Käisin teorbios.
Esimest korda olin seal 2007. Üks või kaks korda on ka vahele jäänud. See on mõnus
sündmus, esiteks sellepärast, et seal on koos hulk erinevaid inimesi, esiteks
väga erinevate valdkondade bioloogid (bakterid, seened, taimed, loomad;
geneetikud, viroloogid, etoloogid; biosemiootikud, ...), teiseks teisi teadlasi
(geolooge, füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid, informaatikuid, ...),
kolmandaks hoopis teisi (kirjanikke, filosoofe, ...). Mitmekesine seltskond. Ja
teiseks toimuvad need erinevates kohtades kuskil looduse rüpes, ja alati kuulub
programmi sisse hommikune looduseskäik “silmad lahti” ehk “rekognoos”, kus
käiakse ja vaadatakse-kuulatakse, milliseid taimi, seeni, linde jm näha-kuulda
on. Üks aasta käidi vastava aparaadiga öösel nahkhiiri kuulamas. Peale selle saab
peavarju ja kenasti süüa.
Kuna ma pidin
reedel loengut andma, siis ma esimesest sessioonist jäin peaaegu ilma, jõudsin
Kalevi asja päris lõpus. Seekord oli mitu asja seentest. Vello Liiv näitas
pilte ja rääkis seentest ning laupäeva hommikul näitas neid ka looduses
(pühapäeval tegi seda Tõnu Ploompuu). Kui tema rääkis eeskätt morfoliikidest,
siis Maarja Öpik rääkis virtuaaltaksonitest. Hannes Sirkeli jutt oli endofüütidest
ehk taimedes sees elavatest seentest ja bakteritest, kes ei tekita temas
haiguslikke sümptomeid. Seentejutud olid ühed huvitavamad, aga põnevaid teemasid
oli teisigi, taimede maa-alusest elurikkusest, võõrtaimeliikidest jm. Elo
Madissoni jutt väljasuremistest ajaloos ja käesolevas ajas tekitas elava
diskussiooni. See võrsutas mul endal mõtteid, mille ümber tegin järgmisel
hommikul oma jutu. See jäi aga toorevõitu ja tagantjärgi hakkasin mõtlema, et see
võis kõlada vastanduvana tollele tegelikult huvitavale ettekandele
väljasuremisest. Sealt kerkis esile olulisi küsimusi ja ma tahtsin lihtsalt
mõningaid teisi aspekte rõhutada, eelmisi kustutamata. Aga kui kõneaega on vaid
20 minutit, siis pole kerge hoida õigeid tonaalsusi ja proportsioone. Üks
huvitav asi oli veel John Grzinichi ja Velju Runneli helisalvestiste esitlus.
Helid nii looduses kui kultuuris on mu meelest olulisemad kui võib-olla sageli
tundub.
Mu esinemine
läkski kahjuks aia taha, aga see pole ka üllatav. Ma olen juba aastaid
igasuguseid loenguid ja ettekandeid pidanud, aga nendest ainult paar on olnud
enam-vähem, enamik aga läheb aia taha (kuigi teisalt võiks ju ütelda, et just
aia taga on põnevad asjad, looduslik mitmekesisus, mis erineb aias kultiveeritud
liikidest). Häda on eeskätt selles, et ma ei suuda ennast eksplitseerida;
sellepärast jääb enamik jutte liiga implitsiitseks, hämaraks, arusaamatuks.
Ometi mulle endale võib tunduda (ja enamasti tundubki), et ma tahan öelda
midagi äärmiselt lihtsat, kohati banaalsetki. Aga miskipärast on selle
väljaütlemine peaaegu ületamatult keeruline. Ja iga kord on mul illusioon, et “vaat
see kord õnnestub”, või et “nüüd on küll nii lihtne asi, et seda õnnestub hästi
välja ütelda”. Aga läheb muidugi jälle teiste sekka aia taha. Kummaline on muidugi
see, kuidas ma selle jälle ära unustan ja järgmine kord sama naiivne olen.
Muidugi ega alusetu enesekindlus pole parem.
Eks palju sõltub
ka publikust, mõnedele on lihtsam rääkida. Mul on väga häid kogemusi
semiootikute, kunstnike ja muusikutega. Seevastu filosoofide ja teadlastega on
mul probleeme, ehkki erinevatel põhjustel. Teadlased ei saa lihtsalt aru,
millest ma räägin või nad ei tule selle peale, et sellistest asjadest saab
mõistlikul ja liigendatud moel rääkida. Filosoofidega on aga häda veel suurem, sest
nad “似懂非懂” ehk justkui saavad aru, aga tegelikult ei saa. “Ahhaa,
see on sul nagu Heideggeril” “Ahhaa, see on sul ju nagu Descartes’il” jne,
vastavalt sellele, mida keegi lugenud on, millist autorit keegi tunneb ja mille
peale on mõtelnud. Äärmiselt harva olen kogenud seda, et filosoof mind kuulab.
Vahel on seda juhtunud. See ei sõltu muide peaaegu üldse taustast. Mul on paari
analüütilise filosoofiga olnud häid jutuajamisi. Filosoofide viga on see, et
nende mõtlemine on lubjastunud, aga kuna nad justkui on mõtlemise
spetsialistid, siis nad ise ei pane seda tähele, või kui panevadki, siis
uputavad sõnavahu alla. Päris mõtlemine algab mõtlemise võimatusest. Ma olen
tuhat korda tundnud tülgastust kogu selle kupatuse vastu.
.
