põhimõtte ja mõtte põhjatus

Elamine on üle mõistuse raske, peaaegu võimatu. Muidugi, mingis mõttes on elamine kõige lihtsam asi, kõige iseeneslikum. Lihtsalt elad ju. Aga samas ei saa olend – ja kindlasti mitte inimene – kunagi lihtsalt niisama olla, vaid ta alati vältimatult ka sätib oma olemist. Mille järgi aga seda elamist-olemist sättida? Kust võtta kriteerium? Muidugi, mõni püüab endal elu lihtsaks teha sellega, et võtab endale mingid põhimõtted ning seejärel lihtsalt järgib neid. Nüüd aga esiteks pole ka põhimõtete järgimine kunagi probleemivaba (nagu seaduse rakendamine pole probleemitu – seepärast ongi olemas kohtud ja menetlusprotsessid) ning põhimõtete järgimisel ei saa olla omakorda põhimõtet – sest siis tekiks lõpmatu regress. Aga teiseks, veel fundamentaalsemalt, sellel aktil, millega ülepea võetakse üle mingi põhimõttekimp, ei saa olla printsiipi ega põhimõtet. Mõte on alati põhjatu. See teebki elamise nii hapraks, haavatavaks, „võimatuks“. Samas jällegi kui elu seda poleks – habras ja haavatav – siis säärast probleemi ülepea ei kerkikski. Mõtte põhjatus teeb elu hapraks ja habras elu teeb mõtte põhjatuks.