Armulise ja halastaja Jumala nimel.
Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale. Hea lõpp on jumalakartlike päralt. Õnnistused ja tervitused tema prohvetitele ja sõpradele – parimatele looduist – ning nende peredele ja kaaslastele, headele ja puhastele.
Nõnda ütleb alandlikest alandlikem, vaeste teener Muhammad ibn Tariqi ad-Dub at-Tālin: salk dervišeid – Jumal rohkendagu nende hulka! – palus mind, armetut, koostada kirjutis mõtte liikumise kohta. Ma vastasin nende palvele ja palusin kõigekõrgemat Jumalat anda mulle abi ja toetust, et vältida eksimist ja vigu, „sest tema on vägev ja aldis palvet täitma“.
Mõtte liikumisele kontrasteerub mõtte paigalseis. Mis see on? See on aruline mõtlemine, kus mõisted jäävad eraldi. Mõisted on küll eristatud, aga ei tehta viimseid järeldusi sellest, et nõnda eristatuna käivad nad ka kokku, nad on oma teisele (für anderes), see teine on nende sees, nad ise on avarama, peenema ja dünaamilisema terviku momendid. Kui sellised järeldused tehakse, siis see ongi mõtte liikumine, Hegeli mõistes ratsionaalsus.
Filosoofiline mõistekooslus iseenesest juba on liikumises ja ülesaamises, aga ometi on seda võimalik võtta aruliselt, dogmaatilises, ajaloolises vm esituses. Või esitada puhtmehaaniliselt: nt kreeka süllogistika, hiina viie faasi teooria. See ei ole veel filosoofia. Siis on nõrk filosoofia, kus tehakse üks või paar sammu sissevõtmises, aga jäädakse siis sellesse kinni. Näiteks Kreekas Zenon või sofistid, Hiinas Gongsun Longzi või väitlejad. Nt Zenon seostab vahemaa ja jagamise (Achilleus, nool). Gongsun Longzi seostab kõva ja valge ning hobune ja härg tüüpi kategooriad („valge hobune ei ole hobune“). Sofistid ja väitlejad toovad kokku on-ei ole, aga päriselt ei suhesta neid, sest nad plingivad: kord ütlen nii, kord risti vastupidi. Või: sina ütled nii, aga mina ütlen risti vastupidi (ja meelega õrritan sind: „kanal on kolm jalga“, „munal on suled“, „koer saab lambaks“). Sel õrritamisel võib olla edasisi kaalutlusi ja sellisena astuda ikkagi veel sammu edasi, aga seniöeldu piirdub ühe sammuga. Ning kõik see jääb keeleliseks, diskursiivseks; keel jääb maailmaga lõimimata.
Kuid jutt on läinud pikaks ja me oleme teemast kõrvale kaldunud. Tugevas filosoofias tehakse mõistelises üle-saamises mitu sammu. Üks voorus dervišile on siin mõtte liigendamine, nii et see nüansseerub ning saab hõlmavamaks ja tugevamaks. Teine voorus on mõtte vungistamine, hooandmine, nii et konkreetne mõisteline liigendus polegi esmatähtis, vaid teekäija õpib sellest liikumisest enesest, saadakse nö otsa peale, pannakse ajama. Ära rahuldu piskuga! Vaata veel! Sulata üles, tahkesta ja ülesulata! Niimoodi Jumala sõber üles ulatab džabarūti maailma.
Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale!
1 commento:
Ühest küljest on filosoofia mõistete konstellatsioon. See on nö liigenduse, soonestiku külg. Teisest küljest on tal aga oma vunk. See ei piirdu kaugeltki tavamõttes loogika või „argumenteerimisega“ (mis püüab jõuda tõeni, midagi tõestada). See võib-olla lihtsalt torkab silma, paistab välja kui kuidagi „eriline“, sest näib nõudvat mingeid erilisi ametioskusi, mõttetreeningut. See aga puudutab vaid mõtte liikumise kõige välisemat, mehaanilisemat külge. Filsoofia nõuab sootuks erisugust treeningut, millesse on segatud anti-treening, menetlustest, meetoditest, mehaanikaist lahtilaskmine.
Üks asi on, kuidas mõisted koos püsivad või mitte, aga teine asi on, kuidas teksti liikumine toimub. See võib käia eri viisil: nagu Wittgensteinil või Jin Yuelin’il, nagu Deleuze’il, nagu Derridal või Kierkegaardil. Vunki saab tekitada eri viisidel. Igatahes peab see vunk olema säärane, et ta „kannab“, taastoodab intensiivsust, ei suubu üleni oma tulemustesse ega ammendu nendega, sisaldab iseenda ületamist ja õõnestust. On mingi liikumise tõde, mis pole pelgalt liikumine tõe poole (väidete, väitluste, argumentidega). On mingi enam-kui-tõde.
Mitte niivõrd tõejärgsus kui tõeülesus/tõeületus/ületõde/ülevtõde.
Posta un commento