Mart Kangur, luuletus "ta on üles tõusnud"

1 ta on üles tõusnud 2 tõesti ta on üles tõusnud 3 ase mu kõrval on tühi 4 üles tõusnud ja alla läinud 5 ilmselt juba 6 kohvigi joonud 7 aga mina 8 põõnan veel natuke 9 kuni päikese kivi 10 veeretatakse ära 11 taeva ukselt Esimesed kaks rida „ta on üles tõusnud / tõesti ta on üles tõusnud“ on otseselt viide kristlikele ülestõusmispühadele ning selle ajal lausutavale väljendile („Kristus on üles tõusnud“ on asendatud fraasiga „ta on üles tõusnud“, aga kõik saavad aru; ja pärast järgmist fraasi, mis täpselt kopeerib ülestõusmispühade vormelit, ei jäta mingeid kahtlusi). Kolmas rida kinnitab seda liini sõnadega „ase“, mis on „tühi“. On küll öeldud, et „minu kõrval“, aga mine tea, äkki see on lihtsalt mingis metafoorses mõttes, et Kristus minu kõrval vm. Neljas rida jätka seda liini: Kristus on üles tõusnud ja alla läinud – eks surmavalda. Viies rida on üleminek, aga kuues rida toob sisse murrangu, mille valguses me peame kogu eelneva ümber tõlgendama. Tegemist on hoopis kõneleja elukaaslasega, kes on üles tõusnud, suundunud allkorrusele ja seal kohvi teinud. Seitsmes rida toob sisse uue bloki: kui enne oli „tema“, siis nüüd on „mina“. Mina veel põõnan (8. rida). 9.-11. reas aga tullakse tagasi algse teema juurde; siin on viide kivile Jeesuse hauakambri ukse ees, mis on ära veeretatud. Luuletuses asetatakse sinna positsiooni päike; see veeretatakse ära taeva ukselt. Luuletuses toimub liikumine pühalt argisele ja siis tagasi pühale. Esmalt manatakse esile seos ülestõusmisega, s.o püha sündmusega. Seejärel aga selgub, et see oli trikk, et ülestõusmine oli lihtsalt tavalises tähenduses nagu hommikul üles tõustakse. Samamoodi oli eelnevalt manatud esile seos allaminekuga surmavalda, mis aga nüüd osutub lihtsalt argises tähenduses minekuga alla esimesele korrusele. Seejärel aga reaktiveeritakse pühaduse mõõde: päike kui kivi Jeesuse hauakambri ees ja taevas kui hauakamber. Siin aga toimub veel teine pööre. Sest algses viites, Jeesuse loos on hauakamber halb koht või igatahes on ta seal ajutiselt ning sealt on vaja välja saada; luuletuses aga veeretatakse kivi taeva ukselt – taevas aga on see, kuhu me tahame sisse minna ehk et liikumine on vastupidine. Mingis mõttes on see meie „siinne maailm“ ise üks suur hauakamber. Ja kas see polegi kooskõlas Jeesuse looga? Eks ta ju tuligi meid „pattudest vabastama“ ehk meid surmast, patu-surmast välja aitama, taevasse juhtima? Sest eks läks temagi ju pärast hauast väljatulekut ja mõningast maa peal jalutamist ju samuti edasi taevasse. Milliste vahenditega autor sellise liikumise saavutab? Esiteks on siin üles tõusma ja alla minema kahes tähenduses: argises tähenduses ärkamise ja trepist alla minemise mõttes ning pühas ülekantud tähenduses „surnuist üles tõusma“ ja „alla minema surmavalda“. See annab esiteks koomilise efekti, kui algselt esilemanatud püha tähendus osutub hoopis argiseks. Seda kinnitab tugevasti sõna „kohv“, kui väga levinud hommikuse argitegevuse, hommikurituaali kinnismotiiv, ning samuti sõna „põõnama“, millel on neutraalse sõnaga „magama“ võrreldes kõnekeelsuse, mõnususe, lõõgastuse jne mekk man. Aga samas ei kao see püha tähendus samuti ära: ei ole ainult niimoodi, et püha tehtaks argiseks, vaid ka nii, et argine saab pühaks: ärkamine ongi nagu surnuist ülestõusmine, allkorrusele minek ongi nagu laskumine surmavalda. Seda kinnistab luuletuse lõpp, kus argine seostatakse pühaga: taevas Taevaga, päike Jeesuse hauakambrit sulgeva kiviga. See annab vertikaalse mõõtme kolme positsiooniga: nulltasand kõnelejaga ja tühja asemega tema kõrval; alumine tasand elukaaslase / surmavallaga; ülemine tasand taeva / Taevariigiga. Tühja aset kõneleja kõrval võib täita tema elukaaslane, aga ilmselt seda võib täita ka taevas. Mitte nii tugeva leksikaalse seosega, aga semantiliselt tekib veel resonants selle vahel, et kõneleja otsustab veel „põõnata“, nõnda nagu Jeesus on surnult või varju-surnult hauakambris vagusi. Sellega rööpselt luuletuses kõneleja elukaaslane juba askeldab, samamoodi nagu Jeesuse jüngrid askeldasid. See askeldamine on hea ja hüveline, aga on