Kõikvõimas Heidegger

Paber oli tühi ja paljas ja Heideggeri vaim hõljus mujal, vete kohal.

Ja Heidegger ütles: Saagu saatmistu! Ja saatmistu sai. Ja Heidegger nägi, et see halb on. Ja Heidegger ütles: Saagu varjamatus! Ja varjamatus sai. Ja Heidegger nägi, et varjamatus on parem kui adaequatio rei et intellectu ning Heidegger lahutas varjamatuse varjatusest. Aga metafüüsikud nimetasid varjamatuse tõeks ja varjatuse valeks: tõde tõusvat, vale vajuvat. Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.

Ja Heidegger ütles: Saagu erinevus oleva ja olemise vahele ja see erinevus lahutagu oleva temast enesest! Ja nõnda sündis: Heidegger tegi erinevuse ja lahutas oleva ja olemise. Ja Heidegger nimetas oleva halvaks ja olemise heaks ning nende erinevuse kõige paremaks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.

Ja Heidegger ütles: Olev kogunegu olemise all ühte paika, et logos näha oleks! Ja nõnda sündis. Ja Heidegger nimetas logos’e kokkukogutuseks ja alogos’e laialipillatuseks. Ja Heidegger nägi, et see oli hea. Ja Heidegger ütles: Logos’est tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme! Ja nõnda sündis: logos laskis võrsuda haljast rohtu ja seemet kandvaid taimi, aga ka metafüüsikuid, kes hakkasid neid aristotellike sugude ja liigierisuste järgi lahterdama. Ja Heidegger nägi, et metafüüsika oli alanud. Siis sai õhtu ja sai hommik – kolmas päev.

Ja Heidegger ütles: Saagu kunatisus eristama ette-heidet ja maailma-heidetust! Tähistagu need ehtsa olemise aegu, olemist surma poole. Ja nõnda sündis. Aga metafüüsikud panid valgused eraldama päeva ööst ja mõõtma aegu, päevi ja aastaid: mõõtmine ja rehkendamine levisid kulutulena. Ja Heidegger nägi, et see oli halb. Siis sai õhtu ja sai hommik – neljas päev.

Ja Heidegger ütles: Varjatus kihagu väesolust ja varjamatuses eesti keel tõusku taevalaotuse poole. Sai kõiksugu mereloomi ja elavaid olendeid. Aga metafüüsikud lõid nad jällegi kasti, liigitasid aristotellikult. Ja Heidegger nägi, et see oli halb. Ja Heidegger sarjas elukaid ja ütles: Te võimuihalejad, kes tahate pelgalt paljuneda, täita merevett ja taevalaotust! Ja Heidegger sarjas metafüüsikuid ja ütles: Te nõdrausulised, kes tahate kõike kasti lüüa! Siis sai õhtu ja sai hommik – viies päev.

Ja Heidegger ütles: Käesolus tulgu esile elavad olendid, kariloomad ja roomajad ja metsloomad. Ja nõnda sündis, aga metafüüsikud hakkasid taas kohe liike määrama, sugu ja liigierisust. Ja Heidegger ütles: Tehkem inimesed, kes on võimelised oma ülimale olemisvõimalusele, kuulama südametunnistuse häält. Aga metafüüsikud hakkasid looma jumalaid inimese näo järgi, allutama inimesele kalu meres, linde taeva all, loomi maa peal ja roomajaid. Ja Heidegger vaatas kõike, mida metafüüsikud teinud on, ja vaata, see oli jube. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev.

Ja Heidegger polnud seitsmendaks päevaks veel hoogugi sisse saanud, kui metafüüsikud olid oma töö juba lõpetanud, tõmbasid nurga taga suitsu ja libistasid õlut. Ja Heidegger tõstis oma häält ja ütles: Saagu, saagu, ma sajatan, põrgu põhja kõik hüdroelektrijaamad ja tuumapommid! kogu inimnäoline, inimkeskne vassimine! Heidegger on kiivas ja kõneles kõik need sõnad, öeldes: Mina olen sinu Heidegger, kes sind tõi välja olemisunustusest keelekotta. Sul ei tohi olla muid heideggere minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha Vorstellung’it ega mingisugust “maailmapilti” sellest, mis on ülal ideedemaailmas, ega sellest, mis on all nähtumustemaailmas, ega sellest, mis on peidus varjatuses! Sa ei tohi olevaid kummardada ega neid teenida, sest mina, Heidegger, olen püha vihaga, kes vanemate olemisunustuse nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes varjamatust osutab mõnele neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! Sa ei tohi Heideggeri nime asjata suhu võtta, sest Heidegger ei jäta seda nuhtlemata! Pea meeles, et sa pead Gelassenheit’i pidama! Kuus päeva tegele tehnilise esile-toomisega, aga seitsmes päev olgu luuleline valla-kätkemine. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi tehnilist esilenõudmist, ei sa ise ega su poeg ja tütar, vennapoeg, vennatütar, õelapsed ega Madli ja Henno perega! Sest kuue päevaga tegi Heidegger oleva ja olemise, varjatuse ja kõik mis sealt välja tuleb, aga seitsmendal päeval oli Gelassenheit. Sa pead kreeklasi ja sakslasi austama, et su olemisel asu oleks selles varjamatuses, mille Heidegger sulle annab! Sa ei tohi olla kirjutav põgenik! Sa ei tohi mehkeldada teiste filosoofidega! Sa ei tohi neilt varastada! Sa pead uskuma ühteainsasse Heideggeri ja Sina ei pea mitte himustama teise mehe Deleuze'i, eeslist rääkimata!

