tõlk

ime.

Olen nüüdseks juba mitu aastat teinud vahel suulist järeltõlget. Nüüd on juba terve plejaad professionaalseid tõlke (ka sünkroontõlke) ja neid koolitatakse süstemaatiliselt juurde. Mina ei ole selline koolitatud tõlk ja nendega ma võistelda ei saa ega väidagi saavat. Olen teinud paar korda ka sünkroontõlget, aga esimesel korral kukkusin läbi ja teisel korral lugesin lihtsalt varem valmistehtud tõlke paberi pealt maha. Isegi nii põgusa kogemuse põhjal võib ütelda, et sünkroon- ja järeltõlge on kaks radikaalselt erinevat asja. Sünkroontõlge on üdini ebaloomulik: esiteks see, et sinu ja kõneleja vahel pole otsest tagasisidet või see on minimaalne, sa ei kuule teda vahetult, vaid läbi kõrvaklappide tõlkide hermeetilises kilukarbis. Ja eeskätt nõuab see sügavalejuurdunud harjumuste lahtilogistamist: harilikult me kuulame ja räägime vaheldumisi, aga sünkroontõlkes tuleb mõlemat teha korraga; kõrvaklapid ja mikrofon lahutavad kuulamise ja kõnelemise funktsioonid kaheks iseseisvaks ringluseks. See on äärmiselt võõristav. Eks sellega harjutakse ka muidugi ära. Ja see on julm. Kuna kõneleja sind ei vaata, siis tõlkimisega kuskile takerdudes ongi lihtsalt kööga ja korvamatus.
Aga ma tahtsin rääkida järeltõlkest, mida ma olen pisut rohkem teinud. Siin sa oled reeglina vahetus läbikäimises kõnelejaga, nii et toimib tagasiside. Kõneleja märkab tõlgi oleku ja ilme põhjal, kuidas tema jutt mõjub, ja kui tõlgile jääb midagi arusaamatuks, siis ta võib kõnelejalt ka täpsustust küsida, ehkki päris tõlgid seda muidugi ei tee. Kui ma püüan oma kogemust kirjeldada, siis see käib kuidagi niimoodi, et ma lülitun teisele lainele, häälestan end eeskätt kõnelejale ning mingil määral ka kuulajatele. Mina ise kaon ideaaljuhul ära – st. seni kuni tõlge läheb ladusalt, mul pole mingeid omi mõtteid ega tundeid, vaid ma olen täiuslikult häälestunud kõneleja jutule. Õigemini, kui täpsemalt öelda, siis muidugi ma tõlgina moodustan kõnelejaga ühtse süsteemi (kuhu ma juba oma nullolemisega paratamatult panustan, oma iseloomuliku afekteeritavusvõimega), ja kui jutt sujub mõlemas suus, siis see näitab, et me oleme heasti ühel lainel; ja kui takerdub, siis see näitab, et kuskil on mingi rütmihäire ja on vaja üle korrata või täpsustada.
Samas on tõlgil mingi taandamatu eetika (nagu Stanislavski räägib „näitleja eetikast“) ses mõttes, et ta ei saa mitte anda oma panust kõnesse, ta ei saa jätta kõnet mingil määral modifitseerimata. Alati tulevad sisse uued nüansid ja varjundid – teine hääl, tämber, toon, intonatsioon, sõnavalik, rütm ja tuhat muud pisiasja. Vahel on see teisendus tähelepandamatu, aga teinekord muutub ta kaunis oluliseks ja teadvustatuks. Ma ei taha öelda, et ma meelega teise inimese teksti muudaksin, vaid ma tahan öelda, et ma üritan hüpata kõneleja meelelaadi ja antud olukorda, ning püüan intuitiivselt taibata, kuidas saavutada seda, mida kõneleja sihib ja taotleb, kõige sügavamatest tasanditest peale. Ning siis tuleb leida vastavad keelelis-kehalised vahendid selle taipamise (või oletuse) väljendamiseks. Ühesõnaga, ma ei saa piirduda sellega, et ma tegeleksin ainult „väljundiga“ – ei, ma pean juba hüppama sinna, kust see väljund tuleb, kõneleja alati eripärasesse algtundesse ja algmõttesse antud olukorras. Õnnestunud tõlkimine on tõesti nagu rääkimine läbi kahe suu, korraga-rääkimine. Ehk siis mitte nii, et üks räägib teise järel, ehkki empiiriliselt see üldiselt niimoodi välja näeb – selle kinnituseks on seegi, et sellistel puhkudel on vahel võimalik kõneleja juttu ette aimata ja juba tõlkida tema lauset enne kui ta on selle välja ütelnud. Aga ettevaatust! See ei tohi mingil juhul olla kõnelejale „sõnade suhu panemine“, lähtudes mingist oma seisukohast, kalkulatsioonist vms, vaid see, mida ma silmas pean, peab lähtuma intuitsioonist, mis eelneb igasugustele kalkulatsioonidele ning pigem lõhub sinu juba valmis ja ette olemasolevaid skeeme ja mõttevorme.
Nii et õnnestunud tõlkimine on ühest küljest justkui täiesti loomingulisusetu (sa lihtsalt kordad teise inimese sõnu teises keeles), aga kõik need eespoolnimetatud juurdetulevad nüansid teevad selle äärmiselt peeneks ja loominguliseks. Ma kujutlen seda kuidagi niimoodi, et sinu kui tõlkija tuum ja omaolu kaob – kaob erinevus „tuuma“ ja „ääre“ vahel, ja sa muutud üleni plastiliseks palliks, mis iga puudutuse peale reageerib iga oma osaga, tervikuna, annab igale impulsile vastuse, mis lähtub koguolukorrast. Ja kogu põnevus peitubki nendes tillukestes nihetes, teisendustes, modifikatsioonides (mida sa ei saa mitte sisse tuua). Muidugi, vahel läheb lõtk liiga suureks, nii et kaks võnkumist pole enam samas faasis teineteist võimendamas, vaid summutavad teineteist. Kuid ka need momendid (ning uuesti „käimasaamine“) võimaldavad paremini tundma õppida mõlemat võnkumist ja nende eripärasid. Ühesõnaga, ideaalne tõlk on see, kes muutub praktiliselt märkamatuks, nii et inimesed unustavad ära, mis keeles räägitakse (või et üldse räägitakse, mine tea!).
Muidugi ei suuda ma kogu aeg sellise meelestatusega tõlkida – selleks napib mul oskusi iga kandi pealt. Aga isegi kui see alati kõige paremat vilja ei kanna, on mul ometi tõlkimise algusest kuni lõpuni tunne, et ma lülitun ümber teisele režiimile. Seda näitab ka muide asjaolu, et kuna omaolu kahaneb miinimumini, siis ununevad ära väsimus, vaevused, kõhutühjus jne. Vaid sa lihtsalt tõlgid, oled tühi koht, kus kajavad keeled ja kõmavad sõnad.

