Nägin unes, kuidas olin hotelli koridoris. Selle otsaseinal oli paar pilti. Kui ma aga jälle pilgu sinna pöörasin, olid seal hoopis teised pildid. Olin äärmiselt hämmastunud, sest kõigest mõni hetk tagasi oli vaatepilt olnud teine. Küsisin sealsamas olevalt kolmelt hiinlaselt, et kas nemad vahetasid pildid ära. “Loomulikult,” vastas üks neist asiselt.
Olin just eile pidanud loengut Husserlist ja rääkinud tajus kätketud ootusehorisontidest, ja muuhulgas maininud, et kunstis vahel just nendega mängitaksegi ning et see võib tajuvõimet värskendada. Nüüd lavastasin ise endale unenäos säärase “teose”.
giovedì 19 aprile 2012
giovedì 12 aprile 2012
muusika
Ah soo, eelmise täienduseks veel. Muusika ja selle õppimine on minu meelest meie kultuuris alahinnatud. Võib-olla see seoses uute tehniliste võimalustega muutub, nö “alt üles”. Aga mis toda “ülemist” otsa puudutab, siis seal pole vist väga palju muutunud. Pilliharidus on üksikutele lastele, kes muusikakoolis käivad pluss mõned entusiastid pluss teismeliseas kitarri tinistama hakkajad jms. Enamiku jaoks on koolis muusikatund, mis aga on karjale ja kus muusikaga ja muusika tegemisega vist enamikul mingit isiklikku sidet ei teki.
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).
Kuidas ma kuulan muusikat
(võib-olla olen seda kõike juba kirjutanud, aga sel juhul ütlen lihtsalt üle).
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.
martedì 10 aprile 2012
sotsiaalmeedia
Sotsiaalmeediat kasutatakse erinevatel otstarvetel. Mina kasutan põhiliselt selleks, et vahendada sotsiaalseid teemasid, st. vahendada artikleid ja muud infot, mis puudutavad ühiskonna valu- ja sõlmpunkte. Niimoodi võib küll jääda mulje, et ma olen ühiskondlik aktivist ja propagandist. Siiski mitte väga. Lihtsalt sotsiaalmeedia tundub paslik koht just nende teemade jagamiseks ja levitamiseks. Sotsiaalmeedia on inimeste vahel ja ka selles levitatav info võiks tihti käsitleda neidsamu inimestevahelisi suhteid.
Kõige südamelähedasemad on mulle anarhistlikud teemad. Nt Occupy! liikumisega seonduv. Sellel on tänapäeva maailmas täiesti uued võimalused ja võib-olla just nüüd võiks anarhistlikud ideed teostuda paremini kui kunagi varem (ja mingil määral ongi juba teostunud, kui pidada silmas seda, kuidas toosama sotsiaalmeedia arendab inimestevahelisi suhteid – ning sellel on eelmisest aastast peale olnud oluline poliitiline mõju araabiamaades, Hispaanias, USA-s, Venemaal ja mujal). Laias laastus on anarhia autonoomsete subjektide vabatahtlik vastastikune abi. Autonoomne mitte tähenduses “eraldiseisev”, “lahusolev”, vaid tähenduses “mittehierarhiline”. St see ei tähenda isikutevaheliste suhete lõdvendamist, vaid hoopis nende ümberkorraldamist, rõhuasetuste nihutamist, teatavate kalduvuste (loomuldasased hierarhiseerumised) summutamist ja teiste edendamist (suhete kvalitatiivne mitmekesistumine – mis võib hõlmata ka hierarhilisi suhteid, aga enda sees, laiema an-arhia sees).
Järgmises järgus olen levitanud lihtsalt ideid, mis väärtustavad üksikisikut, hoolt ja hoolivust, paljastavad petturlust, korruptsiooni, lühinägelikkust. Ma ei taha sellega öelda, et ma ise olen silmapaistvalt hoolitsev, hooliv, aus, kaugelenägelik ja moraalne. Nende ideede levitamisega ma tahan lihtsalt edendada teatavat laadi suhete arendamist inimeste vahel. Ma ei apelleeri siin niivõrd isikute moraalsusele, kuivõrd isikutevaheliste suhete tüübile. Just nimelt, kas see on hierarhiline või anarhiline, sulgev või avav, eraldav või lõimiv, üheülbastav või mitmekesistav.
