Lëtzebuergesch

Siin kõrval on kirik, täna on pühapäev ja mõtlesin vaadata, mismoodi nad seal asju ajavad. Keelelise poole pealt on niimoodi: teenistus käis üldiselt letseburgi keeles. Alguslaul ja usutunnistus olid saksa keeles (Issameie aga letseburgi keeles), vahepeal mingi minimalistliku etenduse raames näidati liiklusmärgi moodi tehtud viita, kuhu oli kirjutatud prantsuse keeles „Deviation“ („ümbersõit“; ka „hälbimine, eksimine“) ning paar pisikest palvekest öeldi ka prantsuse keeles. Sain aru üksikuid sõnu ja fraase, aga muidu jäi ikka uduseks. Väga ilus keel muidu. Pehmem kui riigisaksa keel.

Kirik oli muidu vanainimesi täis, ilmselt nagu Eestiski (tähendab, mitte täis, vaid pigem tühjapoole – ilmselt nagu Eestiski). Arvan, et advendi raames oli tehtud üritus lastele, nii et oli kokku aetud kamp lapsi, aga vaevalt neid seal muidu näha on. Ma ei tea täpselt, kuidas sellega on, aga katoliku kirikus vist ju lastele armulauda ei jagata, nii et neil polegi nagu sinna asja. Tunni ajaga oli asi joones.

Aga kui räägitakse katoliku ja luteri traditsioonist, siis esimesega seostub „kuld ja kard“ ja teisega „lihtsus ja rangus“. Tõtt-öelda ma mõtlesin ka niimoodi. Ja noh, eks vanad kirikud ongi uhked nii väljast kui seest (kuigi olen kuulnud, et keskajal oli kirikuruum seest samuti üleni värviline – sellest pole enamasti suurt midagi järel, vaid kõik on valge; mõelda, et ka Vana-Kreeka skulptuurid olid algselt värvitud, mitte värvitud). Aga eks see käib ka luteri vanade kirikute kohta (mida paljaks ei rüüstatud), nt. Tallinnas Pühavaimu. Mis aga uusi kirikuid puudutab, siis vähemasti need, mis ma siin näinud olen, on erakordselt lihtsad, täpipealt nagu luteri omad. Kõik on kuulnud reformatsioonist, aga sama põhjalikult muutis maailma vastureformatsioon. Kakluses on kaks tendentsi: kas rõhutada ja viia äärmusse oma eripärasid või laenata teineteiselt ja muutuda sarnasemaks. Mulle tundub, et nii mõneski aspektis on protestantismi ja katoliikluse vahel käinud tugev osmoos, nii et nad on sarnasemad kui võiks arvata. Ja pole võimatu, et praegu on luteri kogukonnad mõne koha pealt isegi konservatiivsemad ja traditsioonilisemad kui katoliku kirik, kus on tehtud „populariseerivaid“ reforme, nii et mõnel pool mängitavat kirikus kitarri, plaksutatavat rütmi, lauldavat elavarütmilisi koraale nagu afroameerika usulahkudes. Aga noh, see on kuulu järgi. Ma tahtan lihtsalt öelda seda, et reformatsiooni ja vastureformatsiooni omal ajal äärmiselt ägeda võitlusega jäeti üks maailm seljataha, keskaja maailm. Ja sellest pole katoliikluses palju rohkem järel kui protestantluses. Kuigi eks ma olen ikkagi „põhjas“. Kujutan ette, et mõnes Hispaania või Itaalia kloostris pole võib-olla mitmesaja aasta jooksul suurt midagi muutunud.
..
Aga kellad jälle käivad, ja nüüd taipan, et küllap seal peetakse mitmes keeles teenistusi: Luksemburgis on ikkagi kolm riigikeelt, letserburgi, prantsuse ja saksa keel.