Jurmala

18.07 sõitsime laevaga mööda Daugavat ehk Väina jõge. Niipea kui laev Jurmalas maabus, avanesid taevakraanid padukale. Kui mingi veerand tunni pärast sadu vähe väiksemaks jäi, läksime Jurmala peale. Käisin siin viimati mingi veerandsada aastat tagasi, "töö- ja puhkelaagri" ekskursiooniga. Sestpeale hakkasin kuidagi tihti Lätti sattuma. Nüüd vahepeal ei käinud palju aastaid. Ometi käe-jala juures, bussipilet odavam kui Otepääle.
Nõnda, Jurmalas tahtsime süüa, tükk aega kammisime. Jurmala peatänav oli muutunud basseiniks. Inimesed kahlasid pahkluuni vees. Jalavarjud sai jalast võetud. Vähemasti mul. Mõned humalasemad heitsid end koguni kõhuli vette ja pladistasid nagu joobnud lombiskõhutajad.
Siis ühes kohas sõime, ja kui olime maha istunud, tuli uus padukas. Saanud söönud, oli sadu pisut vaiksemaks jäänud, kuid mitte üle. Läksime randa. Jätsin tavaari telki ja ulgasin ujuma.
Arvasin seni, et meres ei saa ujuda. Lapsepõlvesuved veetsin maal, ja kogu ujumine käis jões. Arvasin, et meres saab vaid supelda, sest enamasti on seal lained ning teiseks soolane vesi ei lisa veetlevust. Jurmalas olidki vägevad lained, justkui jõulisemad kui siinkandis (võib-olla seepärast, et ikkagi väljamaa), kuidagi aeglased ja vägevad. Kui püsti seista, siis tuleb nagu telliskivimüür peale. Aga avastasin, et kui piki laineid ujuda, siis ei kohta mitte mingisugust vastupanu ja lainetaval merel saab pisukese harjutamise järel ujuda sama hästi kui peegelsiledal. Lihtsalt ühtid vee liikumisega. Vastupanu pole, sest õõtsud koos veepinnaga üles-alla. Ja harjutamist tahab lihtsalt konkreetne sobitumine lainete liikumisega ja oma tasakaalu hoidmine. Meenutas Zhuangzi lugu Konfutsiusest ja mäslevais voogudes ujujast.
Pärast ei pannudki enam riideid selga -- nad olid siiski enam-vähem kuivad, samas kui vihm oli pigem tihenenud. Toppisin nad kotti ja kakerdasin ujukate väel läbi Jurmala rongijaama. Rongijaamas ajasin hilbud jälle selga. 1) välismaa, 2) supelkuurort.