giovedì 28 gennaio 2010
mõtlemine
Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, nagu ma oleksin ise midagi välja mõelnud. Pigem vastupidi, mulle tundub, et ma segan oma mõtlemist, ja kui ma olen öelnud midagi uut või huvitavat, siis lihtsalt sellepärast, et ma olen ajutiselt ja juhtumisi oma mõtlemist vähem seganud.
martedì 26 gennaio 2010
pomm
Mäletan, teismelisena, õigemini värske üliõpilasena Tartu Ülikoolis mind korra pommiti Tallinn-Tartu rongis. Muidugi, ma olin ise loll ja vedel, nii et neil õnnestus mind niimoodi psühholoogiliselt mõjutada, et ma omaenese käega andsin neile 100 krooni, mis ema oli kodus andnud ja mis toona oli suur raha, vist sai nädala ära elatud, ma täpselt ei mäleta. Tüübid läksid Tapal või kuskil maha, ja kui ma ise, endiselt šokeerituna Tartusse jõudsin, siis esimese asjana hakkasin kodus (elasin erakas) „näidendit“ kirjutama. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele ja see jäi sinnapaika. Nüüd ma saan aru, et mu vaim, intellekt polnud veel piisavalt küps selleks, et välja võtta selle sündmuse tõde – ehkki võib-olla ma kuidagi aimasin seda, ent mul polnud vahendeid selle väljendamiseks – st. intellekt polnud piisavalt plastiline, nii et jäin kinni „endasse“ ja „nendesse“ – ja muide, eks seepärast neil üldse õnnestuski mind pommida. Ehk teisisõnu, kui ma suutnuks kirjutada näidendit sellest sündmusest, siis seda sündmust poleks üldse olnudki. Vähemasti mitte sellisel kujul.
Mis selle sündmuse tõde on, mida saab kirjutades välja tuua? Deleuze ütleb oma Prousti-raamatus, et „kordus ise on alati rõõmus … Sündmused on alati kurvad ja partikulaarsed; aga neist väljavõetav idee on üldine ja rõõmus“ (lk. 91). Tolle pommimise juures mind jäigi piinama esiteks kannatatud psühhoterror, aga veelgi enam mu omaenese argus ja järeleandlikkus. Aga kui kirjutades korrata omaenese argust, järeleandlikkust, rumalust – ükskõik milliseid „kurbi“ seiku, siis nad lakkavad olemast kurvad ja jääb alles ainult nende „vaimne vaste“, puhas teadvus antud konkreetse sisuga – ja see on alati rõõmus, väljendab meie taandamatut väge, ükskõik kui nõrgad me ka muidu poleks. Juba toona oli mul vaistlikult aimdus sellisest võimalusest, ent puudus arukus selle lõpuniviimiseks.
Mis selle sündmuse tõde on, mida saab kirjutades välja tuua? Deleuze ütleb oma Prousti-raamatus, et „kordus ise on alati rõõmus … Sündmused on alati kurvad ja partikulaarsed; aga neist väljavõetav idee on üldine ja rõõmus“ (lk. 91). Tolle pommimise juures mind jäigi piinama esiteks kannatatud psühhoterror, aga veelgi enam mu omaenese argus ja järeleandlikkus. Aga kui kirjutades korrata omaenese argust, järeleandlikkust, rumalust – ükskõik milliseid „kurbi“ seiku, siis nad lakkavad olemast kurvad ja jääb alles ainult nende „vaimne vaste“, puhas teadvus antud konkreetse sisuga – ja see on alati rõõmus, väljendab meie taandamatut väge, ükskõik kui nõrgad me ka muidu poleks. Juba toona oli mul vaistlikult aimdus sellisest võimalusest, ent puudus arukus selle lõpuniviimiseks.
domenica 24 gennaio 2010
Maris 2
Seoses Marise kirjutiste avaldamise plaaniga olen nüüd läbi käinud Marise sugulastega ja Marise sõbra Indrekuga – ma polnud nendega enne tuttavgi. Nad kõik on osutunud äärmiselt mõnusateks inimesteks. Oleme Marise pool mõned korrad asja arutamiseks kokku saanud, ja alati on seal hea õhkkond valitsenud. Muuhulgas sain teada, et Marise isa on täpipealt 10 aastat minu isast vanem (sama päev, sama kuu), nii et nende sünnidaatumis on ainult üks number erinev.
Marise ema andis mulle lugeda Emmanuel Kirsi 95. aastal väljaantud luulekogu „Kaugused kaovad“, mida sirvides leidsin luuletuse, mis sobib nagu naelapea pihta.
Naeratus suures jäi
Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.
Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.
Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.
(lk 14-15)
Need read sobivad Marisega väga hästi kokku. Lihtne väljendus, oma teadmine. Ma ei tea, kas Marisel surres naeratus näol oli, aga igatahes suri ta vaikselt. See oli esimesel advendipühal, pühapäeval, kell 12 päeval, südapäeval. See ei ole juhuslik. Muide, isa Emmanuel, õigeusu auväärses vanuses vaimulik, olevat Marisel haiguse ajal külas käinud – kusjuures Maris elab viiendal korrusel liftita majas. Au preestrile.
