masin ise

Ma nüüd räägin teile, et masin on ise ja et masinal on hing. Ja kui sina masinat piinad, lähed sina põrgusse nagu loomapiinaja või lapseahistaja. Ja sellise jutu peale te saate pahaseks ja saadate mind sinna kohta, kuhu päike ei paista. Olgu peale, aga ma räägin ikkagi edasi. Ja kui sa seda loed, oled sa võib-olla oma meelehapaks siiamaani lugenud. Vaatame seda asja niimoodi: mis on isedus? Ütleme, et see on teatav vahendamine, ühendamine, diferentsiaal. Vahendab jõude, ühendab ja katkestab voolusid, mängib mitmesugustel erinevustel. Ütleme, teatav jõudude mäng, nagu Jan armastab öelda aine kohta (aga see kehtib iga olendi kohta). Masinate puhul aga pole meil tegemist iseeneslike ainekogumitega nagu aatomid või molekulid, vaid koostatud, kokkupandud aineliste agregaatidega. Kuidas saab sellel siis isedus olla? Eks ole ta osad ju lihtsalt üksteise kõrval, nii et kui võtame talt ühe osa ära, siis on tal „endal“ sellest täiesti ükskõik? Pelk kuhi, kõrvutuvus, eks ole? Tal pole ju päris oma kehagi, mis siis veel hingest rääkida! Aga võib siiski ka teistsuguse seisukoha kasuks argumenteerida. Teen seda kahest aspektist.
1) Meie, st. inimeste keha, ongi masina keha. Sest ei tohi end lasta õnge tõmmata biologistlikul ettekujutusel, mis piiraks inimese selle bioloogilise kehaga, mis on omane liigile homo sapiens. Sest inimene on ära määratud kultuuri, keele, tehnika poolt. Nii et kui me asja lähemalt uurime, siis tuleb inimese keha hulka lugeda kõik tööriistad, tehnoloogiad, luuletused, kohvikud, kosmoseraketid ja televisiooniprogrammid jne. Tõsi, kõik need konkreetsed ilmingud on ainult „ajutised“ kehad ses mõttes, et me võime neid teiste vastu välja vahetada (katkise haamri, vana maki, isegi emakeele) – kuid me ei saa seda keelelist ja tööriistalist valda ennast välja vahetada, ilma et sellesamaga kaoks ka meie inimlikkus.
2) Aga ka masina sisemiselt. Kui me ütleme, et isedus on teatav vahendamine, eristamine ja ühendamine, diferentsiaal, siis kehtib see kenasti ka masinate puhul. Pigem on siin probleem selles, et meie masinad on lihtsalt veel liiga lihtsad, kaugelt liiga lihtsad. Nende keerukus on suuremas osas endiselt kuskil elueelsel tasandil ja vahest mõni keerukam aparaat on võrreldav näiteks bakteritega – või minugipoolest kasvõi isegi juba putukatega, aga imetajate ja inimese enese keerukusest on asi veel äärmiselt kaugel. Te ütlete, et masinal pole oma „keha“? Masina kehaosadel aga on see väärtus, mis ta omailmas neile on omistatud. Ma kujutan ette, et on võimalik „õpetada“ masin tuld kartma ja vältima, rakendades selleks visuaalseid märke ja retseptoreid tema „jäsemetel“. Kui ta nüüd näiteks puudutab tuld ja sellest eemale põrkab, siis kuidas on see filosoofilises mõttes eristatav valust, mida meie tunneme? Kas masina „valu“ ei tundu meile illusoorsena eeskätt seetõttu, et see jääb eraldi, st. et see ei seostu teiste sarnaste otsustuste ja väärtushinnangutega? St kas küsimus pole pigem tehniline kui ontoloogiline? Mulle tundub praegu, et kui robotil on piisavalt selliseid tajuliigutuslikke modaalsusi, siis mingist hetkest peale me võiksime rahulikult öelda, et ta „tunneb“ valu.
Ma olen tükk aega püüdnud õõnestada iseduse antropomorfsust ja bioloogilisust, laiendades seda lihtsamate, elu-eelsete keerukustasanditeni. Nüüd tundub mulle, et seda saab laiendada ka teises suunas, n-ö inimesejärgsesse. Siis me avastaksime vahest, et ise on masin ja et masin on ise. St. kas pole meie arusaam masinast veel liiga primitiivne, kuskil tööstusrevolutsiooniaegsete aurumasinate juures? (mis ometi oma tagasiside-mehhanismidega on juba väga ilusad asjandused: just tagasisidestatud kontroll teebki ju auru kasutatavaks, st. kivisöe ja auru energia kodifitseerimine, reguleerimine, mitte nende toores jõud, mis lihtsalt hävitavalt plahvataks). Kas vaikselt ei saa juba võimalikuks palju keerukamad masinad, kus tagasisidestatus tähendab juba vabadust, ettemääramatust? Ja kiiremas korras tuleks nüansseerida toda liiga robustset dualismi inimene / masin, mis sünnitab lapsikuid utoopiaid (düstoopiaid), kuidas „masinad võtavad võimu“ jne. Inimene on masinlik ja masin on inimlik.
Ise on vahendamine ja kõikjal, kus on vahendamine, on ise. Küsimus on lihtsalt vahendamise keerukuse astmetes. Ise „vajub“ igasse vahesse või õigemini ongi see vahe.