Enne kui ma edasi räägin ütlen jälle et mul on hirmus kahju, et mul mingit muusikalist haridust pole. Lapsena mulle meeldis küll üksi kodus olles klaverit klimberdada (vanaema oli muusikaõpetaja olnud). Oleks mind natukene utsitatud, siis oleksin ilmselt praegu paadunud muusik. Vähemasti kujutan seda elavalt ette. Aga sellist iseteadvust ja hakkamist, et ma ise seda nõudnud oleksin (üks viiuldaja näiteks ütles, et ta ise väiksena nõudis selle vanematelt välja), mul ka ei olnud. Eriti muusikast rääkimisel on see suureks piiranguks, aga ka kuulamisel. Muusika mõjub mulle oma puhtmeelelise ja kestusliku kvaliteediga, aga mul on kahtlus, et on terve hulk arhitektoonikat, mis jääb mul lihtsalt hoomamata. No ja tsitaatidest ja viidetest rääkimata, sest paraku ma kuulan muusikat tegelikult äärmiselt vähe.
Lauri Jõelehe asi oli võimsaks sissejuhatuseks. Juba kohe esimene pala „Ampla“ oboele. Muusik (Riivo Kallasmaa) sättis end saali nurka ehk praktiliselt vaatajate külje peale ja siis hakkas sealt tulema selliseid helisid, mis olid tõesti „avarad“, nagu teose pealkiri ütleb. Kõik noodid väga aredad, kained aga tummised, lõid nagu täiesti oma ruumi, hulga suurema kui Mustpeade saal. Ma olin nagu ära tehtud. Teine teos oli „Sõnumitooja“, mis kirjade järgi juba vana pala, aastast 2003 Vambola Kriguli (marimba) ja Anto Õnnise (vibrafon) esituses. Vambola on muidugi üldse hiilgav löökriistleja, aga nende duett läks ka nii ilusaks kätte, et kui see lõppes tornikella häält meenutava (metalltorud) osaga, siis jooksid külmavärinad mööda selga. Pärast ostsin kava ja lugesin, et teos viitab inglitele ning helilooja kodu lähedal olevale kloostrile (Pirita klooster?) ja selle kellahelinale. Siis mängis Ene Nael klavessiinil ühe Diego Pisadori algselt vihuelale kirjutatud pala ning Marrit Gerretz-Traksmann klaveril Lauri enda pala „Chant“. Ma ei tea, kas mõjus vahetult alla mängitud klavessiin, aga see klaveripala kõlas ka kuidagi väga klavessiinilikult. Lõpeuseks mängis Lauri ise koos kolme Otsa-kooli kitarristiga pala „Consolator“ (esiettekanne), kus olid jälle erakordselt selged noodid, mis lõid pea klaariks (muide, kontsert-maratoni käigus läks mu juba nädal aega nohune olnud nina lahti). Ühesõnaga, väga võimsa mulje jätsid Lauri asjad. Oleksin imetelles perseli kukkunud, kui ma juba poleks istunud.
Andrus Kallastu oli järgmine, samuti oma umbes tunniajase kavaga. Tema on hoopis teisest ooperist. Kõigepealt mängis flötist Leonora Palu Brian Ferneyhough’ pala „Cassandra unelaul“, mis läks sujuvalt üle Andruse enda looks „Welt gebaut ist/Maailm on ehitatud“. Flöödile lisandus kõigepealt tšello. Andruse juhitud Repoo Ensemble’i pianist (Jorma Toots) ja laulja (Andruse abikaasa Kai) tegid samal ajal natuke pantomiimi. Siis hakkasid need ka oma instrumendiga tegelema, Andrus asus dirigeerima ja järgnes 10 fragmenti, millest teos koosneb. Ma ei tea, kuidas seda muusikat nimetatakse, igatahes Vikipeedia ütleb Andrus Kallastu loomingu kohta pärast 1991. aastat, et selle perioodi teoseid iseloomustab „seriaalne tekstuur, väljatehnika, mittepulseeriv rütmika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla“. Külap seda ta siis oli, kompimisi oli siin küll, näiteks kui laulja laulis klusiile või „f“ häälikut. See oli kohati tohutult keeruline muusika (vähemasti mulle tundub, ja pärast võis klaveril imetleda pianistist mahajäänud partituuri, mis minu silmad võttis kirjuks – kuigi ma ei tea, elukutselise pianisti jaoks see võib-olla pole keeruline. Ühesõnaga, noote oli tohutult palju, ja sugugi mitte kenasti üksteise kõrval olevaid, vaid ühtekokku oli ühendatud terve posu lühikeste ja väga pikkade vartega noote (no näete, kuidas ignorant end väljendama peab). Ometi tekkis sellest kõigest nelja muusiku koostööl täiesti konkreetne esteetiline tervik. Minu meelest panid kõik neli vägevasti, nii et ma ei oska kedagi esile tõsta. Kolmanda ja ühtlasi viimase pala „Amor–Mors“ lõpus tegid muusikud jälle natuke performance’it, visates ükshaaval põrandale oma partituuri lehti. Flötist jäi minu toolilt vaadates dirigendi taha; tšellisti nägin paremini, ja see oli nauditav vaatepilt, kuidas tegelane tohutu süvenemise ja keskendumisega oma noote mängis ja lehti loopis (kusjuures nootide mängimine nõudis ka teise käe pidevat üles-alla sebimist). Ja tüüp säilitas koordinatsiooni.
