ängistus

Talv seisab ukse ees ja jälle ma ei tea, kuidas seda üle elada. Austria stipendiumist hoidsin kokku, aga see sulab otsekohe koos lume, külmade ja arvete tulekuga. Varem oli mul üks või kaks loengut, nii et oli aega ka tööd teha, aga nüüd on neli loengut ja mul pole aega raha teenida. Ma ei saa salata, et selles ängistuses on oma võlugi, see hoiab eksistentsi paratamatuste küljes kindlalt kinni ega lase katust sõitma minna, kolimani fiktiivilma. Äga see ei võta ära kübetki selle rusuvusest ja ahistavusest. Nagu uppuja või kõrbejanune teeb viimsed jõupingutused, nõnda ka mina õhutan ennast veel mõned kuud pingutama, et püüda kasvõi mingisugusel moel ära teha kaks olulist asja, ühe kirjutise ja ühe tõlke. Vähemasti kirjutise. Ehkki sellegi puhul ma tean juba, et sellest ei tule midagi nii toredat ega vägevat nagu ma unistasin, aga nõnda nagu hingevaakujal pole aega hõllanduste peale raisata, nii ma’gi ei hooli sellest ülearu. Vähemasti mingil kujul püüda valmis teha. Justkui lunastaksin sellega midagi. Justkui tõmbaksin sellega lõpuks hinge. Edasi on tume maa. Hukk või mingisugune eluvorm, ei tea. Ja võlgu ollakse ainult kuni surmani. Mitte rohkem.