midagi olulisemat, vaimurännak, liikumine ala- ja ülailmadesse. Ehkki seda saaks omakorda ümber lükata ja kritiseerida: kas pole lihtsalt tegemist sellega, et mees laiskleb ja mõnuleb voodis, samas kui tema naine juba virgalt toimetab? Luuletuses ei kao midagi ära, lisatähendus ei tühista eelmist, vaid lisandub sellele. Mida enam temasse süüvida, seda rohkem saab ta ülemääratuks, ülemääraseks, ülevoolavaks, tähendusi genereerivaks. Õigemini, see on üks kriteeriume, mille järgi saab eristada head luulet nõrgast: hea luule tõmbab enda juurde tagasi ja tõukab sealt edasi uutesse tähendustesse, seostesse, kujutlustesse, mitmekordses tagasisides. Nõrga luuletuse puhul sellist innustust ja süvenemist või avardumist ei teki. Või kui ka tekib, siis on selle tekkepõhjus pigem lugejas kui luuletuses, nii et edasitõuked tegelikult ei lähtu luuletuse enda kehandist, vaid tõlgendaja enda vaimust. Ja mida tähendab taeva uks, kust päike ära veeretatakse? On see hommik, nii et taeva uks oleks horisont kui nö lävepakk, millest päike end üle veab? Harilikult me ütleme, et päike on taevas. Luuletuses aga on päike pigem justkui takistus taeva ees. Kas metafoorse Taevariigi argine paariline pole siis hoopis horisont pigem kui taevakumm? See avab rikkalikud tõlgendusvõimalused. Ja kui Jeesuse loos on tegemist koopasuuga, siis luuletuses on taeva uks. Esiteks võiks siin näha humoorikat viidet tsivilisatsiooni edenemisest: me ei ela enam koopas, meil on uksed. Aga teiseks on koopasuu ja ukseava kujunditena üksjagu erinevad. Esiteks nad geomeetriliselt seostuvad esimene ringi, ovaali või millegi säärasega (ma räägin siin koopast; ma ei tea, millised Jeesuse-aegsed hauakambrid juutidel olid), aga teine ristkülikuga, esimene korrapäratu piirjoonega, teine korrapärasega. Samuti on koopasuu loomuldasa lahtine, või kui sinna kive ette pannakse, siis on see sulgemine lõplikum, fataalsem. Uks aga on hõlpsasti avatav, taassuletav ja taasavatav. See võib omakorda illustreerida seda, et Jeesus tegi vägiteo, mille käigus kivi veeretati koopasuult, ja tänu sellele on meil nüüd taeva-uks, mida me saame hõlpsasti avada, isegi ilma inglite abita. Luuletus toob kokku asju, mis harilikult kokku ei käi. Isegi kui esialgu võib tunduda, et see kokkutoomine on puhtjuhuslik ja väline (nt kahe sõna kokkukõla või – nagu antud luuletuses – sõnade eri tähendused argipruugis ja religioonivallas), siis ometi hakkavad nad kokku kõlama. Ja ei ole nii, et üks tähendus tühistaks teise, vaid kõik tähendused jäävad alles, lisanduvad üksteisele, teisenduvad üksteise mõjul, ja see teisendab ka meie kujutlust, tundmist, tajumist. See värskendab, vabastab, elavdab meie kogemist. Ses mõttes pole õige öelda, et luule oleks „pelgalt“ kunst, mis erineb „elutegelikkusest“. On tõsi, et luuletus ei ütle asju sellisel moel „otse“ nagu argipruugis või teaduslikus kasutuses, aga ometi võib see põhjalikult meie tunnetust teisendada. Selleks peame talle muidugi võimaluse andma, olema piisavalt avatud nendeks teisendusteks. Filosoofi meelest võib luule jääda liiga „kujundlikuks“, lahjaks; ta tahaks tummisemat mõtlemist. Teadlase meelest võib üldse kogu kunst olla ebarelevantne, pelgalt subjektiivne. Uskliku meelest võib luuletus olla pelgalt „inimlik“ ning isegi solvav. Ometi on neil kõigil luulet, kirjandust, kunsti väga vaja. Sest see värskendab nende kujutlust, tundmist, tajumist, kogemist, teeb nad elavamaks inimeseks, vabastab antud fikseeritud vormidest: et tegelikkust peaks ainult mõisteliselt käsitlema nagu filosoof või objektiivselt nagu teadlane või pühakirjalikult nagu usklik. Kui nad ründavad luulet, siis pole see mitte luule, vaid nende vildakas ja nõrk ettekujutus luulest. Kui nad lasevad aga luulel oma tööd teha, hakkab neil parem, nad saavad vabamat hingamist. Tõsi, mõni inimene võibki ohverdada terveid tunnetusvaldasid selleks, et paremini keskenduda oma vallale, nt teadlane, filosoof või usklik, kes väldivad ilukirjandust. Kuid inimestena jäävad nad siis vaesemaks ning keegi ei saa vältida sügavamat imperatiivi olla elusam; selleks on aga hädavajalik saada stiimuleid teistest valdkondadest.