Basingstoke, 22. juuni
Pidin rongiga ümber istuma ja oli üksjagu aega sellises kohas nagu
Basingstoke, nii et võtsin nõuks seal ringi tuiata. Rongijaamast sattusin
bussijaama, seal vaatasin kaardilt, et miskit kirik on siinsamas lähedal (mis
sa ühes linnas ikka vaadata oskad). Sinnaminekuks pidi läbima raitkaubamaja. Aga
kui tollesse kirikusse jõudsin, siis tuli kangesti mõnus tunne peale. Ilmselt
kontrasti tõttu. Esiteks kontrastina melule, mis oli eriti kontsentreeritult
kaubamajas, mille uks oli olnud põhimõtteliselt otse kiriku vastas; kirikus aga
oli täiesti vaikne. Ent mitte inimtühi. Kohe mu järel oli sisse tulnud kodanik,
kes aga istus kohe maha ja oli kogu mu sealolu ajal täiesti vagusi. Aga teiseks
ka kontrastina noile katedraalidele, mida viimastel päevadel külastanud olin:
Bath, Wells, Salisbury. Nood pakkusid huvi küll kunstilises ja ajaloolises
mõttes, aga mitte enesetunde poolest Too Basingstoke’i Mihkli kirik oli palju väiksem, isegi kivivõlve polnud, vaid puitlagi; aga just seal
oli ruumi ja koha enese poolest mõnus olla. Suured katedraalid selle kandi
pealt nagu ei mõju mulle, vaid jäävad sõna otseses mõttes liiga kaugeks. Sama
asja mäletan paljude aastate eest seoses Strasbourg’i katedraaliga ja mingi kolkakirikuga
sealkandis, mille nime ma ei mäleta, aga kus oli hoopis mõnusam.
Vajusin iseeneslikku kontemplatsiooni, kuni võpatusega pinnale tagasi
tulin, meenutades, et ma pean ikkagi ka veel rongile minema. Aga mõnus tunne
jäi sisse. Niimoodi täiesti ootamatus kohas ja etteplaneerimatult võib saada
head meeleolu.