Eesti Muusika Päevad

Tegin päev läbi tööd. Pidin poole kuueks trenni minema, aga töö kestis nii kaua, et sinna ma poleks jõudnud. Selle asemel seadsin sammud Mustpeade majja Eesti Muusika Päevade üritusele, kus mängiti nelja eesti helilooja teoseid – Lauri Jõeleht (mu paralleelklassivend keskas), Andrus Kallastu, Liis Jürgens ja Peeter Vähi. Ütlen kohe, et ma pole vist nii pikal kontserdil olnudki – koos väikeste vaheaegadega ligi viis tundi, aga ometi pole ma sugugi väsinud, ja ta mitte ei kurnanud mind pärast pikka tööpäeva sootuks ära, vaid hoopis andis energiat juurde. Kui on huvitav ja virgutav asi, siis ei pane oma keha tähelegi – pikkade asjade puhul on kirveliseks indikaatoriks tagumikutunne, st. kas perse väsib ära või mitte. Mõnikord ei jaksa kolmveerandtunnist asjagi kuulata, aga täna näe läks viis tundi nii et polnud asigi. Ehkki nüüd näiteks märkan küll, et kõht on kole tühi.
Enne kui ma edasi räägin ütlen jälle et mul on hirmus kahju, et mul mingit muusikalist haridust pole. Lapsena mulle meeldis küll üksi kodus olles klaverit klimberdada (vanaema oli muusikaõpetaja olnud). Oleks mind natukene utsitatud, siis oleksin ilmselt praegu paadunud muusik. Vähemasti kujutan seda elavalt ette. Aga sellist iseteadvust ja hakkamist, et ma ise seda nõudnud oleksin (üks viiuldaja näiteks ütles, et ta ise väiksena nõudis selle vanematelt välja), mul ka ei olnud. Eriti muusikast rääkimisel on see suureks piiranguks, aga ka kuulamisel. Muusika mõjub mulle oma puhtmeelelise ja kestusliku kvaliteediga, aga mul on kahtlus, et on terve hulk arhitektoonikat, mis jääb mul lihtsalt hoomamata. No ja tsitaatidest ja viidetest rääkimata, sest paraku ma kuulan muusikat tegelikult äärmiselt vähe.













