Hommik (st. mu omaajaline, mitte astronoomiline), pliidil keeb vesi munaga, varsti saab süüa, seni loen munakeetmise kõrvale raamatut. Väljas on pime ja vaikne. Suunurgad tõusevad üles: kohe hakkan sööma.
Ja juba ma lagistan naerda, ehkki mitte selles puhtkehalises mõttes nagu hommikuse muna ootuses, vaid intellektuaalsemas mõttes – ehkki naer on alati ka kehaline. Leidsin siin Heigo riiulilt Wittgensteini „Tõsikindlusest“ ja hakkasin seda söögitegemise ja sittumise ajal naljaviluks lugema. Ja nalja saab seal kõvasti, Mardil oli õigus, kui ta ütleb, et see raamat koosneb suurest hulgast naljadest. Sealt võib leida selliseid lauseid nagu: „Minut tagasi ei olnud veel seda mäge, vaid oli täpselt samasugune mägi.“ (50); Kui keegi ütleb: „Mul on keha,“ siis võib temalt küsida: „Kes siin räägib selle suuga?“ (51) jne. Igalt leheküljelt tuleb selliseid pärleid. See teeb rõõmu veelgi rõõmsamaks.
Ja siis ma sõingi, suur „valge leiva“ latakas bretooni või, kitsejuustu ja tomatiga. Pluss muna. See ongi õndsus, paradiis. Kohe hakkan kirjutama. Praegu veel ei kirjuta. Või oota, mida ma siis praegu teen?
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
2 commenti:
seekomment ei olegi niikomment.
ehk võid vabalt maha kustutada.
--
lihtsalt et teaksid. (ja mitte isegi niivõrd muna ja Wit kohta. üldse.) lugesin läbi (või hoopis sisse? mööda? ...?). kõik. niipalju kui sa kirjutanud olid. siin.
ja siis ..., võid sa küsida ... noh... ja siis....
kus ma tean.
ja kas see üldse ongi tähtis...
(sa ei olegi seda kirjutanud, et ... saada, egaju.)
aga 5a6est ikkagi (!)
aitäh.!
--
(kuna sul eriti kommentaare ei ole.. ja küllap ei olegi tähtis.. kuna küllap keegi ikka sulle ütleb.. ja... aga tundsin, et tahtsin seda öelda. et sa teaksid... et sa... et sa ei ole üksi.... )
ja muideks, PILT sinu (st?) kohta viimases metropoolias panigi mõtlema, et kas sa oled tõesti see, keda ma arvan. ja olidki.
oled(ki).
(kuigi ma nägu enam ei mäletanudki)
-
qui je suis?
je'n sais pas.
Aitüma.
Seal pildi peal olen ma üsna näotu.
Posta un commento