Kusjuures raamatus on kokku volditud lehekülje nurk hoopis ühte teise luuletuse kohalt – võimalik, et Marise poolt. Seal on selline luuletus:
Tunded
Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!
Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.
Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.
Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.
Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.
Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.
Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.
(lk. 9)
Tunde turjal - kui oskame õigesti häälestuda - sõuame teispoole elu ja surma, risti läbi, põigiti mööda.
Kui minagi olen Marist vahel müstikuks nimetanud, siis see võiks jätta mulje olukorrast, kus "anything goes", kus eneseväljendus on suvaline, juhuslik. Need on aga ekslikud eelarvamused, vähemasti Marise puhul. Juba tema kodu vaadates võib imetleda, kuidas ta on kõik oma materjalid süstemaatiliselt jaotanud erinevatesse kaustadesse, ja ta faile lugedes võib imestada, kui pikalt ta pühendus väikestelegi koolitöödele. Tal olid kõik head teadlase harjumused. Ma ise oma kodus küll ka enam-vähem tean, kus mul miskid asjad on (eeskätt raamatud ja materjalid), aga enamjaolt valitseb seal hirmus korralagedus, eriti kui eelmisest suurpuhastusest on kaua aega möödunud.
Marise ema andis mulle lugeda Emmanuel Kirsi 95. aastal väljaantud luulekogu „Kaugused kaovad“, mida sirvides leidsin luuletuse, mis sobib nagu naelapea pihta.
Naeratus suures jäi
Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.
Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.
Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.
(lk 14-15)
Need read sobivad Marisega väga hästi kokku. Lihtne väljendus, oma teadmine. Ma ei tea, kas Marisel surres naeratus näol oli, aga igatahes suri ta vaikselt. See oli esimesel advendipühal, pühapäeval, kell 12 päeval, südapäeval. See ei ole juhuslik. Muide, isa Emmanuel, õigeusu auväärses vanuses vaimulik, olevat Marisel haiguse ajal külas käinud – kusjuures Maris elab viiendal korrusel liftita majas. Au preestrile.
Kusjuures raamatus on kokku volditud lehekülje nurk hoopis ühte teise luuletuse kohalt – võimalik, et Marise poolt. Seal on selline luuletus:
Tunded
Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!
Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.
Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.
Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.
Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.
Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.
Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.
(lk. 9)
Tunde turjal - kui oskame õigesti häälestuda - sõuame teispoole elu ja surma, risti läbi, põigiti mööda.
Kui minagi olen Marist vahel müstikuks nimetanud, siis see võiks jätta mulje olukorrast, kus "anything goes", kus eneseväljendus on suvaline, juhuslik. Need on aga ekslikud eelarvamused, vähemasti Marise puhul. Juba tema kodu vaadates võib imetleda, kuidas ta on kõik oma materjalid süstemaatiliselt jaotanud erinevatesse kaustadesse, ja ta faile lugedes võib imestada, kui pikalt ta pühendus väikestelegi koolitöödele. Tal olid kõik head teadlase harjumused. Ma ise oma kodus küll ka enam-vähem tean, kus mul miskid asjad on (eeskätt raamatud ja materjalid), aga enamjaolt valitseb seal hirmus korralagedus, eriti kui eelmisest suurpuhastusest on kaua aega möödunud.
lunedì 18 gennaio 2010
Kropotkin, vastastikune abi
As to the beetles, we
have quite well-observed facts of mutual help amidst the burying
beetles (Necrophorus). They must have some decaying organic
matter to lay their eggs in, and thus to provide their larvae
with food; but that matter must not decay very rapidly. So they
are wont to bury in the ground the corpses of all kinds of small
animals which they occasionally find in their rambles. As a rule,
they live an isolated life, but when one of them has discovered
the corpse of a mouse or of a bird, which it hardly could manage
to bury itself, it calls four, six, or ten other beetles to
perform the operation with united efforts; if necessary, they
transport the corpse to a suitable soft ground; and they bury it
in a very considerate way, without quarrelling as to which of
them will enjoy the privilege of laying its eggs in the buried
corpse. And when Gleditsch attached a dead bird to a cross made
out of two sticks, or suspended a toad to a stick planted in the
soil, the little beetles would in the same friendly way combine
their intelligences to overcome the artifice of Man. The same
combination of efforts has been noticed among the dung-beetles
have quite well-observed facts of mutual help amidst the burying
beetles (Necrophorus). They must have some decaying organic
matter to lay their eggs in, and thus to provide their larvae
with food; but that matter must not decay very rapidly. So they
are wont to bury in the ground the corpses of all kinds of small
animals which they occasionally find in their rambles. As a rule,
they live an isolated life, but when one of them has discovered
the corpse of a mouse or of a bird, which it hardly could manage
to bury itself, it calls four, six, or ten other beetles to
perform the operation with united efforts; if necessary, they
transport the corpse to a suitable soft ground; and they bury it
in a very considerate way, without quarrelling as to which of
them will enjoy the privilege of laying its eggs in the buried
corpse. And when Gleditsch attached a dead bird to a cross made
out of two sticks, or suspended a toad to a stick planted in the
soil, the little beetles would in the same friendly way combine
their intelligences to overcome the artifice of Man. The same
combination of efforts has been noticed among the dung-beetles
venerdì 8 gennaio 2010
Sunzi ja Zhuge Liangi järeltulijad
Mulle tundub, et sõjaasjanduses ja sõjamõtlemises on hiinlased eurooplastest üldiselt peajagu üle olnud. Ma ei pea silmas eeskätt sõjariistu, millega eurooplased uusajal ülekaalu saavutasid, vaid just sõjalist mõtlemist. Sel teemal on rääkinud nt. Francois Jullien (Traité de l'efficacité) ja Chet Richards (Certain to Win).
