kus on filosoofia

Üks argument selle kasuks, miks piirata „filosoofia“ sõna üksnes Kreekast alguse saanud pärimusele (või üksnes Lääne omale, jättes välja nt araabia, juudi ja bütsantsi), on see, et see sõna tähistavat üht kindlat ajaloolist kujunemislugu, mille rüpest pärineb ka too sõna ise (sealhulgas autonüümina, s.t enese kohta rakendatud terminina), ning teisi kujunemislugusid, isegi kui neil on sisulisi haakuvusi, tuleks tähistada teiste sõnadega. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et iga kujunemislugu ise on alati mitmetine ning dialoogis mitmesuguste välismõjudega, võiks kõike eelnevat mööndes võtta seda hoopis argumendina just nimelt filosoofia mõiste rakendamiseks ka teistele pärimustele: kui muidu see sõna aheldab ja ahendab meid üheainsa pärimuse, teatud kindlate autorite (ja sealhulgas teatud kanooniliste autorihierarhiate ning tekstitõlgenduste) külge, siis selle mõiste rakendamine muudele aitaks lahti logistada, võõristada toda mõistet ennast. Filosoofia ei pea olema üksnes Aristoteles, Kant ja Hegel, vaid võib olla ka midagi muud. Nagarjuna, Zhuangzi, Vembuvana. Muidugi on alati neid, kes tunnevad muret „piiride hägustumise“ pärast, ent enamasti peidab see lihtsalt mugavust ja mõtteharjumusi. Ja kuna neid piirivalvureid on alati suurel hulgal, siis pole karta, et piirid niipea kuhugi haihtuksid. Ja tegelikult nad ei haihtugi, ei kaogi ära, vaid lihtsalt joonistatakse uusi piire, teistesse kohtadesse, või, teise kujundiga, avatakse uusi sooni, kus saab voolata uusi elumahlu, mõtteverd.