Lauri Jõelehe asi oli võimsaks sissejuhatuseks. Juba kohe esimene pala „Ampla“ oboele. Muusik (Riivo Kallasmaa) sättis end saali nurka ehk praktiliselt vaatajate külje peale ja siis hakkas sealt tulema selliseid helisid, mis olid tõesti „avarad“, nagu teose pealkiri ütleb. Kõik noodid väga aredad, kained aga tummised, lõid nagu täiesti oma ruumi, hulga suurema kui Mustpeade saal. Ma olin nagu ära tehtud. Teine teos oli „Sõnumitooja“, mis kirjade järgi juba vana pala, aastast 2003 Vambola Kriguli (marimba) ja Anto Õnnise (vibrafon) esituses. Vambola on muidugi üldse hiilgav löökriistleja, aga nende duett läks ka nii ilusaks kätte, et kui see lõppes tornikella häält meenutava (metalltorud) osaga, siis jooksid külmavärinad mööda selga. Pärast ostsin kava ja lugesin, et teos viitab inglitele ning helilooja kodu lähedal olevale kloostrile (Pirita klooster?) ja selle kellahelinale. Siis mängis Ene Nael klavessiinil ühe Diego Pisadori algselt vihuelale kirjutatud pala ning Marrit Gerretz-Traksmann klaveril Lauri enda pala „Chant“. Ma ei tea, kas mõjus vahetult alla mängitud klavessiin, aga see klaveripala kõlas ka kuidagi väga klavessiinilikult. Lõpeuseks mängis Lauri ise koos kolme Otsa-kooli kitarristiga pala „Consolator“ (esiettekanne), kus olid jälle erakordselt selged noodid, mis lõid pea klaariks (muide, kontsert-maratoni käigus läks mu juba nädal aega nohune olnud nina lahti). Ühesõnaga, väga võimsa mulje jätsid Lauri asjad. Oleksin imetelles perseli kukkunud, kui ma juba poleks istunud.