Paar väljavõtet Wikipedia artiklist „Korean War“):
In How Wars Are Won: The 13 Rules of War from Ancient Greece to the War on Terror (2003), Bevin Alexander reports:
The usual method [of the Chinese - M.O.] was to infiltrate small units, from a platoon of fifty men to a company of 200, split into separate detachments. While one team cut off the escape route of the Americans, the others struck both the front and the flanks in concerted assaults. The attacks continued on all sides until the defenders were destroyed or forced to withdraw. The Chinese then crept forward to the open flank of the next platoon position, and repeated the tactics.
In South to the Naktong, North to the Yalu, R.E. Appleman delineates the PVA’s encirclement attack:
In the First Phase Offensive, highly-skilled enemy light infantry troops had carried out the Chinese attacks, generally unaided by any weapons larger than mortars. Their attacks had demonstrated that the Chinese were well-trained, disciplined fire fighters, and particularly adept at night fighting. They were masters of the art of camouflage. Their patrols were remarkably successful in locating the positions of the UN forces. They planned their attacks to get in the rear of these forces, cut them off from their escape and supply roads, and then send in frontal and flanking attacks to precipitate the battle. They also employed a tactic, which they termed Hachi Shiki, which was a V-formation into which they allowed enemy forces to move [in]; the sides of the V then closed around their enemy, while another force moved below the mouth of the V to engage any forces attempting to relieve the trapped unit. Such were the tactics the Chinese used with great success at Onjong, Unsan, and Ch’osan, but with only partial success at Pakch’on and the Ch’ongch’on bridgehead.
In January 1951, the PVA and the KPA launched their Third Phase Offensive (aka the “Chinese Winter Offensive”), utilizing night attacks in which UN Command fighting positions were stealthily encircled and then assaulted by numerically superior enemy troops who had the element of surprise. The attacks were accompanied by loud trumpets and gongs, which fulfilled the double purpose of facilitating tactical communication and mentally disorienting the enemy. UN forces initially had no familiarity with this tactic, and as a result some soldiers "bugged out," abandoning their weapons and retreating to the south.[36]:117 The Chinese Winter Offensive overwhelmed the UN Command forces and the PVA and KPA conquered Seoul on 4 January 1951.
Paar väljavõtet Wikipedia artiklist „Korean War“):
In How Wars Are Won: The 13 Rules of War from Ancient Greece to the War on Terror (2003), Bevin Alexander reports:
The usual method [of the Chinese - M.O.] was to infiltrate small units, from a platoon of fifty men to a company of 200, split into separate detachments. While one team cut off the escape route of the Americans, the others struck both the front and the flanks in concerted assaults. The attacks continued on all sides until the defenders were destroyed or forced to withdraw. The Chinese then crept forward to the open flank of the next platoon position, and repeated the tactics.
In South to the Naktong, North to the Yalu, R.E. Appleman delineates the PVA’s encirclement attack:
In the First Phase Offensive, highly-skilled enemy light infantry troops had carried out the Chinese attacks, generally unaided by any weapons larger than mortars. Their attacks had demonstrated that the Chinese were well-trained, disciplined fire fighters, and particularly adept at night fighting. They were masters of the art of camouflage. Their patrols were remarkably successful in locating the positions of the UN forces. They planned their attacks to get in the rear of these forces, cut them off from their escape and supply roads, and then send in frontal and flanking attacks to precipitate the battle. They also employed a tactic, which they termed Hachi Shiki, which was a V-formation into which they allowed enemy forces to move [in]; the sides of the V then closed around their enemy, while another force moved below the mouth of the V to engage any forces attempting to relieve the trapped unit. Such were the tactics the Chinese used with great success at Onjong, Unsan, and Ch’osan, but with only partial success at Pakch’on and the Ch’ongch’on bridgehead.
