cool

Täna läks filosoofia sümpoosionil huvitavaks, kui Marek tuli sisse, istus mõnda aega ja ütles siis, et kuulge, mehed, te ajate jama. Kuidas seltskond reageeris? „Mine ära, ära sega, meil on isekeskis mõnus, kui sa aru ei saa, siis parem ära tülita meid ja tegele oma asjadega“ jne. Muidugi oli Marek vintis, aga ometi polnud selline reaktsioon õigustatud, sest minu meelest väljendas Marek ennast üllatavalt selgelt ja artikuleeritult. Julgeksin isegi öelda, et tagasihoidlikult, ses mõttes, et ta küll ütles ilusatamata, et teie jutt on jama, aga ta ei väitnud, et tema teab, milline on mittejama jutt. Ja mulle tundus tegelikult samuti, et eelneva jutu jalgealune oli läinud õige hapraks, see oli muutunud mõnusaks, ennastrahuldavaks, turvaliseks. Ja nüüd selle asemel, et näidata (või kasvõi püüda näidata), kuidas see eluga seotud on, öeldi talle „ära sega“ või et „meie teeme filosoofiat ja filosoofia on ikkagi oluline“. Ma ei ütle sugugi, et iga nokastanud tegelase praalimisest tuleb kinni hakata ja seda mõtestada. Enamasti ongi parem neist lihtsalt lahti saada, kuna sellised inimesed ei suuda sageli üldse kaht lausetki ritta panna, vähegi mõtestatud vestlemisest rääkimata. Aga nagu ma ütlesin, oli Marek palju artikuleeritum. Ta ütles, et surm ja enesetapp on põhiline filosoofiline probleem. Minu meelest täiesti arvestatav lähtekoht. Filosoofidele võiks see olla lausa maiuspalaks, ja sellest saab rääkida ka ilma spetsiifilisi mõisteid ja nimesid mängu toomata. Muidugi võib olla, et inimesel pole peale selle algväite midagi rohkemat ütelda – aga seda isegi ei selgitatud välja, sest jutt kanti kohe hoopis mujale: et „meie asi, mida me siin isekeskis ajame, on ikkagi oluline ja tähtis ja et sa peaksid sellest aru saama“, st. tehti puhtväliseks (või, mis teeb sama välja, võeti isiklikult). Teised väitluses osalenud, kellele ma hiljem, kui Marek ja veel mõned oli juba lahkunud, konnatiiklust ette heitsin, mäletavad seda sündmust kindlasti teistmoodi. Igatahes minule jäi terav mulje, et seda tüüpi ei võetud üldse tõsiseltki, ta juba ette tühistati – ja mis kõige hullem, seda kõike tehti võimupositsioonilt, enamuse jõuga, väliselt ja ennast tegelikult mängu panemata („filosoof on nii ja naa“, „filosoofia ikkagi...“). Räpane tervemõistuse paraad. Minu meelest loksutas Marek väga kenasti seda konnatiiki, milleks sümpoosium enamasti sumbub, seda võltsturvalisust. Ma ei ütle, et Marek rääkis tõde (ütleksin, et ta rääkis embrüonaalset tõde), vaid eeskätt, et ta kandis endaga tõde. Mida lammutada annab, seda lammutada tuleb.