Andrus Kallastu oli järgmine, samuti oma umbes tunniajase kavaga. Tema on hoopis teisest ooperist. Kõigepealt mängis flötist Leonora Palu Brian Ferneyhough’ pala „Cassandra unelaul“, mis läks sujuvalt üle Andruse enda looks „Welt gebaut ist/Maailm on ehitatud“. Flöödile lisandus kõigepealt tšello. Andruse juhitud Repoo Ensemble’i pianist (Jorma Toots) ja laulja (Andruse abikaasa Kai) tegid samal ajal natuke pantomiimi. Siis hakkasid need ka oma instrumendiga tegelema, Andrus asus dirigeerima ja järgnes 10 fragmenti, millest teos koosneb. Ma ei tea, kuidas seda muusikat nimetatakse, igatahes Vikipeedia ütleb Andrus Kallastu loomingu kohta pärast 1991. aastat, et selle perioodi teoseid iseloomustab „seriaalne tekstuur, väljatehnika, mittepulseeriv rütmika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla“. Külap seda ta siis oli, kompimisi oli siin küll, näiteks kui laulja laulis klusiile või „f“ häälikut. See oli kohati tohutult keeruline muusika (vähemasti mulle tundub, ja pärast võis klaveril imetleda pianistist mahajäänud partituuri, mis minu silmad võttis kirjuks – kuigi ma ei tea, elukutselise pianisti jaoks see võib-olla pole keeruline. Ühesõnaga, noote oli tohutult palju, ja sugugi mitte kenasti üksteise kõrval olevaid, vaid ühtekokku oli ühendatud terve posu lühikeste ja väga pikkade vartega noote (no näete, kuidas ignorant end väljendama peab). Ometi tekkis sellest kõigest nelja muusiku koostööl täiesti konkreetne esteetiline tervik. Minu meelest panid kõik neli vägevasti, nii et ma ei oska kedagi esile tõsta. Kolmanda ja ühtlasi viimase pala „Amor–Mors“ lõpus tegid muusikud jälle natuke performance’it, visates ükshaaval põrandale oma partituuri lehti. Flötist jäi minu toolilt vaadates dirigendi taha; tšellisti nägin paremini, ja see oli nauditav vaatepilt, kuidas tegelane tohutu süvenemise ja keskendumisega oma noote mängis ja lehti loopis (kusjuures nootide mängimine nõudis ka teise käe pidevat üles-alla sebimist). Ja tüüp säilitas koordinatsiooni.

















Liis Jürgensi osa oli vist kõige pikem, oma poolteist tundi. Esiteks esitasid Kadri Hunt (laul) ja Vambola Krigul (trummid) kolmikpala „Kolm neitsi loitsu“ Liisi enda sõnadele. Väga ilusad lood, pole miskit öelda. Teine pala oli kandlele (Kristi Mühling), harfile (Liis ise) ja klavessiinile (taas Ene Nael): „Chaconne ehk 50 ringi Erkki-Sveni terviseks“ ehk siis Tüürile pühendet lugu. Seal võiski olla 50 juppi, igatahes üsna pikk pala, aga jälle täiesti lummav nagu esimesed Lauri palad. Kannel, harf ja klavessiin sobisid ideaalselt kokku, olles mõneti sarnase kõlaga, aga ometi erinevad. Siis tulid „Bulgakovi laulud“ M. Bulgakovi sõnadele (metsosopran Iris Oja ja altsaksofonil Jandra Puusepp). Esitajad olid kummikute ja omapärase kostüümiga (eelmisel triol olid ka hoolikalt disainitud kostüümid, ehkki hoopis teises võtmes, nagu diivanikatte mustriga – ma ei ironiseeri, väga ilus, lihtsalt mu võrdlused on kodukootud). Tekstid olid huvitavad ja laul ja pill läksid ka hästi kokku. Siis oli taas marimbal Vambola Krigul palaga „Tuulepesa“ – jälle ilus. Ja lõpuks „Laul merel“ (Liis ise klaveril ja Taniel Kirikal kontratenorina) jällegi Liisi enda sõnadele. Kavasse oli kirjutatud, et see pala on harfi saatel, aga Liis mängis hoopis klaverit. Ma ei tea, kas see oli trükiviga või äkki oligi see teos algselt harfile – igatahes klaverisaade oma arpedžodega kõlas natuke harfi moodi küll.
















Peeter Vähi tuli siis päeva naelana neljanda heliloojana. Temalt oli kolm pala. Peeter ise mängis sünti ja lisaks temale oli Jana Kask laulmas ja Hele-Riin Uib löökriistadel (neid oli terve posu, kava järgi: tiibeti dingsha-taldrikud, indoneesia gamelani gongid, etioopia sistrums, marimba, kambodža skor thoms, timbales, jaapani taiko-trummid ja plekitahvel). Kõigepealt „Roheline Tara“. Esimese loo ajal kõik kolm istusid rätsepaistes. Laulja nägi välja nagu lillelaps ja tegi vägevat vokaali, kohati rokivõtmes, kohati idamaiselt. Löökriistamängija oma tiibeti taldrikute sõõri keskel meenutas ise Tarat, ja tema löökriistamäng oli ühtlasi nagu tants. Muide, habras naisterahvas – nii et ärge seostage löökriistu ja rambomuskleid (okei, ma olen võib-olla ainus loll, kes seda teismelisena tegi, vaadates Gunnar Grapsi ja teiste rokitrummarite muskleid). Peeter tegi ise sündiga igasugu mustkunsti ja lasi loo sisse ka igasugu fonogramme, sh. Ellerheinalt, kelle 50. sünnipäevaks see lugu kirjutatud on. Teine lugu oli „Vihmategija“, kus löökriistadest olid põhiliselt marimba ja plekktahvel. Kolmas lugu, „Korstnapühkija“, William Blake’i sõnadele, oli kõige rokilikum. Peeter lasi muide poolel saalil käeviipe peale laulda la’d (minu pool) ja teisel poolel mi’d. Kuna „vähemasti pooled siinviibijaist on konservatooriumi-haridusega,“ nagu Peeter ütles, siis kõlas saali panus kohe esimesel proovimisel ilusasti (ja sobis päris hästi ka loo sisse, ehkki valjuse reguleerimisega tulnuks ilmselt vaeva näha). Nii et ma olen Peeter Vähile taustalaulu teinud. Noh, see selleks. Peeter mängis vahepeal sündiga elektrikidrat ja tegi muid nippe, Hele-Riin oli taiko-trummide taga (sätitud õhtumaise trummikomplekti sarnaselt, aga ta lõi neid jämedate pulkadega ja tõstis käsi kõrgele pea kohale nagu päris) ja Jana Kase laul oli juba täitsa rokk, ilus ja võimas.
Ma mõtlesin, et ega ma EMP-il ilmselt pileteid ei saa, ja juba kaalusin, kas peaks pea olematuid tutvusi käiku laskma, aga vähemasti tänasel üritusel oli saal küll rohkem kui pooltühi. Ometi oli kontsert lihtsalt suurepärane. Kõik neli heliloojat ja praktiliselt kõik palad olid vägevad, ehkki erineval moel ja erinevas žanris. Kõhu- ja tagumikutunne on selle tõestuseks. Koju tulles tulin kohe raali taha seda kirjutama, ja ega mu kõht selle aja jooksul rohkem täis pole saanud, sest köök on korteri teises otsas... Mul on nii tohutult hea meel, et Eestis nii head muusikat kirjutatakse.

P.S. Teksti elavdamiseks otsisin netist asjaosaliste pildid, aga samas süda natuke kripeldab, sest ma pole päris kindel, kas neid tohib / on viisakas niimoodi üles riputada, nende inimeste endi käest küsimata. Kui keegi teab, kuidas peab, siis las ta kirjutab siia kommentaari.