In January 1951, the PVA and the KPA launched their Third Phase Offensive (aka the “Chinese Winter Offensive”), utilizing night attacks in which UN Command fighting positions were stealthily encircled and then assaulted by numerically superior enemy troops who had the element of surprise. The attacks were accompanied by loud trumpets and gongs, which fulfilled the double purpose of facilitating tactical communication and mentally disorienting the enemy. UN forces initially had no familiarity with this tactic, and as a result some soldiers "bugged out," abandoning their weapons and retreating to the south.[36]:117 The Chinese Winter Offensive overwhelmed the UN Command forces and the PVA and KPA conquered Seoul on 4 January 1951.
giovedì 7 gennaio 2010
Erhu
Hiljuti leidsin üles erhu õpiku, mis mul kaotsis oli olnud. See oligi põhjus, miks pärast Hiinast tagasitulemist ma polnudki teda üldse harjutanud. Polnud pidepunkte, tuli käegalöömise tunne. Asjadega on seotud nagu omad harjumised, kalduvused. Nii et kui ma erhu õpiku kätte võtsin, tekkis kohe tung kätte võtta ka erhu (ja vastupidi, kui õpikut polnud, siis ei tahtnud ka pilli võtta). Täna siis võtsingi ta seinalt maha, panin häälde ja proovisin. Eks ta tuleb mul muidugi koledasti välja (keelpillid on peenike asi), aga endal on mõnus. Ja refleksid on alles, pisut nüristunud küll, aga alles. Ja selgub, et ka lood on poolenisti meeles. Hiinas harjutasin iga päev (tõsi küll, lõpus natuke vähem, kui altnaaber oli kaevanud mu mängimise peale, ehkki selgus et alusetult). Mul oli Hiinas väga hea õpetaja. Ta tahtis Eestisse ka esinema tulla ja ma lubasin orgunniga. Aga ma ei tunne muusikainimesi ja orgunnida ma ka ei oska, nii et see jäi sinnapaika. Peeter Vähile küll saatsin ta plaadi, aga siis ei küsinud ise üle, nii et see jäi soiku. Kui natuke nüüd arenen, siis julgen ehk millalgi ta pildi ka üles panna. Praegu mitte. Pole nii kaua harjutanud, kõik söötis ja lohakil, ei julgeks õpetajale otsa vaadata. Panen lihtsalt ühe netist võetud pildi, et te näeks, milline see pill on. Muusika on mõtlemine.
martedì 5 gennaio 2010
koristama
Koristamine on intellektuaalne tegevus. Esiteks: koristamise puhul vajan ma väljakutset – et tuba oleks ikka korralikult segamini, et oleks üks Augeiase tall, millesse ma saan tuua nähtava muutuse. Igapäevane korrapidamine on raskem. Seda suudan ma eeskätt võõrsil elades, kus mul pole liiga palju nodi. Ma seostan seda ka erinevate kalduvustega meestel ja naistel. Meestele sobib rohkem lühiajaline suur pingutus ja naistele pikemaajalisem väike pingutus.
(Muide, kõrvalepõike korras: minu teada ainus jõu- ja vastupidavusala, kus naine mehest üle on, on pikamaaujumine, ja eeskätt välitingimustes, st. suhteliselt jahedas vees. Siin saavad kokku naise jaoks kaks soodsat asjaolu: esiteks seesama väike pingutus (st. suure hulga väikeste portsjonite kaupa) ning teiseks asjaolu, et rasv jaguneb naise kehas ühtlasemalt kui mehe omas – õllekõhuhärra versus pruntske daam –, mistõttu esiteks ei hakka tal nii külm ja teiseks vist ta lihased on pikas perspektiivis ka paremini energiaga varustatud.)
Aga jah, koristades tunnen end Aristotelesena, kes määratleb, liigitab, eristab. Asjade paigutamine ühise soo ja liigierinevuse järgi. Kuhu panna „Riik“? Raamatud (st riiulisse) > filosoofiaraamatud (st riiulisse mu voodi kohal) > antiikfilosoofiaraamatud (alumisse riiulisse) > Platon (vasakule). Ja kategoriseerimine koristades pole sugugi mehhaaniline, nagu iga koristanu teab. Kas panna parmupill „muusikariistade“ või „väikeste asjade“ juurde? Jne.
Eks koristamine tähendagi soome keeles kaunistamist. Sellel võib olla lausa kosmoloogilisi tagamaid: kreeklaste Kosmos tuleb sõnast kosmeo "korrastama". Kord aga on kaunis (siit ka "kosmeetika"). Ehk teisisõnu, maailma loomine on üks universumi mastaabis suurpuhastus. Nii et kui koristamine on valmis, siis on see väikestviisi maailma loomine, ja see on ilus. Ja see on ühtlasi vaimne saavutus, nagu mõistuse võit entroopia üle. Ajutiselt.
(Muide, kõrvalepõike korras: minu teada ainus jõu- ja vastupidavusala, kus naine mehest üle on, on pikamaaujumine, ja eeskätt välitingimustes, st. suhteliselt jahedas vees. Siin saavad kokku naise jaoks kaks soodsat asjaolu: esiteks seesama väike pingutus (st. suure hulga väikeste portsjonite kaupa) ning teiseks asjaolu, et rasv jaguneb naise kehas ühtlasemalt kui mehe omas – õllekõhuhärra versus pruntske daam –, mistõttu esiteks ei hakka tal nii külm ja teiseks vist ta lihased on pikas perspektiivis ka paremini energiaga varustatud.)