Mulle tundub – kas ekslikult? – et praegu võib olla selles suhtes pöördeline aeg, kus mõned vanad struktuurid lagunevad ja moodustuvad uued. Ma näen polariseerumist: vanad struktuurid püüavad meeleheitlikult ennast kindlustada (nt ACTA, patendindus à la Monsanto, mitmesugused uuskolonialismi vormid, esindusdemokraatia esitamine ainsa õigena, poliitika meediastumine, suurkorporatsioonide juriidilis-politseilised võtted jne), aga samas on tekkinud võimsad anarhilised (st. otsekontaktsed) kodanikuliikumised üle kogu maailma. Kui vanasti oli loosung “kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, siis nüüd saab inklusiivsemalt öelda “kõigi maade kodanikud, ühinege!” Proletaarlasi on alati olnud märgatavalt vähem kui praegused “99%” (selle protsendiga on selline kõnekas lugu, et paljud “1%” hulka kuuluvad on samas paadis 99%-ga, ja teisipidi jällegi paljud 99% hulka kuuluvad on ära petetud 1% paati – eriti Eestis on see märgatav; selle põhjused on omaette arutluse teema, mida ma olen natuke käsitlenud teises blogis: http://vabakond.blogspot.com/ ). Ja võimalused nende ülemaailmseks lõimumiseks on praegu “maailmaküla” tingimustes paremad kui kunagi varem.
Vahel sekka teen muid postitusi, aga eelpoolkirjeldatu moodustab ilmselt enamuse.
Kõige südamelähedasemad on mulle anarhistlikud teemad. Nt Occupy! liikumisega seonduv. Sellel on tänapäeva maailmas täiesti uued võimalused ja võib-olla just nüüd võiks anarhistlikud ideed teostuda paremini kui kunagi varem (ja mingil määral ongi juba teostunud, kui pidada silmas seda, kuidas toosama sotsiaalmeedia arendab inimestevahelisi suhteid – ning sellel on eelmisest aastast peale olnud oluline poliitiline mõju araabiamaades, Hispaanias, USA-s, Venemaal ja mujal). Laias laastus on anarhia autonoomsete subjektide vabatahtlik vastastikune abi. Autonoomne mitte tähenduses “eraldiseisev”, “lahusolev”, vaid tähenduses “mittehierarhiline”. St see ei tähenda isikutevaheliste suhete lõdvendamist, vaid hoopis nende ümberkorraldamist, rõhuasetuste nihutamist, teatavate kalduvuste (loomuldasased hierarhiseerumised) summutamist ja teiste edendamist (suhete kvalitatiivne mitmekesistumine – mis võib hõlmata ka hierarhilisi suhteid, aga enda sees, laiema an-arhia sees).
Järgmises järgus olen levitanud lihtsalt ideid, mis väärtustavad üksikisikut, hoolt ja hoolivust, paljastavad petturlust, korruptsiooni, lühinägelikkust. Ma ei taha sellega öelda, et ma ise olen silmapaistvalt hoolitsev, hooliv, aus, kaugelenägelik ja moraalne. Nende ideede levitamisega ma tahan lihtsalt edendada teatavat laadi suhete arendamist inimeste vahel. Ma ei apelleeri siin niivõrd isikute moraalsusele, kuivõrd isikutevaheliste suhete tüübile. Just nimelt, kas see on hierarhiline või anarhiline, sulgev või avav, eraldav või lõimiv, üheülbastav või mitmekesistav.
Mulle tundub – kas ekslikult? – et praegu võib olla selles suhtes pöördeline aeg, kus mõned vanad struktuurid lagunevad ja moodustuvad uued. Ma näen polariseerumist: vanad struktuurid püüavad meeleheitlikult ennast kindlustada (nt ACTA, patendindus à la Monsanto, mitmesugused uuskolonialismi vormid, esindusdemokraatia esitamine ainsa õigena, poliitika meediastumine, suurkorporatsioonide juriidilis-politseilised võtted jne), aga samas on tekkinud võimsad anarhilised (st. otsekontaktsed) kodanikuliikumised üle kogu maailma. Kui vanasti oli loosung “kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, siis nüüd saab inklusiivsemalt öelda “kõigi maade kodanikud, ühinege!” Proletaarlasi on alati olnud märgatavalt vähem kui praegused “99%” (selle protsendiga on selline kõnekas lugu, et paljud “1%” hulka kuuluvad on samas paadis 99%-ga, ja teisipidi jällegi paljud 99% hulka kuuluvad on ära petetud 1% paati – eriti Eestis on see märgatav; selle põhjused on omaette arutluse teema, mida ma olen natuke käsitlenud teises blogis: http://vabakond.blogspot.com/ ). Ja võimalused nende ülemaailmseks lõimumiseks on praegu “maailmaküla” tingimustes paremad kui kunagi varem.
Vahel sekka teen muid postitusi, aga eelpoolkirjeldatu moodustab ilmselt enamuse.
Iscriviti a:
Post (Atom)