Rääkigem kahest olemisviisist või -tasandist. Üks
on isend-paariline süsteem, teine on hulksus. Isend on alati teiste isendite
hulgas, ja kahel moel: üks on tema selgusalaline läbikäimine teatavate
paarilistega; teine on üle tema pea toimuv, noist lävimistest võrsuv
organiseerumine: näiteks nagu vesinikud või heeliumid koonduvad täheks,
sipelgad, mesilased, rändtirtsud, kilud, kuldnokad koonduvad parveks või
inimene ühiskonnaks.
Isendeid tekib alati hulkadena, või kui isendeid
võtta väljahäiritustena (nii et tuvastatav elektron on kõikjaleulatuva elektronvälja
lokaalne häiring), siis väljad on alati häiritud paljudest kohtadest. Algusest
peale pole mitte ainult isendite arvuline hulksus, vaid ka kvalitatiivne paljusus,
heterogeensus, isendeid tekib alati erisugustena (kõva- ja vaheosakesed;
kvargid, elektronid, neutriinod ja nende kolm põlvkonda; edasistest keerukustasanditest
rääkimata).
Isend mingil määral läbitunneb ennast ja nö hoiab
ennast, mis väljendub selles, et igaühel neist on mingi teatav iseloomulik eristuv
olemisviis (mida kirjeldatakse spinni, massi jms-ga). Sellele olemisviisile
vastavalt lävib ta teatavate „paarilistega“, nt gluuonid lävivad kvarkidega (gluuonväli
kvarkväljaga), up- ja down-kvargid lävivad omavahel, neutriinod just nimelt
eriti ei lävi, jne. See, kuidas isend paarilistega lävib, kuulub tema nö
omailma ning selle lävimise käigus võib tekkida keerukamaid isendeid (nt prooton,
neutron).
Isendite läbikäimine võib anda efekti ka teisel
moel, suurtes hulkades, kus nad ei loo otseselt keerukamat isendit (vaid mille
tulemus jääb jadaliselt, riburadaliselt seotuks, nagu planeet või seebimull),
kuid kus lävimised üheskoos annavad ometi emergentse, uue tasandi käitumise. Näiteks
lähimõjuliselt täheks kokku kogunenud vesinikud ja heeliumid moodustavad
endalegi ette aimamatult termotuumasünteesi jaama, kus hakatakse igasugu
raskemaid tuumasid kokku keevitama ning mille käigus avanevad sootuks uued
mänguväljad (punased hiiud, supernoovad, mustad augud jpm). Või raua-aatomite
hulk rauatükis annab sootuks uusi käitumisi, afekteerimise ja afekteeritavuse
viise, nii et tal on temperatuur, sepistatavus, elektrijuhtivus jm., mida
üksikaatomi kohta ei saa ütelda. Raua-aatomite hulk annab materjali, millel on omad
afekteerimis- ja afekteeritavusviisid, mõjumis- ja mõjutatavusviisid ning mis
neile vastavalt käitub oma keskkonnas (nt ühikkristalli kujust ja sisalduva
süsiniku hulgas olenevalt võib raud käituda üht- või teistmoodi, nt olla tugev
ja habras või pehme ja vastupidav). Või kuldnokad või kilud parves võivad
järgida väga lihtsaid käitumispõhimõtteid (püsida parve keskel, hoida teisest isendist
teatavale kaugusele), ning ilma igasuguse keskjuhtimiseta võib parv seeläbi
käituda vägagi keerukalt ja kohastunult. Või veel enam sipelgas, kelle
närvisüsteem on palju lihtsam, suudab samuti väga lihtsate algoritmide põhjal (nt
feromooniraja tugevus, ekspluateerimise ja eksploreerimise vaheldumine, kasvõi
eksituste tagajärjel) käituda pesana keerukalt, arukalt ja kohastunult, leides sobivad
toiduallikad ja pesakohad. Või ainuraksed, kes muidu käituvad ühtmoodi, aga
teatud tingimustel asuvad kollektiivina tegutsema (nt bakterite kvoorumitaju,
või Dictyosteliumi puhul toitainete ammendumine, mispeale seni ainuraksetena
õginud isendid kogunevad kokku ja moodustavad eristunud organitega hulkrakse
isendi). Või inimesed, kelle ühiskond alati ja põhimõtteliselt on midagi muud kui
pelgalt isendi ja tema paariliste horisondil toimuv, vaid neist lävimistest võrsub
„ühiskond“, millel on sootuks avaram aegruumne kandeulatus (kogu ala, mida tema
liikmed oma tegevustega katavad; minevikust päritud tööriistad ja oskused) ja
mis suuresti käib üle isendi „pea“. Seda on vahel käsitletud survestavana, rõhuvana
(„ahistus kultuuris“), aga muidugi ma ise ju ka olen too ühiskond ja kultuur, mu iha on temasse vahetult
investeeritud. Kultuuriväljalejana võin ma ka hävitada oma bioloogilise keha (hiina
klassikaline näide: õilis ei võta vastu kurjategijalt toidupala isegi kui ta
suremas on; või igasugused ennastohverdavad kangelasteod; või suitsiidid).
Nii et tasub eraldi tähelepanu pöörata hulksusele,
hulgas-olemisele. Hulk pole lihtsalt pärisolendite (Ruyer) või monaadide
(Leibniz) kuhi, vaid omaette ontoloogiline kategooria.