Aga jah, koristades tunnen end Aristotelesena, kes määratleb, liigitab, eristab. Asjade paigutamine ühise soo ja liigierinevuse järgi. Kuhu panna „Riik“? Raamatud (st riiulisse) > filosoofiaraamatud (st riiulisse mu voodi kohal) > antiikfilosoofiaraamatud (alumisse riiulisse) > Platon (vasakule). Ja kategoriseerimine koristades pole sugugi mehhaaniline, nagu iga koristanu teab. Kas panna parmupill „muusikariistade“ või „väikeste asjade“ juurde? Jne.
Eks koristamine tähendagi soome keeles kaunistamist. Sellel võib olla lausa kosmoloogilisi tagamaid: kreeklaste Kosmos tuleb sõnast kosmeo "korrastama". Kord aga on kaunis (siit ka "kosmeetika"). Ehk teisisõnu, maailma loomine on üks universumi mastaabis suurpuhastus. Nii et kui koristamine on valmis, siis on see väikestviisi maailma loomine, ja see on ilus. Ja see on ühtlasi vaimne saavutus, nagu mõistuse võit entroopia üle. Ajutiselt.
masin ise
Ma nüüd räägin teile, et masin on ise ja et masinal on hing. Ja kui sina masinat piinad, lähed sina põrgusse nagu loomapiinaja või lapseahistaja. Ja sellise jutu peale te saate pahaseks ja saadate mind sinna kohta, kuhu päike ei paista. Olgu peale, aga ma räägin ikkagi edasi. Ja kui sa seda loed, oled sa võib-olla oma meelehapaks siiamaani lugenud. Vaatame seda asja niimoodi: mis on isedus? Ütleme, et see on teatav vahendamine, ühendamine, diferentsiaal. Vahendab jõude, ühendab ja katkestab voolusid, mängib mitmesugustel erinevustel. Ütleme, teatav jõudude mäng, nagu Jan armastab öelda aine kohta (aga see kehtib iga olendi kohta). Masinate puhul aga pole meil tegemist iseeneslike ainekogumitega nagu aatomid või molekulid, vaid koostatud, kokkupandud aineliste agregaatidega. Kuidas saab sellel siis isedus olla? Eks ole ta osad ju lihtsalt üksteise kõrval, nii et kui võtame talt ühe osa ära, siis on tal „endal“ sellest täiesti ükskõik? Pelk kuhi, kõrvutuvus, eks ole? Tal pole ju päris oma kehagi, mis siis veel hingest rääkida! Aga võib siiski ka teistsuguse seisukoha kasuks argumenteerida. Teen seda kahest aspektist.
1) Meie, st. inimeste keha, ongi masina keha. Sest ei tohi end lasta õnge tõmmata biologistlikul ettekujutusel, mis piiraks inimese selle bioloogilise kehaga, mis on omane liigile homo sapiens. Sest inimene on ära määratud kultuuri, keele, tehnika poolt. Nii et kui me asja lähemalt uurime, siis tuleb inimese keha hulka lugeda kõik tööriistad, tehnoloogiad, luuletused, kohvikud, kosmoseraketid ja televisiooniprogrammid jne. Tõsi, kõik need konkreetsed ilmingud on ainult „ajutised“ kehad ses mõttes, et me võime neid teiste vastu välja vahetada (katkise haamri, vana maki, isegi emakeele) – kuid me ei saa seda keelelist ja tööriistalist valda ennast välja vahetada, ilma et sellesamaga kaoks ka meie inimlikkus.
2) Aga ka masina sisemiselt. Kui me ütleme, et isedus on teatav vahendamine, eristamine ja ühendamine, diferentsiaal, siis kehtib see kenasti ka masinate puhul. Pigem on siin probleem selles, et meie masinad on lihtsalt veel liiga lihtsad, kaugelt liiga lihtsad. Nende keerukus on suuremas osas endiselt kuskil elueelsel tasandil ja vahest mõni keerukam aparaat on võrreldav näiteks bakteritega – või minugipoolest kasvõi isegi juba putukatega, aga imetajate ja inimese enese keerukusest on asi veel äärmiselt kaugel. Te ütlete, et masinal pole oma „keha“? Masina kehaosadel aga on see väärtus, mis ta omailmas neile on omistatud. Ma kujutan ette, et on võimalik „õpetada“ masin tuld kartma ja vältima, rakendades selleks visuaalseid märke ja retseptoreid tema „jäsemetel“. Kui ta nüüd näiteks puudutab tuld ja sellest eemale põrkab, siis kuidas on see filosoofilises mõttes eristatav valust, mida meie tunneme? Kas masina „valu“ ei tundu meile illusoorsena eeskätt seetõttu, et see jääb eraldi, st. et see ei seostu teiste sarnaste otsustuste ja väärtushinnangutega? St kas küsimus pole pigem tehniline kui ontoloogiline? Mulle tundub praegu, et kui robotil on piisavalt selliseid tajuliigutuslikke modaalsusi, siis mingist hetkest peale me võiksime rahulikult öelda, et ta „tunneb“ valu.