cool

Täna läks filosoofia sümpoosionil huvitavaks, kui Marek tuli sisse, istus mõnda aega ja ütles siis, et kuulge, mehed, te ajate jama. Kuidas seltskond reageeris? „Mine ära, ära sega, meil on isekeskis mõnus, kui sa aru ei saa, siis parem ära tülita meid ja tegele oma asjadega“ jne. Muidugi oli Marek vintis, aga ometi polnud selline reaktsioon õigustatud, sest minu meelest väljendas Marek ennast üllatavalt selgelt ja artikuleeritult. Julgeksin isegi öelda, et tagasihoidlikult, ses mõttes, et ta küll ütles ilusatamata, et teie jutt on jama, aga ta ei väitnud, et tema teab, milline on mittejama jutt. Ja mulle tundus tegelikult samuti, et eelneva jutu jalgealune oli läinud õige hapraks, see oli muutunud mõnusaks, ennastrahuldavaks, turvaliseks. Ja nüüd selle asemel, et näidata (või kasvõi püüda näidata), kuidas see eluga seotud on, öeldi talle „ära sega“ või et „meie teeme filosoofiat ja filosoofia on ikkagi oluline“. Ma ei ütle sugugi, et iga nokastanud tegelase praalimisest tuleb kinni hakata ja seda mõtestada. Enamasti ongi parem neist lihtsalt lahti saada, kuna sellised inimesed ei suuda sageli üldse kaht lausetki ritta panna, vähegi mõtestatud vestlemisest rääkimata. Aga nagu ma ütlesin, oli Marek palju artikuleeritum. Ta ütles, et surm ja enesetapp on põhiline filosoofiline probleem. Minu meelest täiesti arvestatav lähtekoht. Filosoofidele võiks see olla lausa maiuspalaks, ja sellest saab rääkida ka ilma spetsiifilisi mõisteid ja nimesid mängu toomata. Muidugi võib olla, et inimesel pole peale selle algväite midagi rohkemat ütelda – aga seda isegi ei selgitatud välja, sest jutt kanti kohe hoopis mujale: et „meie asi, mida me siin isekeskis ajame, on ikkagi oluline ja tähtis ja et sa peaksid sellest aru saama“, st. tehti puhtväliseks (või, mis teeb sama välja, võeti isiklikult). Teised väitluses osalenud, kellele ma hiljem, kui Marek ja veel mõned oli juba lahkunud, konnatiiklust ette heitsin, mäletavad seda sündmust kindlasti teistmoodi. Igatahes minule jäi terav mulje, et seda tüüpi ei võetud üldse tõsiseltki, ta juba ette tühistati – ja mis kõige hullem, seda kõike tehti võimupositsioonilt, enamuse jõuga, väliselt ja ennast tegelikult mängu panemata („filosoof on nii ja naa“, „filosoofia ikkagi...“). Räpane tervemõistuse paraad. Minu meelest loksutas Marek väga kenasti seda konnatiiki, milleks sümpoosium enamasti sumbub, seda võltsturvalisust. Ma ei ütle, et Marek rääkis tõde (ütleksin, et ta rääkis embrüonaalset tõde), vaid eeskätt, et ta kandis endaga tõde. Mida lammutada annab, seda lammutada tuleb.

qigonglased

Aitasin võõrustada hiina qi-gongi mehi. Hiinas riiklikult spondeeritud suund. Kartsin alguses, et tulevad poolpidused luftivennad, aga nende õpetaja täitsa meeldis mulle: esiteks ta tegi hästi, nii palju kui ma otsustada oskan, ja teiseks oli ka tema üldine hoiak kohane. Kohane: ta ei esitanud ühtegi pretensiooni, vaid tagasihoidlikult õpetas oma õpetamist (jah, esimesed saavad viimaseks ja viimased esimesteks; kes end ise upitab, see läheb upakile; on muidugi ka lödisid tegelasi, kes ongi orjameelsed, aga see pole neil tagasihoidlikkus, sest neil polegi midagi, mida "tagasi hoida"; sel tüübil aga näis reservi jätkuvat - hea õpetaja on see, kellest tundub, et "seal on veel midagi"). Kommentaarid mu vaheaegse taiji-jupikese kohta olid samuti väga õiged - iseenesest asjad, mida ma ka teadsin, aga mis olid mul ära ununenud või kuhtunud. Hea õpetaja on sulle see, kelle märkustest sulle kasu on, ja see mees tegi mulle paar põgusat, aga väga täpset kommentaari. Neljandaks, ta oli ka didaktiliselt väga hea, oskas olla liigendatud ja arusaadav. See on väga oluline, aga sugugi mitte nii väga sage omadus õpetajail. Lõpus jäi küll üle kordamata, aga see tulenes vist talle antud ajakava ülesehitusest.
Nii et mul jäi hea mulje, ja nende paari päeva jooksul see ainult paranes. Mul on hea meel, kui mu arvamine inimesest paraneb.

"Edasi!"

On teatud seltskond filosoofiavastaseid, kelle järgi see on pelk „teoretiseerimine“. Nad ei näe, et filosoofia on ise praktika. Filosoofilisel tegevusel tervikuna on teatav mõju, see avaldab teatavat efekti. Sedasorti kriitikud jooksevad edasi, kannustatuna transtsendentsi-illusioonest („ehtne olemine“). Filosoofia aga ei jookse edasi, vaid peatub ja vaatleb ehk teostab mõtlust mõtte enese tasandil.