Tegelikkust ei saa välja mõelda. Kui ma ei uuriks seda, mida teadus selle kohta ütleb, siis ma räägiksin lihtsalt üldkohti, eelarvamusi, segaseid ideid – ühesõnaga, lapsikusi. Muidugi ei saa ma tunnetada nii nagu teadlased, mul puudub vastav ettevalmistus (eeskätt matemaatika), aga ometi saan ma ennast nende varal rafineerida. Teadus pole muidugi ainus tegelikkuse tunnetusvorm, ainus tegelikkuse loomine-liigendamine, aga ta on üks tunnetusvormidest, ja nii võimas, et tema ignoreerimine oleks pehmelt öeldes rumal. St. ma möönan hoiakut, mis ainult nt. kunstiliselt tunnetab või ainult mõtlustab – kuni ta jääb oma piiresse ega esita pretensioone teistele hoiakutele. St. sama kirvereegel: kuni nad ütlevad „ma olen õige“, siis neil ongi õigus, aga kohe kui nad ütlevad „tema ei ole õige“, siis pole neil enam õigus. Olen nõus, et teadus esitab tihti just sellist pretensiooni ("teistel pole õigus"), aga selle vastu ei saa omakorda sõdida nii, et "teadusel pole õigus" (sest selline väide antud kontekstis tühistab ennast) - lapsikus viljatus kemplemises "on" "ei ole" "on" "ei ole" jne; "tema tegi ka!" "ise oled!" Vaid selle vastu saab kõige paremini niimoodi, et näidata ka neid "teisi õigusi", teisi tunnetusi.
Küsimus pole iseenesest teaduses, vaid empiirias, kogemuses, tunnetuses. St. tunnetuda iga vahendiga, mis aga kätte mahub, millest aga jõud üle käib, mida aga käsitseda oskad. Kerge on tekkima sektantlus, kus filosoof, kunstnik, teadlane, mõtlustaja, sportlane, näitleja, antropoloog jne. seavad enda hoiakut ülimaks. Nagu religioonidega. Suletud religiooni lumm. Suletud tunnetuse lumm. Tegele enda asjaga. Sul pole vaja viriseda selle üle, mida teine teeb – pealegi kuna sa kõige tõenäolisemalt ülepea ei tea, mida teine tegelikult teeb. St mitte raisata oma jõudu tarbetustele, reaktsioonile, negatiivsele. Tihti kasutatakse seda trampliinina. Nagu tüütu sissejuhatus. Vajun käsipõsakile ja ütlen endamisi: „Nii, ta võtab nüüd hoogu, millal me asja juurde jõuame?“ Selle poolest ma imetlen Deleuze’i, et tal on vaja nii vähe sedasorti tarbetuid sissejuhatusi. Vaid hakkab kohe „andma“, virutama, ja muu ei loe.
Eeskätt: "päris" tunnetus tekib erinevate tunnetuste vahekorrast, nende teatava iseloomuliku diferentsiaalina. Sellel pole nime. Või igatahes parem on, kui pole.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
2 commenti:
_Tegelikkust ei saa välja mõelda. Kui ma ei uuriks seda, mida teadus selle kohta ütleb, siis ma räägiksin lihtsalt üldkohti, eelarvamusi, segaseid ideid, ühesõnaga - lapsikusi._
Edasise jutu järgi pead sa aga tunnetusviise ses mõttes võrdseteks, et ei saa ütelda, et üks on teisest parem või õigem. Sel juhul peaks sõna "teadus" olema viidatud lauses asendatav sõnadega "kunst", "religioon", "filosoofia" vmm tunnetusviis (st kui ma ei vaata, mida kunst selle kohta ütleb, räägin lapsikusi jne). Kui pole, siis antakse teadusele millegipärast eelis. Kui antakse, siis miks? Tundub, et need laused on emotsionaalselt liiga laetud ja pelgalt kunstiliste, filosoofiliste vm uurimisviiside, mis teadust üldse silmas ei pea (nt luuletaja looming, kes teadusest midagi ei tea ega pea) nimetamine lapsikusteks ei ole õigustatud.
Huvitav, et sa sellise asja sealt välja lugesid, vahest jäi mu väljendusviis elliptiliseks? See jutt ei olnud suunatud kunsti, spordi, filosoofia jne. diskrediteerimiseks (vastupidi!), vaid see oli suunatud teadusevastasuse vastu. Kunstnik jne. ei pea teadust silmas, aga see ei tähenda, et ta peaks olema teaduse _vastu_.
Päris asendatav "teadus" selles kontekstis ei ole sellepärast - nagu sa hästi tead - et kõik nad tunnetavad erinevalt, st. oleks pentsik ütelda, et kunst räägiks "tegelikkuse kohta". Kunst käib teistmoodi. St. põhimõtteliselt võib sinna positsiooni küll panna teisi tunnetus- ja olemisviise, aga siis tuleb ka ülejäänut teisendada. Igaühel on oma täpsus. Kasvõi nagu see su omaenese skeemis käib. Aga kui ma olen ühes žanris täpne ja vastutan teist tüüpi täpsust, siis on see ebatäpne. Seda ma tahtsin öelda.
Ma kirjutasin selle ajel, et mulle on ette heidetud teadusliku kandi pealt vaatamist (kuigi teadusest on asi muidugi kaugel, nagu ma ütlesin, sest mul pole matemaatikat). Teises kontekstis on mulle jälle ette heidetud seda, et mu jutt olevat kas luule või religioon... No mis sa hing teed.
Aga emotsionaalselt laetud on muidugi. See on blogi.
Posta un commento