Anonüümsus ja pilk

Hulk julmust on võimalik peaasjalikult tänu sellele, et puudub vahetu kontakt ohvriga. Pluss jagatud vastutus, "käsud kõrgemalt" jne. RMK direktor laseb pesitsusrahu ajal metsa raiuda, sest ta ei näe ise neid linde. Alumiste tasandite juhid lasevad metsa raiuda, sest ka nemad neid linde ei näe ja puid ei kuule; pealegi tuli käsk kõrgemalt. Ega harvesterijuhtki linde suurt ei näe ega kuule. Ja temani jõudnud käsk on juba nii tugev, et tal pole justkui mingit sõna- ega otsustusõigust. Aga kui anda kõikide selle otsuse osalistele nui pihku ja käskida neil oma käega esmalt need linnupojad lömastada, siis ma usun, et paljude, võib-olla enamikul neist hakkaks käsi värisema ja nad poleks nõus seda tegema. Sest linnupoeg vaatab neid. Ja linnupoeg vaatab just mind, kes ma, nui üles tõstetud, tema kohal seisan. Pilk on üks võimsamaid teise tunnistajaid. Kui tohutult palju me loeme välja teise inimese silmist! Selliseid peeni nüansse, mida me teadvustatult analüüsidagi ei oska, ehkki me neid vahetult mõistame, kogeme. Ning kui elusolendil on silm, siis me eeldame, et ta näeb; me eeldame, et seal on nägija, teine olend. Ühest küljest lisab see võimsa empaatiakoha teiste olenditega. Aga teisest küljest aitab see kaasa antropomorfismile, nii et me eeldame, et teine olend ja kogeja on ainult seal, kus on silm. Seetõttu olendid, kellel vähemasti harjumuspäraseid silmi ei ole, pahatihti ei tule meie jaoks arvesse Kuigi puudel selles mõttes ju on silmad, et tema lehed (ja muudki elundid) on valgustundlikud, kuid need silmad on niivõrd teistsugused, et me ei taju nende pilku. Nõnda on puud kergem objektiveerida. Nagu ka kalu on kergem objektiveerida kui sigu, sest esimesed kuivale tõmmatult ei kisenda nagu sead aia vahel, me ei kuule nende karjeid. Mina tajun puu pilku ja mul on raske teda niimoodi objektiveerida ja pelga ressursina käsitleda. Puugi on tundev ja aistiv olend. Ja mulle tundub puu rahulik sessiilsus tegelikult ülem loomade totrast ringirabelemisest. Loomad on parasiidid, kurnajad, mativõtjad.