lunedì 1 ottobre 2012

teorbio



Käisin teorbios. Esimest korda olin seal 2007. Üks või kaks korda on ka vahele jäänud. See on mõnus sündmus, esiteks sellepärast, et seal on koos hulk erinevaid inimesi, esiteks väga erinevate valdkondade bioloogid (bakterid, seened, taimed, loomad; geneetikud, viroloogid, etoloogid; biosemiootikud, ...), teiseks teisi teadlasi (geolooge, füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid, informaatikuid, ...), kolmandaks hoopis teisi (kirjanikke, filosoofe, ...). Mitmekesine seltskond. Ja teiseks toimuvad need erinevates kohtades kuskil looduse rüpes, ja alati kuulub programmi sisse hommikune looduseskäik “silmad lahti” ehk “rekognoos”, kus käiakse ja vaadatakse-kuulatakse, milliseid taimi, seeni, linde jm näha-kuulda on. Üks aasta käidi vastava aparaadiga öösel nahkhiiri kuulamas. Peale selle saab peavarju ja kenasti süüa.
Kuna ma pidin reedel loengut andma, siis ma esimesest sessioonist jäin peaaegu ilma, jõudsin Kalevi asja päris lõpus. Seekord oli mitu asja seentest. Vello Liiv näitas pilte ja rääkis seentest ning laupäeva hommikul näitas neid ka looduses (pühapäeval tegi seda Tõnu Ploompuu). Kui tema rääkis eeskätt morfoliikidest, siis Maarja Öpik rääkis virtuaaltaksonitest. Hannes Sirkeli jutt oli endofüütidest ehk taimedes sees elavatest seentest ja bakteritest, kes ei tekita temas haiguslikke sümptomeid. Seentejutud olid ühed huvitavamad, aga põnevaid teemasid oli teisigi, taimede maa-alusest elurikkusest, võõrtaimeliikidest jm. Elo Madissoni jutt väljasuremistest ajaloos ja käesolevas ajas tekitas elava diskussiooni. See võrsutas mul endal mõtteid, mille ümber tegin järgmisel hommikul oma jutu. See jäi aga toorevõitu ja tagantjärgi hakkasin mõtlema, et see võis kõlada vastanduvana tollele tegelikult huvitavale ettekandele väljasuremisest. Sealt kerkis esile olulisi küsimusi ja ma tahtsin lihtsalt mõningaid teisi aspekte rõhutada, eelmisi kustutamata. Aga kui kõneaega on vaid 20 minutit, siis pole kerge hoida õigeid tonaalsusi ja proportsioone. Üks huvitav asi oli veel John Grzinichi ja Velju Runneli helisalvestiste esitlus. Helid nii looduses kui kultuuris on mu meelest olulisemad kui võib-olla sageli tundub.
Mu esinemine läkski kahjuks aia taha, aga see pole ka üllatav. Ma olen juba aastaid igasuguseid loenguid ja ettekandeid pidanud, aga nendest ainult paar on olnud enam-vähem, enamik aga läheb aia taha (kuigi teisalt võiks ju ütelda, et just aia taga on põnevad asjad, looduslik mitmekesisus, mis erineb aias kultiveeritud liikidest). Häda on eeskätt selles, et ma ei suuda ennast eksplitseerida; sellepärast jääb enamik jutte liiga implitsiitseks, hämaraks, arusaamatuks. Ometi mulle endale võib tunduda (ja enamasti tundubki), et ma tahan öelda midagi äärmiselt lihtsat, kohati banaalsetki. Aga miskipärast on selle väljaütlemine peaaegu ületamatult keeruline. Ja iga kord on mul illusioon, et “vaat see kord õnnestub”, või et “nüüd on küll nii lihtne asi, et seda õnnestub hästi välja ütelda”. Aga läheb muidugi jälle teiste sekka aia taha. Kummaline on muidugi see, kuidas ma selle jälle ära unustan ja järgmine kord sama naiivne olen. Muidugi ega alusetu enesekindlus pole parem.
Eks palju sõltub ka publikust, mõnedele on lihtsam rääkida. Mul on väga häid kogemusi semiootikute, kunstnike ja muusikutega. Seevastu filosoofide ja teadlastega on mul probleeme, ehkki erinevatel põhjustel. Teadlased ei saa lihtsalt aru, millest ma räägin või nad ei tule selle peale, et sellistest asjadest saab mõistlikul ja liigendatud moel rääkida. Filosoofidega on aga häda veel suurem, sest nad “似懂非懂” ehk justkui saavad aru, aga tegelikult ei saa. “Ahhaa, see on sul nagu Heideggeril” “Ahhaa, see on sul ju nagu Descartes’il” jne, vastavalt sellele, mida keegi lugenud on, millist autorit keegi tunneb ja mille peale on mõtelnud. Äärmiselt harva olen kogenud seda, et filosoof mind kuulab. Vahel on seda juhtunud. See ei sõltu muide peaaegu üldse taustast. Mul on paari analüütilise filosoofiga olnud häid jutuajamisi. Filosoofide viga on see, et nende mõtlemine on lubjastunud, aga kuna nad justkui on mõtlemise spetsialistid, siis nad ise ei pane seda tähele, või kui panevadki, siis uputavad sõnavahu alla. Päris mõtlemine algab mõtlemise võimatusest. Ma olen tuhat korda tundnud tülgastust kogu selle kupatuse vastu.
.

Nessun commento: