maailmafilm

Sain üle tüki aja käia korraks Tartus Maailmafilmil 21. ja 22. märtsil. Maabusin Tartus neljapäeva õhtul, kui jõudsin näha filmi “31. reis” (rež Denis Kleblejev), mille kangelasteks on tegelased, kes kahe nõukogudeaegse soomukiga veavad läbi mülgaste Kamtšatka ulgasulasse toitu. Kolme kuuga olevat nad viinud 102 tonni kraami, alevielanike eritellimusel ja eeskätt poodi. Olustik on värvikas, pärast linastust oli skype’i-ühendus ka autoriga, kes elab Moskvas ja kes ütles, et ega Moskvalastel pole ka aimu, kuidas inimesed sellistes kohtades elavad. Alguses tundus see üsna uskumatu. Alguskaadrid on juba kõnekad. Alguses üks soomukijuhtidest profiilis suures plaanis võetult lihtsalt on vait ja suitsetab. Ja siis läheb oma soomukit käivitama. See ei lähe võtmest, vaid ta on parkinud selle mingi pärapõrgu vaevuaimataval mudateel künka otsa. Siis võtab kahemeetrise metallvarda, surkab selle soomuki roomiku vahele ja hakkab jumal teab mitme või mitmekümne tonnist rauakobakat mäest alla kangutama. Üksikinimene versus üüratu rauakobakas. Vene värgi sümbol. Saabki masina liikuma, hüppab ise peale ja paneb mootori käima. Niimoodi siis käivitatakse Venemaal soomukit.

Masinajuhtide kõne on samuti omaette žanr. Omamoodi räme poeesia. See kõik on uskumatu ja naljakas vaadata. Aga kui nad olid jõudnud sihtpunkti ja ühe masinajuhi elukaaslane hakkas teise masinajuhiga rääkima, kuidas too oli naist peksnud ja see oli end üles poonud, siis võttis saalis vaiksemaks. Filmi algus tundus “sotsiaalpornona”, nagu Liivo ütles, aga teises pooles, kus näidati kaht masinajuhti nende kodus, muutus see kuidagi inimlikuks. Tähendab, kui enne oli tunne, et tegemist on ufonautidega, kes on hoopis teistsugused, siis koduses keskkonnas see sein või vahetegu kadus ära. Inimesed siin ja seal. Ja kui tee peal olid mehed uhkeldanud, kuidas nad on kõvad mehed ja naine peab olema vait jne, siis koju jõudes selgus, et asjad on risti vastupidi. Üks masinajuht sõtkus kotlette ja vaaritas süüa. Teine masinajuht läks jalamaid oma naise manu, kui too vaid hõikas (stseen: mees sööb. naine hõikab. mees vastab: ma söön, ma praegu ei saa. aga ometi paneb lusika lauale ja läheb naise manu). Raske töö, kodunt eemal.

Järgmisel päeval vaatasin suurema osa filme:

“Lääne-Timori pudelilapsed” (rež Yoshinari Morita) Lääne-Timori metalli, klaasi ja vanapaberi korjajatest, kes töötavad pealinnas, aga on pärit mägedest ja elavad seal oma kultuuri järgi. Näide sellest, kuidas kapitalism ja traditsiooniline majandus koos toimivad. Pealinnas nad teenivad raha, aga see ei lähe isikliku elujärje parandamisele, vaid kogukonnarituaalide korraldamisele kodukülas. Pidude korraldamisega võidetakse endale ühiskondlikku prestiiži. 

“Merepiir” (Rossella Schillaci) Sitsiilia kaluritest. Konkreetselt ühel kalalaeval, kus oli vist kaks itaallast (kapten ja vist tüürimees) ja vist viis tuneeslast. Need tuneeslased on Itaalias elanud juba 10-20 aastat. Tugev film: ühest küljest oli huvitavaid kujusid, portreesid. Ja teisest küljest sotsiaalne mõõde selles mõttes, et sedasorti kalandusel, millega on tegeldud aastatuhandeid, pole enam perspektiivi. Isegi laevaomanik parandas isiklikult võrke, oli võlgades ja mures. Kalurid said pärast paarikuist merelolekut maale tulles 200 eurot. Ja nende palk on mingi 600 eurot. Ma kahtlen, kas Eestiski sellise palga eest merele nii raskele tööle mindaks. 

“Ütle, millal” (rež Steffen Köhn ja Paola Calvo) Hispaania Aafrika-valduse Melilla põgenikelaagrist. Üks must aafriklane, üks pakistanlane ja üks alžeeria teismeline tüdruk (viimane polnud laagris, vaid kondas niisama Melilla peal). 

“Õnne keel” (rež Michael O’Neill) Brasiilia Amasoonias elavast Pirahã rahvast ja nende uurijast Daniel Everettist. Pirahãd elavad omaette ja Everett on väidetavasti ainus, kes nende keelt oskab. DE läks nende juurde alguses misjonärina, aga polevat võitnud ühtegi pöördunut, vaid hoopis ise pöördus teistsugusesse arusaama elust. Filmis väideti, et Pirahãde keeles pole grammatilist mineviku ega tulevikku ning et seetõttu nad elavad üleni olevikus (ja on õnnelikud). Ma ise küll ütleksin, et kõigepealt tuleb vaadata, kas seal pole mitte teisi verbimodulaatoreid – näiteks paljudes keeltes pole esmaoluline aja, vaid aspektieristus (nt semiidi keeltes, aga suuresti ka vene keeles), st. eristus imperfekti ja perfekti vahel. Ja isegi kui ei ole, siis on sellest ennatlik teha järeldusi maailmavaate kohta. Ka eestlaste kohta öeldi, et meil polevat tulevikku, kuna meie keeles pole grammatikaliseerunud tulevikuvormi. Või veel parem näide on hiinlased, kus ka sama hästi kui ei ole grammatilist aegadeeristust, aga öelda, et nad minevikuga ja tulevikuga ei tegeleks, on pehmelt öeldes naiivne (muide, ka Pirahãde keel näib olevat tonaalne nagu hiina keelgi).

