rohkem on vähem.

Filosoofiaga tundub olevat üks olemuslik paradoks. Filosoofiat peab olema justkui „parajal määral“. Sest kui teda on „rohkem“: rohkem peeni, läbimõeldud eristusi rikkalikus süsteemis, siis ta kaotab mõtte, muutub skolastikaks. Aga kui teda on „vähem“: näiteks mingi loosungina „Kõik on Üks“ või „viibi Hetkes“ vms, siis ta samuti kaob ära, sulandudes kas religioosseks väiteks või (enamasti pigem) mingiks tundlemiseks. (Paradoks ses mõttes, et nö rohkem filosoofiat tehes, kukub välja vähem filosoofiat.)

Ses mõttes on Andres Luure hoiak kõnekas: ühest küljest ta on arendanud kompleksse süsteemi, aga teisest küljest ta – näib – eksplitsiitselt keeldub seda edasi lihvimast, näiteks nii nagu Riho Viik seda teeb (rakenduslikel eesmärkidel) või nagu ma ise ükskord Luurelt ootasin, et ta kuuikut eksplitsiitselt laiali laotaks (noh, eks ta on ju seda teinud ka). See oleks eksitus, sest siis muutuks see pelgaks tehnikaks, skolastikaks. (Muidugi, kus on piir, pole ette teada.)

Tegelikult on see muidugi veelgi üldisema kandepinnaga: iga asi tardub, muutub rakenduslikuks. On mingi geneesiprotsess, valmimine, looming, aga valminult ta vaid suuresti lihtsalt toimib (olgu inimkeha, mõttesüsteem, kirjandusstiil vms). Veelgi enam: juba geneesiprotsessi enese käigus, enne lõppvormi omandamist, hakkab välja joonistuma eristusi, tahendusi. Võsu juba võsu ajades hakkab puituma.

Nüüd, iseenesest pole sellest midagi katki. Oleks idealistlik ja ebarealistlik oodata ja loota, et ma kogu aeg teen täiesti midagi uut, muutun kõige täiega – see ei ole võimalik, sest kättejõudmisel on alati mingi kunatine antud, mingi juba kättejõudnud baas. Pärdilt ei pea nõudma, et ta iga päev uue stiili leiutaks, filosoofilt pole vaja tahta, et ta hakkaks (ka veel) kunstnikuks, teadlaseks, ühiskonnaaktivistiks, purilenduriks.

Samas pinge muidugi jääb, sest Pärt, kes oleks ainult tintinnabuli, ja filosoof, kes on ainult filosoof – oleks pask. Peab jääma mingi lõtk kättejõunu suhtes, et inimene lihtsalt ei „vorbiks“ oma tooteid, iseennast.

Aga ka filosoofilise loomingu ja teose enese sees, nagu alguses öeldud: ei saa ainult eksplitseerida, vaid tuleb ka implitseerida. Kohati tundub, et see viimane on isegi olulisem, sest esimene on määratluse järgi selge, aga teine on hämar – mis Deleuze-Leibnizlikult tähendaks, et esimene, eksplitsiitsus on segane, aga teine, implitsiitsus on eritletud. Kogu see selge eksplitsiitsus on põhimõtteliselt segane. Aga hämaras implitsiitsuses – implitsiitsuses, mis väge täis on – on eritlused, nood su Nietzsche tuhanded pisikesed reeglid, mis ulatuvad teadvuseläve allagi. Aga kes õpetaks säärast implitseerimist? Nagu Jan armastas ütelda: Filosoofiat on raske õppida, sest seda on võimatu õpetada. Eik vaidleks kohe vastu, osutades sellele teisele aspektile: kunatisus ja tarvidus sellega tegeleda, seda nüansseerida, teisendada, prepareerida.