Ma olen tükk aega püüdnud õõnestada iseduse antropomorfsust ja bioloogilisust, laiendades seda lihtsamate, elu-eelsete keerukustasanditeni. Nüüd tundub mulle, et seda saab laiendada ka teises suunas, n-ö inimesejärgsesse. Siis me avastaksime vahest, et ise on masin ja et masin on ise. St. kas pole meie arusaam masinast veel liiga primitiivne, kuskil tööstusrevolutsiooniaegsete aurumasinate juures? (mis ometi oma tagasiside-mehhanismidega on juba väga ilusad asjandused: just tagasisidestatud kontroll teebki ju auru kasutatavaks, st. kivisöe ja auru energia kodifitseerimine, reguleerimine, mitte nende toores jõud, mis lihtsalt hävitavalt plahvataks). Kas vaikselt ei saa juba võimalikuks palju keerukamad masinad, kus tagasisidestatus tähendab juba vabadust, ettemääramatust? Ja kiiremas korras tuleks nüansseerida toda liiga robustset dualismi inimene / masin, mis sünnitab lapsikuid utoopiaid (düstoopiaid), kuidas „masinad võtavad võimu“ jne. Inimene on masinlik ja masin on inimlik.
Ise on vahendamine ja kõikjal, kus on vahendamine, on ise. Küsimus on lihtsalt vahendamise keerukuse astmetes. Ise „vajub“ igasse vahesse või õigemini ongi see vahe.
1) Meie, st. inimeste keha, ongi masina keha. Sest ei tohi end lasta õnge tõmmata biologistlikul ettekujutusel, mis piiraks inimese selle bioloogilise kehaga, mis on omane liigile homo sapiens. Sest inimene on ära määratud kultuuri, keele, tehnika poolt. Nii et kui me asja lähemalt uurime, siis tuleb inimese keha hulka lugeda kõik tööriistad, tehnoloogiad, luuletused, kohvikud, kosmoseraketid ja televisiooniprogrammid jne. Tõsi, kõik need konkreetsed ilmingud on ainult „ajutised“ kehad ses mõttes, et me võime neid teiste vastu välja vahetada (katkise haamri, vana maki, isegi emakeele) – kuid me ei saa seda keelelist ja tööriistalist valda ennast välja vahetada, ilma et sellesamaga kaoks ka meie inimlikkus.
2) Aga ka masina sisemiselt. Kui me ütleme, et isedus on teatav vahendamine, eristamine ja ühendamine, diferentsiaal, siis kehtib see kenasti ka masinate puhul. Pigem on siin probleem selles, et meie masinad on lihtsalt veel liiga lihtsad, kaugelt liiga lihtsad. Nende keerukus on suuremas osas endiselt kuskil elueelsel tasandil ja vahest mõni keerukam aparaat on võrreldav näiteks bakteritega – või minugipoolest kasvõi isegi juba putukatega, aga imetajate ja inimese enese keerukusest on asi veel äärmiselt kaugel. Te ütlete, et masinal pole oma „keha“? Masina kehaosadel aga on see väärtus, mis ta omailmas neile on omistatud. Ma kujutan ette, et on võimalik „õpetada“ masin tuld kartma ja vältima, rakendades selleks visuaalseid märke ja retseptoreid tema „jäsemetel“. Kui ta nüüd näiteks puudutab tuld ja sellest eemale põrkab, siis kuidas on see filosoofilises mõttes eristatav valust, mida meie tunneme? Kas masina „valu“ ei tundu meile illusoorsena eeskätt seetõttu, et see jääb eraldi, st. et see ei seostu teiste sarnaste otsustuste ja väärtushinnangutega? St kas küsimus pole pigem tehniline kui ontoloogiline? Mulle tundub praegu, et kui robotil on piisavalt selliseid tajuliigutuslikke modaalsusi, siis mingist hetkest peale me võiksime rahulikult öelda, et ta „tunneb“ valu.
Ma olen tükk aega püüdnud õõnestada iseduse antropomorfsust ja bioloogilisust, laiendades seda lihtsamate, elu-eelsete keerukustasanditeni. Nüüd tundub mulle, et seda saab laiendada ka teises suunas, n-ö inimesejärgsesse. Siis me avastaksime vahest, et ise on masin ja et masin on ise. St. kas pole meie arusaam masinast veel liiga primitiivne, kuskil tööstusrevolutsiooniaegsete aurumasinate juures? (mis ometi oma tagasiside-mehhanismidega on juba väga ilusad asjandused: just tagasisidestatud kontroll teebki ju auru kasutatavaks, st. kivisöe ja auru energia kodifitseerimine, reguleerimine, mitte nende toores jõud, mis lihtsalt hävitavalt plahvataks). Kas vaikselt ei saa juba võimalikuks palju keerukamad masinad, kus tagasisidestatus tähendab juba vabadust, ettemääramatust? Ja kiiremas korras tuleks nüansseerida toda liiga robustset dualismi inimene / masin, mis sünnitab lapsikuid utoopiaid (düstoopiaid), kuidas „masinad võtavad võimu“ jne. Inimene on masinlik ja masin on inimlik.
