tõlk

ime.

Olen nüüdseks juba mitu aastat teinud vahel suulist järeltõlget. Nüüd on juba terve plejaad professionaalseid tõlke (ka sünkroontõlke) ja neid koolitatakse süstemaatiliselt juurde. Mina ei ole selline koolitatud tõlk ja nendega ma võistelda ei saa ega väidagi saavat. Olen teinud paar korda ka sünkroontõlget, aga esimesel korral kukkusin läbi ja teisel korral lugesin lihtsalt varem valmistehtud tõlke paberi pealt maha. Isegi nii põgusa kogemuse põhjal võib ütelda, et sünkroon- ja järeltõlge on kaks radikaalselt erinevat asja. Sünkroontõlge on üdini ebaloomulik: esiteks see, et sinu ja kõneleja vahel pole otsest tagasisidet või see on minimaalne, sa ei kuule teda vahetult, vaid läbi kõrvaklappide tõlkide hermeetilises kilukarbis. Ja eeskätt nõuab see sügavalejuurdunud harjumuste lahtilogistamist: harilikult me kuulame ja räägime vaheldumisi, aga sünkroontõlkes tuleb mõlemat teha korraga; kõrvaklapid ja mikrofon lahutavad kuulamise ja kõnelemise funktsioonid kaheks iseseisvaks ringluseks. See on äärmiselt võõristav. Eks sellega harjutakse ka muidugi ära. Ja see on julm. Kuna kõneleja sind ei vaata, siis tõlkimisega kuskile takerdudes ongi lihtsalt kööga ja korvamatus.
Aga ma tahtsin rääkida järeltõlkest, mida ma olen pisut rohkem teinud. Siin sa oled reeglina vahetus läbikäimises kõnelejaga, nii et toimib tagasiside. Kõneleja märkab tõlgi oleku ja ilme põhjal, kuidas tema jutt mõjub, ja kui tõlgile jääb midagi arusaamatuks, siis ta võib kõnelejalt ka täpsustust küsida, ehkki päris tõlgid seda muidugi ei tee. Kui ma püüan oma kogemust kirjeldada, siis see käib kuidagi niimoodi, et ma lülitun teisele lainele, häälestan end eeskätt kõnelejale ning mingil määral ka kuulajatele. Mina ise kaon ideaaljuhul ära – st. seni kuni tõlge läheb ladusalt, mul pole mingeid omi mõtteid ega tundeid, vaid ma olen täiuslikult häälestunud kõneleja jutule. Õigemini, kui täpsemalt öelda, siis muidugi ma tõlgina moodustan kõnelejaga ühtse süsteemi (kuhu ma juba oma nullolemisega paratamatult panustan, oma iseloomuliku afekteeritavusvõimega), ja kui jutt sujub mõlemas suus, siis see näitab, et me oleme heasti ühel lainel; ja kui takerdub, siis see näitab, et kuskil on mingi rütmihäire ja on vaja üle korrata või täpsustada.
Samas on tõlgil mingi taandamatu eetika (nagu Stanislavski räägib „näitleja eetikast“) ses mõttes, et ta ei saa mitte anda oma panust kõnesse, ta ei saa jätta kõnet mingil määral modifitseerimata. Alati tulevad sisse uued nüansid ja varjundid – teine hääl, tämber, toon, intonatsioon, sõnavalik, rütm ja tuhat muud pisiasja. Vahel on see teisendus tähelepandamatu, aga teinekord muutub ta kaunis oluliseks ja teadvustatuks. Ma ei taha öelda, et ma meelega teise inimese teksti muudaksin, vaid ma tahan öelda, et ma üritan hüpata kõneleja meelelaadi ja antud olukorda, ning püüan intuitiivselt taibata, kuidas saavutada seda, mida kõneleja sihib ja taotleb, kõige sügavamatest tasanditest peale. Ning siis tuleb leida vastavad keelelis-kehalised vahendid selle taipamise (või oletuse) väljendamiseks. Ühesõnaga, ma ei saa piirduda sellega, et ma tegeleksin ainult „väljundiga“ – ei, ma pean juba hüppama sinna, kust see väljund tuleb, kõneleja alati eripärasesse algtundesse ja algmõttesse antud olukorras. Õnnestunud tõlkimine on tõesti nagu rääkimine läbi kahe suu, korraga-rääkimine. Ehk siis mitte nii, et üks räägib teise järel, ehkki empiiriliselt see üldiselt niimoodi välja näeb – selle kinnituseks on seegi, et sellistel puhkudel on vahel võimalik kõneleja juttu ette aimata ja juba tõlkida tema lauset enne kui ta on selle välja ütelnud. Aga ettevaatust! See ei tohi mingil juhul olla kõnelejale „sõnade suhu panemine“, lähtudes mingist oma seisukohast, kalkulatsioonist vms, vaid see, mida ma silmas pean, peab lähtuma intuitsioonist, mis eelneb igasugustele kalkulatsioonidele ning pigem lõhub sinu juba valmis ja ette olemasolevaid skeeme ja mõttevorme.
Nii et õnnestunud tõlkimine on ühest küljest justkui täiesti loomingulisusetu (sa lihtsalt kordad teise inimese sõnu teises keeles), aga kõik need eespoolnimetatud juurdetulevad nüansid teevad selle äärmiselt peeneks ja loominguliseks. Ma kujutlen seda kuidagi niimoodi, et sinu kui tõlkija tuum ja omaolu kaob – kaob erinevus „tuuma“ ja „ääre“ vahel, ja sa muutud üleni plastiliseks palliks, mis iga puudutuse peale reageerib iga oma osaga, tervikuna, annab igale impulsile vastuse, mis lähtub koguolukorrast. Ja kogu põnevus peitubki nendes tillukestes nihetes, teisendustes, modifikatsioonides (mida sa ei saa mitte sisse tuua). Muidugi, vahel läheb lõtk liiga suureks, nii et kaks võnkumist pole enam samas faasis teineteist võimendamas, vaid summutavad teineteist. Kuid ka need momendid (ning uuesti „käimasaamine“) võimaldavad paremini tundma õppida mõlemat võnkumist ja nende eripärasid. Ühesõnaga, ideaalne tõlk on see, kes muutub praktiliselt märkamatuks, nii et inimesed unustavad ära, mis keeles räägitakse (või et üldse räägitakse, mine tea!).
Muidugi ei suuda ma kogu aeg sellise meelestatusega tõlkida – selleks napib mul oskusi iga kandi pealt. Aga isegi kui see alati kõige paremat vilja ei kanna, on mul ometi tõlkimise algusest kuni lõpuni tunne, et ma lülitun ümber teisele režiimile. Seda näitab ka muide asjaolu, et kuna omaolu kahaneb miinimumini, siis ununevad ära väsimus, vaevused, kõhutühjus jne. Vaid sa lihtsalt tõlgid, oled tühi koht, kus kajavad keeled ja kõmavad sõnad.