Käisin
vaatamas “dokumentaal-poeetilist teost” “Essentials”, MTÜ Kirbutsirkus,
koostöös Sõltumatu Tantsu Ühendusega. Osalised: Katrin Essenson, Kadri
Noormets, Jaak Sapas, Margo Teder. Etenduse toimumispaik: “Okasroosikese loss”
Uus 19. Viimase üle on mul kangesti hea meel, et seal on hakatud igasugu
alternatiivseid üritusi korraldama, näitusi, kontserte jm.
Etendus
igatahes oli tõepoolest nii poeetiline kui ka dokumentaalne; vormilt oli
tantsuetendus, mille juurde oli videosid (koha peal salvestatud ja hiljem
esitatud; koha peal otse esitatud; varem salvestatud).
Järgnevalt
mõned muljed. See jääb fragmentaarseks, ma rohkem enda jaoks fikseerin.
Näitlejad
rakendasid kohe alguses neljanda seina lõhkumist. Üks kaameraga, küsib ühelt
vaatajalt teise järel: “Kuidas oli?” teine näitab samas taskulambiga valgust
näkku. Tulevad väga lähedale. Veidi hiljem too teine liibub vaatajate vastu,
suudleb neid läbi marlimaski.
Teoreetiliselt
mulle meeldivad sellised üleastumised ja mul pole nende vastu midagi; praktikas
aga tunnen ma end peaaegu alati äärmiselt ebamugavalt – nii enda pärast, kui
mina peaksin selle üleastumise objektiks langema, kui ka teiste pärast, nähes
nende kimbatust. Hulkpäise rahvastiku tähelepanu on mulle ebameeldiv.
Üleastumine polnud etenduses küll lakkamatu, aga seda korrati etenduse jooksul
mitu korda. See on väga habras asi ja langeb kergesti kas formaalsuseks (st
tehakse justkui lõhutaks neljandat seina, aga tegelikult publik näeb, et see on
alles, ja ka näitleja eeldab, et publik seda üleastumist tõsiselt ei võta) või
siis kurjameelseks (nagu igasugused piilukaamera šõud, kus inimestele
keeratakse käru ja see üles võetakse – perverssus kuubis, sest eeldab
pahatahtlikkust ja teostab seda; järgnev naer on nõrk kompensatsioon; vimm
jääb). Mulle tundub, et selle etenduse puhul see püsis enam-vähem ree peal. See
kindlasti polnud formaalne, aga mulle ei jäänud ka mujet, et see oleks olnud
vimmakas ja sõna otseses mõttes kuritahtlik.
Rahvast
oli vähe, karikas ei läinud ka minust päris mööda. Mu kõrval oli üks tühi tool
ja üks näitleja istus kaht puhku sinna peale. Üks kord üsna pikalt, kui ta
luges paberi pealt üht teksti ette, sürrealistlikku luuletust “ylemhelid”. Kui
ta lahkus, jättis ta paberi minu kätte, nii et ma sain sellise privileegi
osaks, et teksti üleni ja uuesti lugeda (ta ei lugenud kõike ette). Kavalehel
seda polnud ja netist ka ei leidnud. See tekst mulle täitsa meeldis.
pasunahelid
külmusid pasunasse ja
ilmusid
kuuldavale alles hiljem
kamina
kohal sulades
ma
paneks heameelega pikemalt seda teksti, aga tänapäeval tuleb olla ettevaatlik
teiste sõnade kasutamisel. mõni võib kohtusse kaevata, raha nõuda.
Neljandat
seina lõhuti ka tugevate “käiguühendustega” (embrayage), st. deiktilise mulje loomisega. Näiteks kui üks
näitleja rääkis kaamera ees otse ekraanile projitseeritult, kuidas ta
etenduskunstiga tegeleb (viimased sõnad – mis võisid olla juba lindilt, aga
vähemasti alguses jäi mulje, et tegemist on lihtsalt viimase lause
kordamapanemisega ehk “loopimisega” – sõnast loop – “ma olen valgustatud, eks ole ja mul on raske...” – olid
taustamuusikaks ühele tantsunumbrite-osale. Või kui toosama näitleja trügis,
arvuti käes, publiku sekka ja hakkas ühele pealtvaatajale rääkima, kuidas ta
Brasiilias käis, ja pilte näitama. Ma ei tea, kas see oli päriseluline või
mitte, aga vähemasti selline mulje loodi. Mina ei näinud, mida ta seal arvutist
näitas (muide hakkan mõtlema, et publikul võis jääda väga erinev mulje ja pilt
juba sõltuvalt sellest, kus ta istus ja kuidas näitlejatega interageeris).