Liis Jürgensi osa oli vist kõige pikem, oma poolteist tundi. Esiteks esitasid Kadri Hunt (laul) ja Vambola Krigul (trummid) kolmikpala „Kolm neitsi loitsu“ Liisi enda sõnadele. Väga ilusad lood, pole miskit öelda. Teine pala oli kandlele (Kristi Mühling), harfile (Liis ise) ja klavessiinile (taas Ene Nael): „Chaconne ehk 50 ringi Erkki-Sveni terviseks“ ehk siis Tüürile pühendet lugu. Seal võiski olla 50 juppi, igatahes üsna pikk pala, aga jälle täiesti lummav nagu esimesed Lauri palad. Kannel, harf ja klavessiin sobisid ideaalselt kokku, olles mõneti sarnase kõlaga, aga ometi erinevad. Siis tulid „Bulgakovi laulud“ M. Bulgakovi sõnadele (metsosopran Iris Oja ja altsaksofonil Jandra Puusepp). Esitajad olid kummikute ja omapärase kostüümiga (eelmisel triol olid ka hoolikalt disainitud kostüümid, ehkki hoopis teises võtmes, nagu diivanikatte mustriga – ma ei ironiseeri, väga ilus, lihtsalt mu võrdlused on kodukootud). Tekstid olid huvitavad ja laul ja pill läksid ka hästi kokku. Siis oli taas marimbal Vambola Krigul palaga „Tuulepesa“ – jälle ilus. Ja lõpuks „Laul merel“ (Liis ise klaveril ja Taniel Kirikal kontratenorina) jällegi Liisi enda sõnadele. Kavasse oli kirjutatud, et see pala on harfi saatel, aga Liis mängis hoopis klaverit. Ma ei tea, kas see oli trükiviga või äkki oligi see teos algselt harfile – igatahes klaverisaade oma arpedžodega kõlas natuke harfi moodi küll.
Peeter Vähi tuli siis päeva naelana neljanda heliloojana. Temalt oli kolm pala. Peeter ise mängis sünti ja lisaks temale oli Jana Kask laulmas ja Hele-Riin Uib löökriistadel (neid oli terve posu, kava järgi: tiibeti dingsha-taldrikud, indoneesia gamelani gongid, etioopia sistrums, marimba, kambodža skor thoms, timbales, jaapani taiko-trummid ja plekitahvel). Kõigepealt „Roheline Tara“. Esimese loo ajal kõik kolm istusid rätsepaistes. Laulja nägi välja nagu lillelaps ja tegi vägevat vokaali, kohati rokivõtmes, kohati idamaiselt. Löökriistamängija oma tiibeti taldrikute sõõri keskel meenutas ise Tarat, ja tema löökriistamäng oli ühtlasi nagu tants. Muide, habras naisterahvas – nii et ärge seostage löökriistu ja rambomuskleid (okei, ma olen võib-olla ainus loll, kes seda teismelisena tegi, vaadates Gunnar Grapsi ja teiste rokitrummarite muskleid). Peeter tegi ise sündiga igasugu mustkunsti ja lasi loo sisse ka igasugu fonogramme, sh. Ellerheinalt, kelle 50. sünnipäevaks see lugu kirjutatud on. Teine lugu oli „Vihmategija“, kus löökriistadest olid põhiliselt marimba ja plekktahvel. Kolmas lugu, „Korstnapühkija“, William Blake’i sõnadele, oli kõige rokilikum. Peeter lasi muide poolel saalil käeviipe peale laulda la’d (minu pool) ja teisel poolel mi’d. Kuna „vähemasti pooled siinviibijaist on konservatooriumi-haridusega,“ nagu Peeter ütles, siis kõlas saali panus kohe esimesel proovimisel ilusasti (ja sobis päris hästi ka loo sisse, ehkki valjuse reguleerimisega tulnuks ilmselt vaeva näha). Nii et ma olen Peeter Vähile taustalaulu teinud. Noh, see selleks. Peeter mängis vahepeal sündiga elektrikidrat ja tegi muid nippe, Hele-Riin oli taiko-trummide taga (sätitud õhtumaise trummikomplekti sarnaselt, aga ta lõi neid jämedate pulkadega ja tõstis käsi kõrgele pea kohale nagu päris) ja Jana Kase laul oli juba täitsa rokk, ilus ja võimas.
Ma mõtlesin, et ega ma EMP-il ilmselt pileteid ei saa, ja juba kaalusin, kas peaks pea olematuid tutvusi käiku laskma, aga vähemasti tänasel üritusel oli saal küll rohkem kui pooltühi. Ometi oli kontsert lihtsalt suurepärane. Kõik neli heliloojat ja praktiliselt kõik palad olid vägevad, ehkki erineval moel ja erinevas žanris. Kõhu- ja tagumikutunne on selle tõestuseks. Koju tulles tulin kohe raali taha seda kirjutama, ja ega mu kõht selle aja jooksul rohkem täis pole saanud, sest köök on korteri teises otsas... Mul on nii tohutult hea meel, et Eestis nii head muusikat kirjutatakse.
P.S. Teksti elavdamiseks otsisin netist asjaosaliste pildid, aga samas süda natuke kripeldab, sest ma pole päris kindel, kas neid tohib / on viisakas niimoodi üles riputada, nende inimeste endi käest küsimata. Kui keegi teab, kuidas peab, siis las ta kirjutab siia kommentaari.
Nessun commento:
Posta un commento