Öö

Armastan sind, öö!
Su elektrilist pinget,
mõttesädemeid.

Olendite hierarhia

On nii-öelda „selle maailma“ hierarhia, kus teatud inimestel on võim või mõjujõud poliitilise kaalukuse, intellektuaalse pagasi, kehalise ilu vms. kaudu. Ma olen aga mõelnud, et on veel „varjatud“ hierarhia, kus kõrgus ja madalus käivad hoopis teist loogikat pidi ning mille järgi võib vabalt juhtuda, et kojamees on ülem kuningast. Seda hierarhiat ei saa otse näha ega täpselt kindlaks teha ning see jääbki ilmselt suuremas osas varjatuks. On võimalik, et selle hierarhia kõrgeimatest tippudest pole meil õrna aimugi, me pole neist kuulnudki.
Kui „selle maailma“ hierarhia vastab eeskätt väljapöördumisele, enese teostamises välise kaudu (olgu selleks poliitiline, majanduslik, kunstiline, intellektuaalne vms. areen), siis „varjatud“ hierarhia vastab sissepöördumisele. Mida see tähendab? See on teatav pöördumine enese poole, kontakt iseendaga, mis tähendab sisemist loomingut ja minapiiride avardumist-nõtkestumist. Hingeline töö, mitte pelgalt vaimne. Enamiku inimeste puhul käib see sisetöö esmajoones teadvustamatult, aga mõningate inimeste puhul kindlasti ka teadlikult.
Kuid ma olen mõelnud veel kolmandast vaatepunktist, mille järgi pole oluline ei väline ega ka sisemine hierarhia ning mille järgi nii kojamees kui kuningas ning ka ärimees ja joogi on võrdväärsed. Kui kaks esimest on saamise perspektiivist (on vaja areneda, tippu saada), siis kolmas on olemise perspektiiv, mille järgi kõik olemised on võrdväärsed. Viimases järgus käib seesama olemine läbi kojameeste ja kuningate, ärimeeste ja joogide. Olemine on täiuslik, sest olemist ei saa millegagi võrrelda (kõik võrreldav on olev, mitte olemine). Isegi kui ärimees või kes iganes sisemisest loomingust midagi ei tea, on tema olemine täiuslik ja tal pole kuhugi pürgida. Inimesed pole küll võrdsed (saamistes), aga nad on võrdväärsed (olemises).
Kõige toredam on neljas perspektiiv, olla saamises. Sest olemine pole abstraktne ja tuim samaksjäämine, vaid just nimelt muutumine ja millekski-kellekski saamine. Esimeses perspektiivis on tähelepanu eesmärgil, sellel, kelleks ma välises maailmas saan. Teises hoiakus tuleb tähelepanu mu enda sisse, arenevale saajale; ta süüvib, kuid saamispüüdena on temas puuduolek ja vaev. Kolmas hoiak näitab kõigi saamiste, nii väliste kui sisemiste võrdväärsust ja täiuslikkust, kõrvaldades vaeva; selline hoiak on justkui olemisterviku vaatepunkt, kuid see võib juhtida apaatiasse-loidusse. Neljas perspektiiv aga toob uuesti sisse olendi vaatepunkti, kes saab ja püüdleb; ta säilitab kolmanda hoiaku lõdvestatuse, kuid toob sisse esimese positsiooni pinge; ta säilitab teise positsiooni süüvimuse, ent laotab seda laiali. Pilgus on korraga nii olemistervik kui oma positsioon, ja pilgus on ka omaenda pimedus, mis aga käänatakse rõõmsaks valguseks kõigis eksimusiski.
See on väe perspektiiv: olemise loomuseks on vägi, ja vägi teostub alati nii nagu ma teda parasjagu teostada oskan. Ja ei ole mingit välist kohtumõistmist: kui ma teostan väge nigelalt, pärsin omaenda väehulka, siis selline lihtsalt mu elu ongi – võib-olla pean ma kõik need pidurid ikkagi kunagi läbi töötama ja üles ütlema, aga praegu teostan nii nagu oskan, ja keegi pole must parem ega halvem. On väe enda sisemine raudne loogika, ja see pääseb varem või hiljem maksvusele. Järgi jääb ainult väest toodetud vägi; väe pidurdamine on ajutine ja kaduv. Kui sa pärsid oma väehulka, siis sinust lihtsalt jääb järgi väga vähe (see, mida sa ei pärsi, ja see, mida sa pärssida ei saagi), kui ei pärsi, jääb järgi rohkem. Küsimus on lihtsalt selles, kui pikas perspektiivis mõelda. Suur osa inimesi muidugi Zhuangzi rohutirtsudena kuigi pikas perspektiivis ei mõtle, aga siin pole tegelikult ka midagi kurta, sest esiteks iga reaalne inimene midagi oma väest ikka teostab ehk mingit osa oma väest ta ei pärsi, ning teiseks see, mis järgi jääb, on kõikidel võrdväärne. Naljas hoiak on antipreesterlik vaade, ta ei sätesta transtsendentseid hierarhiaid, vaid osutab teo immanentsele väärtusele vägevana või väge pärssivana.
Hegel, Spinoza…

