Põlisontoloogiad

Filosoofiat on igal pool, ole naine ja kaeva üles! Tõepoolest mõned pärimused kerkivad esile, eeskätt Euroopa, India ja Hiina oma (koos ne satelliitide, võrsete ja hübriididega: Jaapan, Korea, Tiibet, Vietnam, Pärsia, araabia, bütsantsi, juudi jne). Ma arvan, et see on seotud esiteks kirjakultuuri levikuga ja teiseks ühiskondlike muutustega konkreetsel ajahetkel ca 6. saj. ema pluss miinus: raua kasutuselevõtt, massiarmeed, meritokraatia esiletõus, hariduse levik jne. Sellega käis kaasas tööjaotus ja spetsialiseerumine ka vaimuelus, mille käigus tekkisid filosoofiapärimused. Neid hakati kirja panema, nii et tekkis distantsivõimalus nende suhtes, mis aitas paremini eristada seisukohti, koolkondi, nende kujunemislugu jne. Niimoodi mingeid küsimusi arutleti väga suurte peensusteni, koolkondade vahelises dialoogis ja kempluses. Aga samas käis see ka suurtes „vagudes“, mille määrasid suuresti algaegade olud ja alguses esimesena sissetõmmatud rennid, mis erosiooni tõttu laienesid vagudeks, jõgedeks ja millest polnud enam lihtne välja hüpata (ehkki mingil määral on alati hüpatud, see käib filosoofia juurde).

Suuremas osas pärimustes sellist kalgendumist ja spetsialiseerumist ei toimunud, või ei toimunud nii ulatuslikult ja kestvalt. Aga mistahes müüdist või pärimusest saab aretada filosoofilise käsitluse, st võtta sealt mõisted ja tihendada need konstellatsiooniks. Kõigi pärimustega tegeleda muidugi ei jõua, aga isegi kui võtta mõni, siis on see õpetlik. Näiteks Ojibwade ontoloogia Hallowellil. Ta visandab mõned mõisted: isik (mis hõlmab nii inimesi kui mitteinimesi), vanaisa (eriti oluline grupp isikuid, mis hõlmab nii lihast-luust vanaisasid kui ka esiisasid); elusolija (mis võib hõlmata inimesi, kive, loomi, taimi, vaime); muundumine; unenägemine. Filosoofi jaoks võib Hallowelli kirjeldus jääda natuke liiga hajusaks, aga seda annab tihendada, ja see lausa tahab seda; siit kumab läbi väga huvitav maailm. Kui „elutud“ asjad on need, mis ei muutu samal määral kui „elus“ asjad (olgu inimesed, vaimud, elus kivid vm), siis tundub, et nood elutud asjad on nagu konstandid või kinnispunktid (ehkki mingi ebakindlus ilmselt võib jääda selles osas, et kas see kivi siin on elus või mitte või kas too karu seal on päris- või libakaru jne.). Ehk et ühest küljest on nö tavaline muutumine: iseärased punktid intensiivsete protsesside kaudu volditakse lahti ja tuuakse kätte meetriliseks aegruumiks. Asjade „looduslik/loomulik käik“, ütleks läänlane. Aga teisest küljest on mingi hoopis teistlaadi varieerumine või transformatsioon: nood „elus“ asjad näivad suutvat ümber mängida väesolevat jaotust ennast, singulaarsusi. See, mida ma siin jälgin, võib olla hoopis mingi muu kättejõudmine kui ma alguses arvasin. Ümbermäng väesolus eneses. Ja kui niimoodi mõelda, siis mängitakse ümber suurem osa teisi asju (muutub „tõe“, „illusiooni“, „samasuse“ jpm tähendus).

Võiks kirjutada „animismi põhjenduse“ (vrd Bergson, kellel animism on religiooni kõrgvorm, milleni alles „müstikud“ suudavad taastõusta). Tõepoolest, igal isendil on enesekohasus, kvarkidest peale. Aga see jääb sellisena kuivaks ja verevaeseks ning võib-olla ikkagi eeldab liiga palju „tervemõistuse“ maailmast. Väeolendid, kes väesolu ennast ümber mängivad, annaksid asjale hoopis uue elu. See ei tähenda, nagu mõnes tava-arusaamas animismist, et „kõik on hingestatud“ või „kõik on elus“ (ehk et kõik on üks segadepuder). Ei ole; on minimaalse hingestatusega entiteete ja on neid, kus see on suurem. Kusjuures – ja see on otsustav – me ei saa ette teada või otsustada, milline on mingi asja väemäär. Mõne kena ja eduka inimese vägi võib olla väiksem kui mõnel karihiirel või põllukivil. Mõne putuka vägi võib olla erakordne. Mistahes asi võib olla hingestatud ja väekas, aga ei ole nii, et kõik oleksid seda mingil märkimisväärsel määral. Ja kui niimoodi asjadesse suhtuda, siis on ka meie käitumine hoopis teistsugune. Läänlastele vist on sageli tundunud, et see on põlisrahvais ajendanud pidevat hirmuhoiakut ja irratsionaalsust; ma ei tea, kuidas sellega on, aga igatahes ei pea see seda tähendama. Pigem süstiks valvelolekut, tähelepanelikkust ja austust.

Ja eetiliselt oleks see tänapäeval hädavajalik, kus kapitalismi mõjul muutub kõik ressursiks: mitte ainult maavarad ja Reini jõgi („Küsimus tehnika järele“), vaid ka teised olendid, loodus ja ka inimene ise. Ogaruseni, isegi tolle süsteemi enda raames. Sest näiteks metsade osas on selge, et Eesti ka puht majanduslikes huvides pole keskenduda odavale toorainele, vaid püüda liikuda väärtusloome hierarhias kõrgemale – nii et metsasektor tuleks vähehaaval kahandada. Aga häda on selles (nagu keegi ütles), et kui mingis exceli tabelis on „mets“ kui ressurss ja tuluallikas, siis see peab „kasvama“. Nagu kapitalismis toodang ikka. Sellises kasvu ja toodangu fetišismis ei erine ta oluliselt plaanimajandusest, kus samuti pidevalt uhkeldati terasetoodangu suurenemisega x protsenti jne. Püha majanduskasvaja, nagu Hasso ütleb. Kus pealegi kasvunumbrid võidakse olla saadud pelga trikiga, jättes kulupoolelt välja „looduskapitali“ raiskamise ja kulutamise.

Kuid isegi sellisest eetilisest plaanist sõltumatult tundub too animismi ontoloogia huvitav.