Ise on vahendamine ja kõikjal, kus on vahendamine, on ise. Küsimus on lihtsalt vahendamise keerukuse astmetes. Ise „vajub“ igasse vahesse või õigemini ongi see vahe.
lunedì 4 gennaio 2010
Kala
Olin pangakaardi pinni välismaal olles äraunustanud ja läksin Hansapanga (vabandust, Swedbanga) Vabaduse väljaku kontorisse uut saama. Pealelõunane aeg, rahvast suht palju. Neil aga on seal keset kaunis kitsukest kontorit üsnagi suur akvaarium kaladega. Mul oli raamat taskus, olin mõelnud oodates seda lugeda, aga kalade vaatamine tundus huvitavam. Nõnda ma seisin akvaariumi ees ja vahtisin neid. Ja nemad mind. Eeskätt üks kala. Esiotsa tundus ta kole, eenduva otsmiku ja alalõuaga. Aga kui me olime pikka aega tõtt vahtinud, hakkas ta ilusana tunduma. Eks „kole“ tähendab sageli lihtsalt „harjumatu“, „tundmatu“.
Mõtlesin selle peale, et nende elu pole seal just meelakkumine. Pidevalt järgmist klienti kutsuvad kõllid, inimeste sagimine, akvaariumi toksivad jõnglased jne. Pealegi üsna ülerahvastatud keskkond seal akvaariumis võib neid ka närvi ajada, seal on kala kalas kinni. Esimese stseenina nägingi, kus kaks kala silmitsi seisid ja suudpidi (=karvupidi) kokku läksid. Võib-olla mingi meeste omavaheline kemplemine, aga mulle tundus ka, et neil on lihtsalt närv must. Ja seal oli veel üks kala, kes põhjas tuuseldas: tuiskas akvaariumi põhja, haaras sealt kive suhu ja paiskas neid eemale. Ta oli uuristanud lohu akvaariumi põhjani välja. Ja kaks põhjakala uimerdasid oma flegmaatilist elu. Aga see on neil hea, et akvaariumis näis olevat päris tugev veevool, nii et kaladele peaks jääma mulje, nagu nad oleksid jões. Kas lähevad õnge?
Aga too ajuhiiglane-kala põrnitses minuga ikka tõtt. Ilus kala. Selline sinakas. Suur, mingi kümnesendine. Ta näis uudishimulik. Hakkas juba oma klemm tunduma.
Minu telleriks osutus just akvaariumi ees istuv naisterahvas. Ja ma mõtlesin, et talle võib see küll mõnus olla selline vaatepilt akvaariumiga. See on ilmselt üks rahustavamaid asju, mida sellistesse tingimustesse välja annab mõelda. Nii töötajatele kui kundedele. Eks taimed on ka head, juba oma rohelisega teevad olemise mõnusaks. Aga nad liiguvad nii aeglaselt, et ei suuda inimese tähelepanu köita: selleks sobivad kalad palju paremini. Pealegi nad ei haugu ega kräunu, ei taha väljalaskmist ega midagi. Ainult toida. No ja küllap neil eluaset ka vahel puhastatakse.
Mõtlesin selle peale, et nende elu pole seal just meelakkumine. Pidevalt järgmist klienti kutsuvad kõllid, inimeste sagimine, akvaariumi toksivad jõnglased jne. Pealegi üsna ülerahvastatud keskkond seal akvaariumis võib neid ka närvi ajada, seal on kala kalas kinni. Esimese stseenina nägingi, kus kaks kala silmitsi seisid ja suudpidi (=karvupidi) kokku läksid. Võib-olla mingi meeste omavaheline kemplemine, aga mulle tundus ka, et neil on lihtsalt närv must. Ja seal oli veel üks kala, kes põhjas tuuseldas: tuiskas akvaariumi põhja, haaras sealt kive suhu ja paiskas neid eemale. Ta oli uuristanud lohu akvaariumi põhjani välja. Ja kaks põhjakala uimerdasid oma flegmaatilist elu. Aga see on neil hea, et akvaariumis näis olevat päris tugev veevool, nii et kaladele peaks jääma mulje, nagu nad oleksid jões. Kas lähevad õnge?
Aga too ajuhiiglane-kala põrnitses minuga ikka tõtt. Ilus kala. Selline sinakas. Suur, mingi kümnesendine. Ta näis uudishimulik. Hakkas juba oma klemm tunduma.