juba täna

Juba mingi nädal aega on järjest sadanud. Ennetav aklimatiseerimine. Vahepeal langes temperatuur öösel 18 kraadini. Soe, niiske. Paberid on toas nätsked.
Teisipäeval tegin ühe eksami, kolmapäeval kaks ja neljapäeval kolm.
Ühel heal päeval lendas mu aknast sisse poti äss.
Ei tea, kuidas oma raamatuid eestisse saata. Otsesaatmine on kole kallis, õhuposti hinnaga, kuna hiina postil polevat eestiga sidemeid. Näiteks Taani saatmine on kolm korda odavam. Oli raha, et raamatuid hankida, aga nüüd pole raha, et neid kaasa viia.
Paar nädalat tagasi muutus ühikaesine tänav jõeks.
Väikesed marakannid ujusid, mulistasid, puristasid. Lõid lupsu. Veepinnale jäi laienev ring.

Paar pilti

Metroos, varahommikul, teel rongijaama. Reisikaaslase Congxiniga. Ta armastab peegelpilte pildistada, võtsin eeskuju.
Kohtasin metroo ees muide üht ameeriklast, kes õpib sama erhu-õpetaja juures ja kes samuti Shanghaisse sõitis. Siiski mitte sama rongiga.
Shanghaid.
Suzhous nähtud gräffiti. Sellist asja pole ma siin õieti näinudki.
See ongi too veider riistapuu Taihu järve ääres, millest juttu ja millel ei näi mingit funktsiooni ega otstarvet olevat. Ehk teisisõnu - puhas kunst!
Tagasi Nanjingis. Sellest tuleb Nanjingi kõrgeim hoone ja hoobeldavasti maailma 7. Päris meie campuse lähedal.

上海 - 苏州

Käisin viiepäevasel reisil Shanghais ja Suzhous. Tavaliselt ma ise ei reisi, lihtsalt on keegi, kes ütleb, et kuule, lähme sõidame koos kuhugi. Ja ma tolgendan lihtsalt kaasa. Nüüd samamoodi. Kutsus üks hiinlane, Congxin, kes on ise üks paras ooper: astronoom, füüsik, anarhist, žurnalist, dissident, plebofoob, rändur, kunstnik[1] jne. Lõpetas Beida (Hiina mainekaim ülikool) füüsika, nüüd on Nanjingis astronoomia magistrantuuris (talvel lõpetab), kuna siin olevat astronoomia Hiina parim. On elanud hästi paljudes kohtades: sündinud Shanghais, kuus aastat Henanis eland (ta räägib natuke sealse murde mõjudega, rõhutades sõnade viimaseid silpe – risti vastupidi pekinglastele, kes just nimelt kipuvad teist silpi redutseerima), lapsena lühikest aega Münchenis, hiljem Pekingis (vanemad elavad praegugi seal). Spetsialiseerub stringiteooriale. On palju lugenud (nt Dostojevski, Orwell jt) ja reisinud (nii palju kui see hiinlasel võimalik, eeskätt Hiinas ja korra Vietnamis). Pikka kasvu, kõhetu, järskude liigutustega. Mobiili ei evi (hiina üliõpilaste seas vähemasti sama kummaline kui Eestis – aga ta ei taha segamist). Elab oma pea järgi, ei näi hoolivat välismaalase ega muust sedasorti aurast. See teeb suhtlemise meeldivaks ja vabaks, sest pahatihti tekib mul tunne nagu kolonistil asumaal, keda kohalikud austavad lihtsalt sellepärast, et ta välismaalane on. Mulle see ei meeldi. Tseremooniata tüüp. Ütleb head aega, keerab ropsti ringi ja viskab varvast. Nii et okei.

