Eluslooduse
tegutsemismaksiimiks on paljunemine (s.t et järglasi on rohkemalt või
massiivsemalt kui vanemaid). Ja elusloodus toimib tänu sellele, et selle
osalised kõik järgivad kantilikku printsiipi (ehkki selle tähendus on
vastupidine ning nõuab just nimelt teiste muutmist vahendiks): eeldavad, et
kõik teevad sedasama (s.t paljunevad ja konkureerivad seetõttu temaga otseselt
või kaudselt), ning see eeldus just nimelt ongi kestlik. Kui ainult üks liik
paljuneks ja teised mitte, siis jääks lõpuks alles ainult üks liik, mis
tähendaks talle ühtlasi enesetappu. Ta ei suudaks oma keerukust üleval hoida. Ökosüsteem
vajab püsimiseks rohkemat kui üht liiki (või, rääkides eeltuumsetest, siis
rohkemat kui üht eluvormi).
Kapitalismiga
on samamoodi: ta püsib tänu sellele, et kõik osalised on egoistlikud. Kui
ainult üks osaline, üks hüperfirma oleks seda, siis ta hõivaks kogu maakera, ammendaks
kõik selle ressursid, reostaks keskkonna, oma kasumit maksimeerides lausa
füüsiliselt tapaks enamiku inimkonnast – see aga tähendaks ühtlasi firma
enesetappu.
Muidugi, nii
eluslooduses kui ka majanduses tulevad kohe sisse tasakaalustavad jõud, mis
viivad eristumisele, jagunemisele, lahknemisele, spetsialiseerumisele, nii et
isegi kui mingi õhkõrna hetke vahel oleks kujuteldav üks liik või firma (aga et
ta kuidagi veel elus püsib), siis järgmisel hetkel nad juba jaguneksid,
lõheneksid, lahkneksid, taastades ajapikku endise paljususe.
Aga isegi see
üheliigilisuse-ühefirmalisuse olukord tundub utoopiline ja võimatu, sest iga
liigi ja firma toimimisse on juba sisse kirjutatud iselaadi kantiliku
printsiibiga teised (liigid, firmad), teistega arvestamine – isegi ja just oma
egoistlikkuses. Kui ainult üks oleks egoistlik, siis ei saaks seda mängu
mängida – ja ta peab viivitamatult lakkama olemast egoistlik, kui ta tahab ellu
jääda.