Minu telleriks osutus just akvaariumi ees istuv naisterahvas. Ja ma mõtlesin, et talle võib see küll mõnus olla selline vaatepilt akvaariumiga. See on ilmselt üks rahustavamaid asju, mida sellistesse tingimustesse välja annab mõelda. Nii töötajatele kui kundedele. Eks taimed on ka head, juba oma rohelisega teevad olemise mõnusaks. Aga nad liiguvad nii aeglaselt, et ei suuda inimese tähelepanu köita: selleks sobivad kalad palju paremini. Pealegi nad ei haugu ega kräunu, ei taha väljalaskmist ega midagi. Ainult toida. No ja küllap neil eluaset ka vahel puhastatakse.
sabato 2 gennaio 2010
Tunnetus
Tegelikkust ei saa välja mõelda. Kui ma ei uuriks seda, mida teadus selle kohta ütleb, siis ma räägiksin lihtsalt üldkohti, eelarvamusi, segaseid ideid – ühesõnaga, lapsikusi. Muidugi ei saa ma tunnetada nii nagu teadlased, mul puudub vastav ettevalmistus (eeskätt matemaatika), aga ometi saan ma ennast nende varal rafineerida. Teadus pole muidugi ainus tegelikkuse tunnetusvorm, ainus tegelikkuse loomine-liigendamine, aga ta on üks tunnetusvormidest, ja nii võimas, et tema ignoreerimine oleks pehmelt öeldes rumal. St. ma möönan hoiakut, mis ainult nt. kunstiliselt tunnetab või ainult mõtlustab – kuni ta jääb oma piiresse ega esita pretensioone teistele hoiakutele. St. sama kirvereegel: kuni nad ütlevad „ma olen õige“, siis neil ongi õigus, aga kohe kui nad ütlevad „tema ei ole õige“, siis pole neil enam õigus. Olen nõus, et teadus esitab tihti just sellist pretensiooni ("teistel pole õigus"), aga selle vastu ei saa omakorda sõdida nii, et "teadusel pole õigus" (sest selline väide antud kontekstis tühistab ennast) - lapsikus viljatus kemplemises "on" "ei ole" "on" "ei ole" jne; "tema tegi ka!" "ise oled!" Vaid selle vastu saab kõige paremini niimoodi, et näidata ka neid "teisi õigusi", teisi tunnetusi.
Küsimus pole iseenesest teaduses, vaid empiirias, kogemuses, tunnetuses. St. tunnetuda iga vahendiga, mis aga kätte mahub, millest aga jõud üle käib, mida aga käsitseda oskad. Kerge on tekkima sektantlus, kus filosoof, kunstnik, teadlane, mõtlustaja, sportlane, näitleja, antropoloog jne. seavad enda hoiakut ülimaks. Nagu religioonidega. Suletud religiooni lumm. Suletud tunnetuse lumm. Tegele enda asjaga. Sul pole vaja viriseda selle üle, mida teine teeb – pealegi kuna sa kõige tõenäolisemalt ülepea ei tea, mida teine tegelikult teeb. St mitte raisata oma jõudu tarbetustele, reaktsioonile, negatiivsele. Tihti kasutatakse seda trampliinina. Nagu tüütu sissejuhatus. Vajun käsipõsakile ja ütlen endamisi: „Nii, ta võtab nüüd hoogu, millal me asja juurde jõuame?“ Selle poolest ma imetlen Deleuze’i, et tal on vaja nii vähe sedasorti tarbetuid sissejuhatusi. Vaid hakkab kohe „andma“, virutama, ja muu ei loe.
Eeskätt: "päris" tunnetus tekib erinevate tunnetuste vahekorrast, nende teatava iseloomuliku diferentsiaalina. Sellel pole nime. Või igatahes parem on, kui pole.
Küsimus pole iseenesest teaduses, vaid empiirias, kogemuses, tunnetuses. St. tunnetuda iga vahendiga, mis aga kätte mahub, millest aga jõud üle käib, mida aga käsitseda oskad. Kerge on tekkima sektantlus, kus filosoof, kunstnik, teadlane, mõtlustaja, sportlane, näitleja, antropoloog jne. seavad enda hoiakut ülimaks. Nagu religioonidega. Suletud religiooni lumm. Suletud tunnetuse lumm. Tegele enda asjaga. Sul pole vaja viriseda selle üle, mida teine teeb – pealegi kuna sa kõige tõenäolisemalt ülepea ei tea, mida teine tegelikult teeb. St mitte raisata oma jõudu tarbetustele, reaktsioonile, negatiivsele. Tihti kasutatakse seda trampliinina. Nagu tüütu sissejuhatus. Vajun käsipõsakile ja ütlen endamisi: „Nii, ta võtab nüüd hoogu, millal me asja juurde jõuame?“ Selle poolest ma imetlen Deleuze’i, et tal on vaja nii vähe sedasorti tarbetuid sissejuhatusi. Vaid hakkab kohe „andma“, virutama, ja muu ei loe.
Eeskätt: "päris" tunnetus tekib erinevate tunnetuste vahekorrast, nende teatava iseloomuliku diferentsiaalina. Sellel pole nime. Või igatahes parem on, kui pole.
Iscriviti a:
Post (Atom)