kaasmaalased

Käin harva väljas. Eile (nüüd juba üleeile, st. laupäeval) erandkorras tegin ühe tiiru Mariahilfestrasseni (Appi, Maarja, tänav!). Seal kõnetas mind neiu, pärides, ega ma inglise keelt ei oska. Et tema on Eestist ja tahab juttu ajada. Jutt oli selles, et nad kutsusid kontserdile ja müütasid (illegaalselt) plaate.
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad. 
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.

01.09.12, Wien, Österreich