Ühesõnaga, kummaline tüüp (heas mõttes), kellesugust Hiinast leida on paras vedamine. Ta käis keeltepäeval mu eesti keele tunnis, mille ma Nanjingi keeltepäeval pidasin. Järgmisel päeval käisin ise mitmeid keeli kuulamas ja nägin teda korduvalt koridori peal. Tegin temaga siis kaks lauset pinnapealset juttu. Aga hiljem leidis ta netist meie blogi (mis näitab, et ta oskab blogspoti avada) ja saatis laurile ja leslie’le mulle edasisaatmiseks kirja. Pidasime siis sutsu kirjavahetust ja ta rääkis, et peab Shanghaisse lehma lellepoja pulma minema ja et ma võin kaasa sõita. Tema elaski siis oma sugulase pool ja käis pulmas, mulle aga osutas mõned head kohad, kuhu Shanghais tasub minna. Neis ma siis tiirutasingi. Elasin noortekas, kusjuures ma olin veel passi koju unustanud. Õnneks nad aktsepteerisid meiliga saadetavat passi, ja naabripoisid pildistasid mu passi – niimoodi sain üle noatera katuse alla.

Üks Congxini soovitatud koht oli Shanghai kunstnike kvartal. Jõudsin sinna juba hilja õhtul (kella 10 aegu – aga Hiinas on kell 10 õhtul nagu meil 12). Üks uks oli lahti ja seest tuli rokkmusa. Ujusin sisse. Seal oli üks kunstnik. Ajasin taga juttu, ja selgus, et tal oli järgmisel päeval just näitus. Nõnda võtsin järgmisel päeval hiinlase kaasa ja läksime siis seda näitust kaema (kesklinnast hulk maad väljas). Tore vaheldus. Libistasin suti õltsi, sest olin mitu päeva õieti magamata ja pööraselt väsind. Maitses hää, lõõgastas kere.

Shanghai tundub üldse üsna euroopalik, kaunis erinev Nanjingist. Ingliskeelseid silte rohkem, väljamaalasi kohtab igal sammul (samas kui Nanjingis linna peal ime läbi väljamaalast kohates on tahtmine tere ütelda ja õlale patsutada). Poed on ferraridest ja rolexitest pungil. Mees-naine käivad palju vabameelsemalt ringi kui Nanjingis. Maju on muidugi palju ja suuri, aga mulle ei jäänud kivilinna muljet. Rohelust on üksjagu (erinevalt Lasnamäe paest, kus suurt tuhkagi ei kasva, st. peale tuha suurt midagi ei kasva). Nanjingi distriktis elavat ligi 20 miljonit inimest. Eestisid mahuks sinna paras persetäis.

Käisin kunstimuuseumis ja veel ühel näitusel. Tuiasin ringi. Ühel heal päeval sõitsin edasi Suzhousse. Sain rongi peal Congxiniga jälle kokku. Kusjuures ma jõudsin viimasel minutil, nii et kargasin rongi sisse, misjärel ta kohe sõitma hakkas. Otsisin siis oma vaguni üles, Congxin luges parasjagu artiklit kvantgravitatsiooni kohta.

Suzhous kõmpisime natuke linna peal ringi, ajasime juttu. Ööbisime noortekas, ta sõitis hommikul teise linna edasi, mina jäin Suzhoud uurima. Üürisin jalgratta. Kell 9 istusin sadulasse ja kell 9 õhtul kobisin sadulast. Esiotsa tegin tuuri Suzhou peal. Kanalid, aiad. Ilus paik, paljukiidetud. Ühes aias käisin sees ka, kuigi kaalusin asja üksjagu – pilet oli 70 kulli. Paras kirves. Aga noh.

Pärastlõunal tahtsin minna Taihu järve ujuma. Mingi 30 kilti eemal (ma ei tea õieti, kui kaugel – kaardil puudub mõõtkava). Kärutasin kohale. Kaks tundi. Esiteks jõuan mingi tsivilisatsioonipunktini, kus kalda äärde on mingi resto ja atraktsioon tehtud. Atraktsioon on hiigelsuur vesiratta moodi seadeldis vees, mis aga nime järgi on hoopis tuuleveski. Ringi ei käinud, ja ma kahtlen, kas ta üldse kunagi käinud on. Arusaamatu jurakas. Vette olid ehitatud puuteed, aga keegi muidugi ei ujunud. Ujumine on keelatud. Miks? Sellepärast, et vesi on sügav… Ma ei hakanud seal jändama, oleks veel riskinud sellega, et hiinlased mind päästma tulnuks – ja siis tulnuks mul ehk neid päästa. Sõitsin edasi. Aga kalda ääres oli pilliroog, nii et vette minna polnud mõnus. Lootsin, et eespool leian mingi koha. Aga ei leia ega leia. Ja kuskil keegi ei uju. Kuigi järv on ilus ja ilm soe. Ühes kohas oli spetsiaalne ujumiskoht – järvest eraldatud karjäärimoodi väike auk (ja kindlasti mitte sügav). Oli seal paate ja ronimispuid ja muud atribuutikat, ent ei paistnud mitte ainsamatki inimest. Muidugi, nad tahtsid pappi. 20/40 kulli. Sõitsin edasi. Mingi pooleteisetunnise lootmise peale leidsin ühe koha, kus sai vette minna. Aga… Seal lasid kalurid mõrdu vette. Ainumas ujumiskõlbulik koht, ja seal ka võrgud ees. Paneb inimese lootust kaotama. Sõitsin edasi. Väntasin veel mingi tunni jagu. Aga sobivat kohta ei leidnudki. Pöörasin siis otsa ümber ja tulin siis sinna mõrrakohta ja kastsin ikkagi ennast vette – kaugele minna ei saanud, sest ma oleks ehk liiga kopsakas ja ootamatu loomus nende võrkudele. Lauglesin siis kalda juures. Aga noh, asi seegi. Pääsukesed tiirutasid pea kohal.

