olema selge, et mingid omad loogikad nendes luulelistes kokkutoomistes on, ja selle peab igaüks üles leidma. Ja isegi kui see ei õnnestu, st kui luuletust ei sünni, siis juba sellel pingutusel enesel, sellisel katsetusel võib olla oma väärtus. Hea teadusluule vabastab stereotüüpidest, mis sageli on teaduse ja luule kohta. Teadlased ja luuletajad ise teavad küll, kuidas teha head teadust või luulet, aga teineteise loomingu printsiipidest ei pruugi olla selget ettekujutust. Kui paluda teadlasel kirjutada luuletus siilist, siis ta võib lagedale tulla sisu ja vormi klišeedega (lapselik riim, päikeseloojangud-armsused), mille kohta luuletajad teavad, et see ei ole hea luule. Teisipidi võib luuletajatel olla ettekujutus teadusest kui kuivast, ebaisikulisest tegevusest, mis ehtsa teadlase puhul on aga tegelikkusest äärmiselt kaugel: teadlase jaoks on tema uurimine ülimalt mahlakas ning seostub tema väga isiklike huvide, sihtide, väärtustega. Nii teadlase kui ka luuletaja lähtekohast võib teadusluule olla värskendav ja arendav. Olgu et teadlane püüab oma uurimust esitada luule vormis või luuletaja püüab teadusest inspiratsiooni hankida. Nii et üks saab parema ettekujutuse heast luulest ja teine teadusest. Asi pole niivõrd mingite „nippide“ ja „võtete“ omandamises, vaid pigem selles, et just nimelt rääkida nähtustest võimalikult otse, ja võimalikult nüansikalt, võimsalt. Palju räägitakse teaduse populariseerimisest, mille sihis on tehtud suuri edusamme koolides, videotes, muuseumides jne. Esitada teadust kaasahaaraval, intrigeerival, huvitaval moel. Teadusluule aga populariseeriks teadust täitsa omal kombel: see ei tähenda lihtsamini mõistetavaks tegemist ega isegi lihtsal moel huvi äratamist, vaid toob teadus-asjad meile lähemale sel moel, et kehastab neid, laseb need luuletaja kehameelest läbi – nii et me näeme, kuidas kvark saab meile korda minna, kuidas saab tunda ja tajuda koos teistsuguse olendiga, kelle olemisviisi kohta me oleme suuresti teadmisi hankinud just teaduse abil. Luuletaja oma isikus näitab, kuidas need võivad isiklikult korda minna ja meie omaenda taju- ja tundeilma teisendada. Sellisena on sel oluline roll ka ökoloogilise teadlikkuse kasvatamisel. See kõik lisab õigustust teadusluulele, ent ometi ei piirdu tema – nagu üldse kunsti – tähendus ja tähtsus ühegi sellise tuvastatava „kasuga“, vaid ta on ka seesmiselt väärtuslik, tähtis, oluline, huvitav taiesena.