Ilmselt nii mõnelegi võib tunduda usutav idee, et majandus on ühiskondliku
elu alus ning kultuur on selle pealisehitis. Sellest võiks järelduda, et
hädakorral saab loobuda pealisehitise dekoratsioonidest või tervetest
korrustest, aga et vundament on igal juhul põhiline, ilma milleta maja püsti ei
püsi. Ehk siis võib koondada ja taandada ära mõningaid kultuurilisi nähtusi,
aga majandust ei tohi puutuda. Esiteks isegi sellise arhitektuurse kujundi
raames tuleb mõelda, milleks maja on mõeldud. Kui meil on pelk vundament ega
ole midagi selle peal – või on liiga kasinalt –, siis meil pole selle
vundamendiga midagi peale hakata. Külm võtab meid enne ära, kui midagi sinna
ehitama jõuaksime hakata. Aga veelgi sügavamalt jätab see kujund välja asjaolu,
et inimtegevuses ei saa lahutada selliseid diskreetseid tsoone, vaid et
majandustegevus juba on kultuuriline ning kultuurilised seosed kätkevad
majandussuhteid.
Jah, kui ära kaotada[1]
kunstnikud ja filosoofid, siis järgmisel päeval ilmselt ei juhtu midagi. Aga
pikemas perspektiivis hakkab juhtuma, ja see hakkab otseselt mõjutama ka
majandust. Esiteks, majanduses on oluline liikumine väärtusskaalal ülespoole,
s.t toota kallimaid ja teadmismahukamaid tooteid. Kui ühiskonnast on ära
kaotatud või kärbutatud teatavad suured sektorid (nt kunst, filosoofia), siis
kahaneb vastavalt ka innovaatilisus, sest innovatsioon, leidurlus ei ole
aksiomatiseeritav (tõeline uuendus on ju just see, mille peale keegi tulnud ei
ole) ja see saab regulaarselt (s.t suure statistilise tõenäosusega) sündida
ainult ühiskonnas, kus on võimalikult palju mõõtmeid, mis on võimalikult
mitmekesine. Väga kitsalt utilitaristlikuks muudetud ühiskond ongi mõistetud
nende samade antud hetkel kehtivate eesmärkide vangistusse ega oska seada uusi
eesmärke. Vanast lahtilogistamiseks aga on hädavajalik kunstnike ja filosoofide
tegevus meie taju ja mõtlemise nihutamisel, värskendamisel.
[1] Ehkki on muidugi oluline, mis moel see
ärakaotamine käib. Ütleme näiteks lihtsalt, et lõpetatakse igasugune
riigipoolne (s.t ühiskonna terviku poolt rahastatav) toetus kunstnikele ja
filosoofidele ning kaotataks ära nende õpetamine haridusasutustes. S.t et
kunstnikud ja filosoofid oleksid sunnitud kas nälga surema, emigreeruma või
“tootvale tööle” asuma.
