Luksun purgis

Viimane päev Luksemburgis. Ma polnud siin praktiliselt väljas käinud. Kui saad hamba verele, siis tahad näha aina rohkem ja rohkem. Parem teha seda viimasel päeval, siis sul lihtsalt pole võimalik uuesti ja rohkemini jõllitada.

Nõnda siis tuiasin eile päev läbi Luksemburgi linna peal. Keskpäeval läksin välja rongipiletit ostma ja seejärel taarusin vanalinnas kuni pealeviieni, mil pidin Reigo Hirmole külla minema. Ühe vanalinnaosa käisin risti-põiki läbi, ülalinnast Grundini. Väga armas. Luksemburg koosneb hulgast kõrgetest küngastest. Küngaste vahele on ehitatud sillad, nii et saab otse ühe künka otsast teise peale. Või võib pugeda silla alla, kus on samuti elu. Need sillad teevad kindlasti elu mugavaks, aga ega nad väga ilusad ei ole, kõrgudes majade kohal. Luksemburg on omal ajal olnud tõeline tsitadell tohutute kindlustustega. Siin tegutses oma aja tippspetsialist Vauban, kes neid projekteeris. Künkliku-kaljuse maastiku tõttu on Luksemburgi lihtne kaitsta, ja need kaitserajatised on võimsad. Pindala poolest mitte väga suured, aga see-eest väga kõrged ja tugevad. Tõsi küll, vastavalt prantslaste ja sakslaste kokkuleppele mingil ajal (19 sajand või millal see oli) lammutati Luksemburgi kindlustused, nii et praeguseks on neist säilinud vaid väike osa.

Grund on üks küngas Ülalinna vastas, mis oli samuti kindlustatud. Kindlustusist on säilinud põhjakülje tornid, millevaheline müür on lammutatud. Sirges reas kõrged tornid nagu Tallinnas Tornide Väljakul (aga, nagu öeldud, müürita). Künkal on sümmeetrilise põhiplaaniga arhitektuurne ansambel (mingi 18-19 sajand) neljakordsetest majadest: üks maja põhjaotsas ja kahe-kolmemajaline rida idas ja läänes. Praegu on terve küngas suur ehitusplats. Ja mina ei tea, mis nad seal sudivad, aga põhjapoolseima maja ning tornide vahele on litsutud mingi tohutu betoonvärk, mida ehitatakse. Jumal teab, mis sellest tuleb, kuigi kipun arvama, et ei midagi head. Peale selle ehitatakse nii ida- kui läänepoolset rida ühe maja võrra pikemaks. Karbid on püsti. Aga mina ütlen, et ei sobi need sinna. Eks ülevõõpamine aitab pisut, aga ma ei saa aru, miks neil tingimata on vaja sinna veel maju litsuda. Parem võiks säilitada kunagise ansambli.

Grundi lähedalt alt leidsin oma suureks üllatuseks potipõllunduse. Täielik deja-vu. Kilekasvuhooned, käepärasest materjalist kokkuklopsitud osmikud, mingid tünnid, peenrad, kila-kola. Ma mõtlesin, et selline asi on ainult nõuka-aja värk. Aga nüüd praktiliselt Luksemburgi kesklinnas on selline potipõllundus. Kusjuures imekaunis kohas, jõe kaldal. Ja kaardil on selle jaoks eraldi leppemärk, kühvel ja ämber! Nii et luksemburgi kodanik paneb samamoodi kaalikat mulda nagu meie (vanasti).

Kõige kaunim hoone, kuhu ma sisse astusin, oli Püha Miikaeli kirik Ülalinnas. See koht on Luksemburgi ajalooline tuumik, kust ta 10 sajandi teisel poolel alguse sai. Algne kirik on ka tollel ajal asutatud, aga vaevalt, et temast suurt midagi järel on. Teda ehitati kaks korda ümber, romaani stiili ja 16. sajandil gooti stiili. Aga kuna krunt ilmselt ei võimalda, siis pole teda kuigivõrd suuremaks saadud ehitada (nagu Tallinnas Pühavaimu, kuhu lisati ainult üks külgloov, samal ajal kui teistel suurtel Tallinna kirikutel lisati kaks külglöövi ja tehti basiilikateks). Nii et ta on endiselt ühelooviline mingi nelja võlvikuga kirik. Kuidagi kodune, mõnus. Seintel ilmselt keskaegsete seinamaalingute jäänused (nagu Muhu kirikus ja Karjas) ning ilusaid puuskulptuure.

Mulle barokk muidu enamasti ei imponeeri (küllap seepärast, et pole harjunud, nii et barokne vohavus tundub väga sageli maotu ja imal – meenutan ebameeldivusega Rooma kirikuid, mida paljud imetlevad). Aga all-linna Jaani kirikus oli väga ilus altarikompositsioon, samuti hästi „barokne“ ja vohav, laeni täis ehitatud. Aga jättis kuidagi hea mulje, tervikliku.

Käisin ka veel Alfonso kirikus, millest kunagi kirjutasin, et tollest uuest altariveidrusest pilti teha. Aga päevad on erinevad. Kui eile sinna sisse astusin, siis tundus see õige meeldiv koht, mahe valgusega. Too altaribaldahhiingi näis ilus ja üldse mitte kohatu.

Ronisin ka mööda linnamüüri, nii palju kui teda alles on. Eks ta ole, vanast arhitektuurist on enamasti järel kindlustused ja kirikud, ja need on ka kõige suuremad. Sestap satudki Euroopas enamasti kas kirikusse või linnamüürile. Kusjuures viimased on aja jooksul rohkem kannatanud, neid on rohkem maha lõhutud, ja lammutamist on enamasti takistanud lihtsalt vaesus. Nagu Tallinnas. Seevastu Pariisis, läbi aegade jõukas linnas, on praktiliselt puhas vuuk.

Luksemburg on vist ka suht heal järjel olnud, nii et ega päris keskajast seal suurt midagi järel ei ole. Mõni linnamüürijupp, mõni jupp kirikuseina Mihklis. Aga kena väike linnakene. Luksemburg on vist maailma kõige rikkam riik, ja materiaalses mõttes pole neil küll suurt kuhugi pürgida. Tänavad on korras, majad on korras, raha jätkub. Kuigi see paneb mõtlema küll, miks ühe luksemburgi kodaniku töö on mitu korda rohkem väärt kui eesti kodaniku oma, ja mitukümmend korda rohkem väärt kui hiinlase oma või mitu tuhat korda rohkem kui zimbabwelase oma. Ühiskondlikud, ajaloolised põhjused. Kellegi esiisad on omal ajal osavamalt nihverdanud, õigel ajal õiges kohas juhtunud olema. Ja seni on suudetud seda hoida. Näis, kui kaua. Sest kunagi oli kõige arenenumad kultuurid Tansaanias, Etioopias ja sealkandis – kust me üldse tulnud ju olemegi. Ja Hiina on ajaloos pikka aega olnud maailma jõukaim ja parimini korraldatud riik, mis on taas tõusuteel. See käib üles-alla. Kes on jõukas, see läheb lodevaks ja käib alla, kes on vaene, see pingutab ja saab rikkaks. Miski ei püsi, Fortuunaratas käib ringi.