Tagasitulek käis käbedamini. Sama päeva öösel 12-ks sain rongipileti. Rong läks välja pool üks ja kolmveerand neli olin koduses Nanjingis. Kõmpisin jala koju. Viis olin kodus.

Suzhous duši all tuli järsku ei-tea-kust üks Läniku laul meelde. Laadisin alla, nii et kukkuge perseli, aga ma kuulan neid ridu kirjutades seda paarikümne aasta tagust blondiinist popstaari. Tegelikult meenub nüüd mulle, et juba enne seda oli mul kord kodus hambaid pestes üks teine Läniku lugu meelde tulnud. Tegelikult polegi mul need ega muud poplood kunagi meelest läinud – ainult mina olen ehk neil vahepeal meelest läinud.

---

[1] Maale võib vaadata: http://picasaweb.google.com/ozooxo/CCanvases,

joonistusi: http://picasaweb.google.com/ozooxo/BSketches

Hiina Tulemüür

Tulin just tagasi reisilt Shanghaisse ja Suzhousse ning kuulsin ja veendusin ise, et googlepages on blokeeritud, nii et ka kõverteedega ligi ei pääse. Nii paljukest siis sellest.

Vt ka:
en.wikipedia.org/wiki/Internet_censorship_in_the_People's_Republic_of_China
www.greatfirewallofchina.org

t6rvik

Olympiat6rvik Nanjingis. Pildistas yks koolivend,kes seisis otse mu k6rval. Pisut parema koha peal, pisut pikem must. Rahvahulka paistab ka. Nende kisa aga peate kujutlema.

Tervisi Shanghaist, mott

mibemoll, pipar ja tõrvik

Läksin pesulast pesu ära tooma. See on kõrvalmaja keldris, mitu madet maapinnast allapoole. Betoon ja üle sentimeetripaksused terasuksed – ehtne varjend. Trepist tagasi üles minnes tegin üht häält (tegin pärast erhu peal kindlaks, et mi bemoll), ja see resoneeris kehaga, väga mõnus. Jäin seisma ja ümisesin seda nooti. Kaja oli mehine. Sügav, nagu kaevus. Ülemhelid kostsid seda ilusamini.

* * *

Täna märkasin, et ma olen punase ja rohelise pipra suhtes resistentseks muutunud. Muidu ma hakkasin selle peale luksuma. Aasta aega Hiinas avaldab lõpuks mõju, vist.

* * *

Teisipäeval käis olümpiatõrvik Nanjingis. Käisin kaemas. Rahvast nagu murdu. Kuna siin olen ma paras kolge, siis nägin üle peade. Tõrviku lähenedes aga ajasid kõik käed õieli lippude ja fotoaparaatidega, nii et nende vahelt korra vilksamisi nägin tuld nagu õnnistust. Enne tõrviku saabumist tuli mitu bussitäit mente, paar samsungi-bussi tibidega jms.

Hüüti: Elagu Hiina! Elagu olümpiamängud! (sõna-sõnalt: jõudu ehk auru juurde ehk "lisa kütust"). Rahvamass on üks vastakas asi. Ühest küljest tekitab see ekstaasi, minapiir sulandub, saad üheks teistega ja lootuses kogu maailmaga. Teisest küljest aga on teada, mida hulk teha võib, aruta loomakari.

Teistes kohtades aga kuulukse, hüüti ka muid loosungeid: "Ment on ilus! Jõudu tibid!" (警察好帅！加油美女！) jm。 Vastavalt bussimentidele ja samsungitibidele. Tore on sellist kuulda.