Huvitavam on eesti meediaski laineid löönud Everetti väide, et Pirahã keeles pole rekursiivsust, st. et ei saa moodustada lõputuid lauseid. Ka see pole minu meelest midagi hirmsat. Ka näiteks hiina keeles sageli kasutatakse teisi võtteid (nt parallelism), seal kus eesti keeles on põimlause. See on lihtsalt formaalne erinevus ja ma olen täiesti kindel, et Pirahãde keeles saab väljendada täpselt sama palju nagu igas teises keeles, st lõputult palju. Kui peaks nende keeles hakkama rääkima raketiteadusest, siis tuleks muidugi suur hulk terminoloogiat juurde mõelda, aga see on jällegi lihtsalt tehniline probleem. Ka keeltesse, kus raketiteadusest räägitakse, on need sõnad ja terminid mingil hetkel välja mõeldud-kinnistatud.

Hoopis teistlaadi kõnekaks aga näis filmi põhjal kiskuvat asjaolu, et Everetti rekursiivsuse puudumise väide läheb vastuollu Chomsky väitega, kelle järgi just rekursiivsus on keelele olemuslik. Chomsky on küll lingvistina küll pigem eilne päev, aga ometi on ta siiamaani väga mõjukas. Ja filmi põhjal tundub, et see mõju ei piirdu ainult lingvistikakogukonnaga, vaid ulatub mõjutama isegi riigiorganite otsuseid. Igatahes ei andnud Brasiilia indiaaniminister Everttile luba (mingi 2010 või millal see oli) järjekordselt Pirahãde juude minna, ehkki Everett ise tahab ja nemad tahavad. Muidugi on film tehtud Everetti positsioonilt, aga see oleks üks “Pealtnägija” teemasid.

Filmis on tema viimane külaskäik Pirahãde juurde. Kuna ta ise ei saanud luba uuesti minna, siis läheb võttegrupp sinna ilma temata. Ja leiavad eest hoopis teistsuguse kogukonna. Selgub, et valitsus on vahepeal neile peldikud ehitanud, geneka ja televiisori püsti pannud. See tundus küll groteskne. Everett oli neile tarinud hoopis teistsuguseid asju: õngekonkse, kangaid, kuivaineid. Teleka ees istmist ma progressiks ei nimeta. Elektri abil saab aga teha ka kiiresti malaariaproove – seda võiks ehk edasiminekuks nimetada. Ja püsti oli pandud ka kool, kus Pirahãdele õpetati portugali keelt. Muuhulgas arvsõnu, mida Pirahãde keeles polevat. See tundus tüüpilise kolonialismi kroonikana. Tähendab, ma ei jutlusta seda, et traditsioonilised kultuurid peaksid mingites reservaat-muuseumides elama, aga filmi põhjal tundus küll, et praegu käis see ehtsa modernistliku koloniaalmalli järgi. 

“Näljased meeled” Beatrix Schwehm rändraamatukogudest Keenias Somaalia piiri lähedal, Pakistanis ja Mongoolias. See oli huvitav ja liigutav, millise innuga eri paikade lapsed raamatuid lugesid. See teeb elu paremaks. See on oluline.

“Halabja – kadunud lapsed” (Akram Hidou) Saddami poolt teostatud 1988. a. massimõrvas Halabja linnas kadunuks jäänud lastest. Peategelased on üks, kes oli mõnekuusena kadunuks jäänud, üles kasvanud Iraanis kasuperes ja kelle bioloogilised vanemad üles leiti. Ja ühest mehest ja naisest, kellel oli kas kaks või kolm last kaduma läinud sel ajal ja kes on ühed otsijad-aktivistid. Mees, kes oli ministeeriumis kõrgel kohal töötanud, oli tulnud Halabjasse tagasi kooliõpetajaks ning kunstiga tegelema hakanud (skulptuur, maal, erinevad tehnikad). Ta ennast kunstnikuks ei pidanud; see oli suuresti leinaprotsess. Aga see oli huvitav, et kuidas lein oli – tundub – avanud uue või suikunud võime selles inimeses. 

“Miramen” (Khristine Gilard, Marco Rebuttini) oli rohkem kunstilise taotlusega, aga mul pole sellest suurt midagi öelda.

“Narmada” (Manon Ott, Grégory Cohen) Narmada jõest ja selle paisudest Indias ning sellega kaasnevatest probleemidest ja kodanikuvõitlustest. 

Ah soo, neljapäeva õhtul jõudsin näha veel ühe 8-minutilise lühifilmi "Takso" Uus-Meremaa ja Hiina taksojuhtidest. Uus-Meremaa osa oli huvitav. Hiina puhul oli ta teinud sellise nalja, et mõtles subtiitrid ise välja (ehkki tal oli nii kohapeal kui ka montaaži juures tõlk olemas, nii et ta teadis, mis nad räägivad). Iseenesest pole mul selle vastu midagi, aga see jäi natuke nõrgaks ja mul tekkis mõningaid kahtlusi režissööri heatahtlikkuse suhtes.