Maris 2

Seoses Marise kirjutiste avaldamise plaaniga olen nüüd läbi käinud Marise sugulastega ja Marise sõbra Indrekuga – ma polnud nendega enne tuttavgi. Nad kõik on osutunud äärmiselt mõnusateks inimesteks. Oleme Marise pool mõned korrad asja arutamiseks kokku saanud, ja alati on seal hea õhkkond valitsenud. Muuhulgas sain teada, et Marise isa on täpipealt 10 aastat minu isast vanem (sama päev, sama kuu), nii et nende sünnidaatumis on ainult üks number erinev.
Marise ema andis mulle lugeda Emmanuel Kirsi 95. aastal väljaantud luulekogu „Kaugused kaovad“, mida sirvides leidsin luuletuse, mis sobib nagu naelapea pihta.

Naeratus suures jäi

Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.

Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.

Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.

(lk 14-15)

Need read sobivad Marisega väga hästi kokku. Lihtne väljendus, oma teadmine. Ma ei tea, kas Marisel surres naeratus näol oli, aga igatahes suri ta vaikselt. See oli esimesel advendipühal, pühapäeval, kell 12 päeval, südapäeval. See ei ole juhuslik. Muide, isa Emmanuel, õigeusu auväärses vanuses vaimulik, olevat Marisel haiguse ajal külas käinud – kusjuures Maris elab viiendal korrusel liftita majas. Au preestrile.
Kusjuures raamatus on kokku volditud lehekülje nurk hoopis ühte teise luuletuse kohalt – võimalik, et Marise poolt. Seal on selline luuletus:

Tunded

Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!

Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.

Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.

Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.

Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.

Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.

Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.

(lk. 9)

Tunde turjal - kui oskame õigesti häälestuda - sõuame teispoole elu ja surma, risti läbi, põigiti mööda.
Kui minagi olen Marist vahel müstikuks nimetanud, siis see võiks jätta mulje olukorrast, kus "anything goes", kus eneseväljendus on suvaline, juhuslik. Need on aga ekslikud eelarvamused, vähemasti Marise puhul. Juba tema kodu vaadates võib imetleda, kuidas ta on kõik oma materjalid süstemaatiliselt jaotanud erinevatesse kaustadesse, ja ta faile lugedes võib imestada, kui pikalt ta pühendus väikestelegi koolitöödele. Tal olid kõik head teadlase harjumused. Ma ise oma kodus küll ka enam-vähem tean, kus mul miskid asjad on (eeskätt raamatud ja materjalid), aga enamjaolt valitseb seal hirmus korralagedus, eriti kui eelmisest suurpuhastusest on kaua aega möödunud.