Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, nagu ma oleksin ise midagi välja mõelnud. Pigem vastupidi, mulle tundub, et ma segan oma mõtlemist, ja kui ma olen öelnud midagi uut või huvitavat, siis lihtsalt sellepärast, et ma olen ajutiselt ja juhtumisi oma mõtlemist vähem seganud.
2 commenti:
Mitte mõtlemine, vaid mõtlumine :)
"Oma Jumala eest võitleb inimene surmatunnini. Ikka ja jälle nurjub mõistmine, mis kord nii õnnelikuks tegi. Võib koguni väita, et mõistmist väärtustab dünaamilisus, sõltumatus, tagatiseta-olek – inimlik võimatus tunda mõistmist isikliku omandina."
Toomas Paul
Et mõtlemine ja mõtlumine nagu värvimine ja värvumine? Reaalses protsessis on ilmselt mõlemad aspektid, nii algoritmiline rehkendamine kui tervikuintuitsioon, aga teatava poleemilise argumendina on tõesti vajalik rõhutada pigem mõtlemise enesekohasust ja mina teatavat passiivsust seejuures. Mõtlust. Nagu värvust.
Posta un commento