Õpivägi

Siin on üks "Õpetajate lehes" ilmunud artikkel.

Kaks varianti ise-teooriale (sünd ja surm)

Alljärgnevas kirjatükis tahan esitada kaks lahendusvarianti teooriale, mille kohaselt „ise ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise“, millest teine on platonliku müüdi moodi. Kõigepealt esitan üldise tausta.

1. Sissejuhatus. Esi- ja isekülg. (T)ahenemine

Esmalt eristan ma esi- ja isekülje: ütleme esimese lähendusena, et esikülg on antud välise evidentsina ja isekülg sisemise evidentsina.

Esikülje elemendid ilmutavad loogikat, mille kohta on esiteks sätestatud kehade ja tegevuste (ehk füüsika mõistetes aine ja energia) ekvivalentsus ning teiseks on sõnastatud väide, et „energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise“ (kus „energia“ hõlmab nii ainet kui kitsas mõttes energiat). Energia muundumine näib kuuluvat esikülje loogika sisse (st. globaalses mõttes puudub staatika, vähemasti universumi praeguses arengufaasis), mis sätestab esiküljelise ajaloo, mis viiakse tagasi Suure Pauguni kui selle ajaloo lähtekohani. Sellest alates on toimunud 1) esiküljeline jagunemine eristatud kõrvutuvateks olenditeks (olgugi eristus individuaalse olendi ja olenditerviku vahel esialgu voolav ja pea hoomamatu) ning 2) esiküljeliste kehade lokaalne kokkutõmme kõrgema järgu kehadeks. Ehk teisisõnu, algne eristamatu energia (ehk nn „Algne Tegu“) on tahkestunud erinevateks olenditeks ning mitme kehatasandiga olenditeks.

Tekstis „Ise põlvnemine“ püüdsin näidata, kuidas isekülg (ehk isedus) pole taandatav esiküljele (kuigi peab näitama ka ümberpöördut) ning kuidas isekülje tekkimine (ja ka hävimine) pole ette kujutatav, kusjuures antud juhul on ettekujutamatus võrdne võimatusega. Vähemasti mulle “endale” vastab isekülg, ja mul on alust omistada seda ka teistele olenditele (isegi kui see jääb katseliseks ja oletuslikuks[1]). Sellega seoses olen sõnastanud eelmises lõigus tooduga komplementaarse väite: „isedus ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise“. Nõnda saame ka iseduste lood, mis on tagasi viidavad Alguseni kui nende lugude lähtekohani. Erinevalt esiküljelisest „ajaloost“ kasutan ma isekülje puhul sõna „lugu“, kuna siin on küll muutumine, ent see ei rullu lahti kronoloogilises ajas: iseküljeline Algus pole „minevikus“ nagu „Suur Pauk“ on minevikus, vaid Algus jätkub edasi või õigemini on kogu aeg kohal. Või võiks öelda ka nii, et kui esiküljeline universum lihtsalt kordab Suurt Pauku, siis iseküljeline tervik hoiab Algust kogu aeg.

Ütleme, et ma olen niisiis katseliselt ja oletamisi pannud teatud esiküljelistele ilmingutele vastama isekülje. Edasi võib eeldada, et keerulisemale esiküljele vastab teistsugune (ilmselt keerukam-liigendatum) isekülg kui lihtsamale. Milles see teistsugusus seisneb? Kui esikülg taheneb kehadeks, siis isekülg aheneb omateadvusteks. S.t üheskoos kehakihtide arvu kasvuga kasvab ka olendi võimalike tegevuste hulk ning ühtlasi eristab ta end aredamalt ümbrusest välja, ehk tema omateadvus aheneb ning sellega seoses teravdub ja muutub läbistusjõulisemaks ja sügavamaks. Alguse „Teadvuse“ ahenedes moodustub kitsam omateadvus, kuid sedasi ahenedes ta ühtlasi teravneb ja süveneb (kusjuures põhjas pöördub see vertikaalne mõõde ühtlasi ka horisontaalseks: keeleolendi omateadvus on kõige ahtam ja selgepiirilisem, ent ühtlasi võimaldab see – vähemasti põhi-mõtteliselt – hüppamist Teadvusse ja teistesse omateadvustesse – või nende läbistumist – lõputus horisontaalis). Ehk (1) keerulisem olend eristab välisuses kõrvutuvamaid elemente ning lõimib jõulisemalt oma „mina“ ning (2) olendi seesmuses on eristatud oma- ja alateadvuse sõõrid (selle kohta, väga skemaatiliselt, vt. https://sites.google.com/site/motlus/keerustumine ).