Tegemist
oli eeskätt tantsijatega ja tantsuosad olid minu jaoks etenduse kandev osa.
Seda etendust mängiti kahjuks ainult kolm korda ja et ma läksin just viimasel
korral, siis on mul raske selle kohta midagi ütelda – selleks oleks pidanud
teist korda nägema. Ühekordse etenduse nägemise põhjal on üldse väga niru
midagi kirjutada. Pilt on sügavuseta, heli on mono. Kui näha vähemasti kaks
korda, siis tuleb sügavus ja stereo.
Üsna
alguses tulevad esmalt noormees kikivarvukil, pimedas taskulambiga oma jalalabu
valgustades, tema kannul naisterahvas. Aegluubis. Siis läheb naisterahvas tast
mööda. liiguvad veel.
Mõnes
numbris oli kohati paluvaid või anuvaid žeste, või siis justkui tantsijat
hoiaks miski kinni, justkui ta põtkiks. On siin tegemist kavalehel viidatud
võimusuhetega, mis muidu vähemasti otse eriti välja ei tulnud? Igatahes ma
imetlen tantsijate puhul, kuidas nad ei liiguta üht kehaosa eraldi, vaid iga
liigutus puudutab kogu keha, võrsub kogu kehast. Selleks on vaja muidugi keha
vallata. Paremaks mõistmiseks aga oleks siin tarvis “stereoefekti”.
Etenduses
oli hulk pauke, plahvatusi, purskeid:
varem
salvestatud videotes ühes itaalia kohvikann ja teises visisev kaheliitrine
cocacola pudel; etendusel avatud šampusepudel; suitsu täis puhutud õhupallid,
mis nooltega katki visati; puruksloobitavad taldrikud. Aga muidu auditiivselt
ründav see lavastus ei ole. Need mürad ei tundunud miskipärast agressiivsed.
Ehkki taldrikuvirna nähes ma juba aimasin, mis ees ootab. Ehkki omaette
mõtlesin, et annan viis punkti, kui taldrikud terveks jäävad. Esialgu nad
keerutasidki neid (mitte spiritistlikus mõttes, vaid serva peal) ja veeretasid,
nii et nad katki ei läinud. Tantsupõranda peal (see musta värvi kumjas kate tantsusaalides
– nagu ka Kanutis) veeresid nad üllatavalt hästi. Aga siis viskasid ikkagi
tagaruumi kildudeks.
Põrandakarva
musta teibiga oli üks näitleja etenduse alguses seina külge kinni kleebitud,
nii et temast paistsid ainult silmad. Ühe jala külge oli kleebitud mingi ork,
millega ta heli tekitas. Tema selja taga oli seinal kiri EXIT. Sellest moraal:
väljapääs on taga ja väljapääs pole mitte väljapääsu juures (kus ametlikult
peavad olema rohelised lambid), vaid seina peal. Välja saab ainult seinitsi.
Vahepeal
audiotaustad, kus raadiolindistused. Ühes räägivad erinevad inimesed Arvo
Pärdist (kes muide elab sama tänava peal, Okasroosikese lossist paar maja edasi).
See haakub pärast “ylemhelide”-tekstiga. Minimalistlikus kujunduses ja valguses
võiks näha ka seost Pärdiga.
Pärast
šampuse avamist ja pange tühjendamist (kas oli selline järjekord?) vaatavad
kõik neli esinejat otsa ühele pealtvaatajale. Pikalt. Näkku valgust näidates,
filmides. Pealtvaataja paneb vastu. Lõpetuseks: “Ilus”. Hiljem jõid näitlejad
midagi šampusepudelist (kas nad kallasid sinna vahepeal midagi muud sisse?),
loksutasid suus ja lasid pange.
Ringijooksmised
saali kolme seina vahel (pealtvaatajad on paigutatud kahele küljele ühte nurka,
nii et selle vastaskolmnurgas), mehhaaniliste jubinatena, karjana, segamini
pillates lauseid.
Varjuteater.
Koer. See mulle meeldib. Põhjuslikkus asjade vahel pole otsene, kontaktne,
kokkupuuteline, ühene, vaid nihkega, varjumisi.
Üks
on määrinud käed mingi libeda ainega, on pikali, üritab teistel käest võtta ja
teised temal käest võtta, aga alatasa langeb jälle maha. Seda kreemi või võiet
pakuti ka ühele pealtvaatajale, Laurale, keda ma juhtumisi tunnen. Me
vahetasime pärast etendust paar sõna, aga ma ei küsinud, mis asi see oli.