martedì 5 gennaio 2010

koristama

Koristamine on intellektuaalne tegevus. Esiteks: koristamise puhul vajan ma väljakutset – et tuba oleks ikka korralikult segamini, et oleks üks Augeiase tall, millesse ma saan tuua nähtava muutuse. Igapäevane korrapidamine on raskem. Seda suudan ma eeskätt võõrsil elades, kus mul pole liiga palju nodi. Ma seostan seda ka erinevate kalduvustega meestel ja naistel. Meestele sobib rohkem lühiajaline suur pingutus ja naistele pikemaajalisem väike pingutus.
(Muide, kõrvalepõike korras: minu teada ainus jõu- ja vastupidavusala, kus naine mehest üle on, on pikamaaujumine, ja eeskätt välitingimustes, st. suhteliselt jahedas vees. Siin saavad kokku naise jaoks kaks soodsat asjaolu: esiteks seesama väike pingutus (st. suure hulga väikeste portsjonite kaupa) ning teiseks asjaolu, et rasv jaguneb naise kehas ühtlasemalt kui mehe omas – õllekõhuhärra versus pruntske daam –, mistõttu esiteks ei hakka tal nii külm ja teiseks vist ta lihased on pikas perspektiivis ka paremini energiaga varustatud.)
Aga jah, koristades tunnen end Aristotelesena, kes määratleb, liigitab, eristab. Asjade paigutamine ühise soo ja liigierinevuse järgi. Kuhu panna „Riik“? Raamatud (st riiulisse) > filosoofiaraamatud (st riiulisse mu voodi kohal) > antiikfilosoofiaraamatud (alumisse riiulisse) > Platon (vasakule). Ja kategoriseerimine koristades pole sugugi mehhaaniline, nagu iga koristanu teab. Kas panna parmupill „muusikariistade“ või „väikeste asjade“ juurde? Jne.
Eks koristamine tähendagi soome keeles kaunistamist. Sellel võib olla lausa kosmoloogilisi tagamaid: kreeklaste Kosmos tuleb sõnast kosmeo "korrastama". Kord aga on kaunis (siit ka "kosmeetika"). Ehk teisisõnu, maailma loomine on üks universumi mastaabis suurpuhastus. Nii et kui koristamine on valmis, siis on see väikestviisi maailma loomine, ja see on ilus. Ja see on ühtlasi vaimne saavutus, nagu mõistuse võit entroopia üle. Ajutiselt.

Nessun commento: