„Miks küll mõni inimene kuulab klassikalist muusikat? See on nii igav, uinamuina.“
„Miks küll mõni inimene kuulab punki või tümpsu? See on nii igav, lihtsakoeline.“
Mõlemad laused ütlevad tõtt. Esiteks on nii, et nö klassikalises muusikas (laias laastus, suure üldistusena) on rõhuasetus liigendustel ehk soonestikul (li 理): heliteose sünkroonne ja diakroonne kompositsioon, selle moduleerimine esituses. Seetõttu on siin esitaminegi omaette loomevaldkond: see on alati tõlgendamine, interpretatsioon, kusjuures tõlgendustes on olulisi, tähenduslikke erinevusi ehk liigenduste teisendusi, soonestikumuutusi. Muusikaharidusest võidab sellise muusika mõistmisel tohutult, nii teoreetilisest solfist ja muusikaajaloost kui ka praktilisest küljest, ise harrastaminest, teoste kuulamisest.
Näiteks pungis aga on põhiküsimus vungis, hinguses (qi 氣). Peamine on energia, mida ta annab, ja seetõttu sellist muusikat ei tasu kuulata liikumatult istudes, vaid seda on hea kehas läbi elada: näppu visates, moššides, tantsides. Samamoodi hüpnootilise tantsumuusikaga. Muusika mõjutab meid sügavalt, haarab kaasa – ja siin on sageli isegi hea, kui see muusika pole ülearu keerukas, liigendatud. Tähtis on, et energia läbi tuleks.
Samas muidugi on kummagi sees nii hinguse- kui ka soonestikuaspekt. Klassikaline muusika ilma vungita ongi igav ja lame; hea interpretatsiooni roll on talle „hing(us)“ anda, nii et teos „kannaks“, s.t et tal oleks omaenergia, et ta oleks pingestatud. Ilma selleta liigendused, soonestik vajub kokku, muutub halvas mõttes tühjaks. Ja ei ole isegi niimoodi, et ainult õpetatud gurmaanid sellele pihta saaksid. Klassikalise muusika ümber olev pühaduseoreool muudab ta paljude jaoks kaugeks, ligipääsmatuks, aga väga paljud oleksid ka ise üllatunud, kui nad juhtumisi on sattunud mõnd head kontserti kuulama ja siis ka kuulama jäänud (s.t natukene oma tähelepanu sellel hoidnud) ning avastanud, kui rikastav ja ülendav see võib olla. Olen kuulnud kultuurimaja lavatöölistest, kes on kontserti kuulama jäänud ja üllatusega just seda avastanud.
Ja teisipidi tuleb pungile kasuks see, kui ta ei tugine üksnes vungile, vaid kui ta on ka hästi liigendatud. Väga lihtsakoelise pungi või tümpsu najal võib küll mingi aeg hüpata, aga see tüütab millalgi ära. See tuleb välja diakroonis: liiga lihtsakoeline ja oskamatu kraam ei jää püsima, seda kuulatakse aegade möödudes vähem võrreldes liigendatumaga. Metallica peab ajale paremini vastu kui mõni muu säärane muss. Ka sedasorti muusika ümber on oreool, mis mõningaid inimesi eemale peletab. Aga kui nad satuksid punkkontserdile ja laseksid lahti eelarvamustest, vaimuklompidest, ja lihtsalt kargaksid, „laseksid looma välja“, siis nad võiksid avastada sellise muusika vabastava ja vunkiandva jõu. Või monotoonse tantsumuusika transsiviiva väe.
Muusikaharidust mul kahjuks praktiliselt pole, peale tillukese kitarrinäppimise ja erhu-kääksutamise. Noorpõlves kuulasin peamiselt äkilist muusikat, mis mulle vunki andis. Ehkki ketrasin ka perekonna vinüüle, kus oli Beethovenit jms. Hiljem pole ma punki enam eriti kuulanud – see on liiga väheliigendatud – ja peamiselt kuulan klassikalist muusikat, mis on huvitavam. Aga aeg-ajalt on mul siiski vaja äkkmuusikat. Kui olen jäänud loiuks ja see annab jõudu. Või kui olen vihane ja see nö liitub samalt energiatasandilt, võtab üle ja seeläbi rahustab.
Mõlemast aspektist tahaksin ma eristada muusika, mida ma nimetaksin ilaks. Selline kommertslik magusilus nõmedus. Kus pole ei soonestikku ega hingust, ei liigendusi ega vunki. Keskmine. Trei-hitt. Kolmeduuriline drei-hitt. Mõistagi pole piirid aredad ja igas kastetilgas võib näha kogu universumi mitmekesisust, kogu tema soonestikku ja hingust.