Nõnda siis kujutlen ma loogilist mehhanismi eristumise ja lõimimise aspektidega, mis maailma loomises/tekkimises laotub laiali mitmesse mõõtmesse: viiakse lahku esi- ja isekülg, olend ja paariline, läbistuvus ja kõrvutuvus, keha ülemised ja alumised tasandid, oma- ja alateadvused.

2. Esimene variant. Probleemid

Mu arutluse lähtekohaks on niisiis väide, et ise ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise. Siis aga tekib küsimus, mis juhtub isedusega siis, kui tekib või hävib esikülg?

Kõigepealt tuleb silmas pidada, et esikülje tekkimine ja hävimine pole samuti kunagi absoluutne, kuna „energia ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise“. Veelgi enam, kui me keskendume alljärgnevalt inimesele (keeleolendile) kui keerukaimale teadaolevale olendile, siis tema keha surres see harilikes tingimustes isegi ei annihileeru mitte puhtaks energiaks (kuigi see oleks põhimõtteliselt võimalik), vaid lihtsalt laguneb madalamale organiseerumistasandile, keemilisele-füüsikalisele tasandile.

Iseduse käekäigu kohta seoses esiküljelise sünni ja surmaga pakun välja kaks varianti. Esimesest räägin ma käesolevas kirjatöös vähem; sellest on mõnevõrra põhjalikumalt juttu „Ise põlvnemises“ [2]. Selle järgi areneb isekülg esiküljega rööpselt, s.t et rangelt on alati igal pärisolendil oma rööpne isekülg, ning vastavalt esikülje lõimumiste või lahknemistega (nt olendi sündides-surres) lõimub ja lahkneb ka isekülg. Nt kui me läheme iseendas ajas tagasi, siis minu „laiendatud teadvus“ on lahti volditud mu teadvuse lihtsamatest organiseerumisviisidest, mis on omakorda välja kasvanud mu lootest ja tema iseküljest, mis on välja kasvanud viljastatud munaraku iseküljest, milles liitusid munaraku ja seemneraku iseküljed – nii et ajas tagasi liikudes hargneb mu isedus kahte nagu ka mu esikülje pärilus. Ning isekülje-liinid moodustuksid ühe võrgustiku ning ulatuksid ühte Algusse tagasi nõnda nagu esikülje liinid Suurde Pauku.

Eeldades, et me oleme näidanud isekülje mõiste tarvilikkust, siis peaks see esimene variant olema arusaadav. Samas tekitavad mõned asjaolud ebamugavust:

a)     Selline kirjeldus ei näi midagi õieti juurde andvat harilikule kosmoloogilise ja evolutsioonilise arengu kirjeldusele, kus piirdutakse ainult esiküljega. Kui isekülg on lihtsalt rööpne esiküljega, siis tundub, et üks neist mõistetest on üleliigne ja et selle võib ära taandada, sest ta ei anna midagi uut juurde võrreldes sellega, mida me teiselt küljelt juba teame. Ja kuna me teadmised lähtuvad eeskätt esiküljelt, siis võib ilmselt just isekülje ära taandada. Sellega aga jõuame tagasi algpunkti, mis tõukus just nimelt püüdest näidata isekülje mõiste tarvilikkust. Ühesõnaga, siin kummitavad ontoloogilise parallelismi probleemid (Descartes, Spinoza, Malebranche, Leibniz).

b)    Teine ebamugavus, mis võib tekkida, on see, et lihtsama organiseeritusega olendite poole liikudes on ühe olendi esikülge üha raskem eraldada teise olendi esiküljest, nii et võib küsida, kuidas sellisest ähmasest supist võrsuvad sellised distinktsed isedused nagu näiteks keeleolendi oma. See pole siiski antud juhul eriline probleem, vaid on lahendatav juba enne kaheks käsitlusvariandiks jagunemist üldise käsitluse raames, mis just nimelt hõlmab üldise printsiibina eristumist ja arestumist kosmoloogia ja evolutsiooni käigus. Esialgu läbistuvad eristused tuuakse kätte kõrvutuvamatena.

c)     Selline käsitlus ei sobi kokku mõningate empiiriliste allikatega, mille autoriteetsust argumendina võidakse küsimärgi alla seada, aga mille uurimine kasvõi hüpoteesi korras pakub pinget. Viitan neile 4. punktis, „teise variandi“ järel.

3. Teine variant

Tulgem nüüd alguses vihjatud „müüdi“ juurde. Tolle müüdi ehk „teise variandi“ uba on selles, et isedus ei muuda nii radikaalselt oma iseloomu nagu esimeses variandis, vaid et (vähemasti üldreeglina, kuigi mitte alati) vastav olendiliik saab kohe oma esiküljele vastava isekülje, mitte seda ei arendata välja koos esiküljega; ning et see isekülg säilib koos antud olendi elu jooksul toimunud muudatustega, ega lagune koos esiküljega lihtsamate olendite tasandile.

Globaalses mõttes jääb kõik samaks: on ikka algne Tegu ja algne Läbivaatus (eristumise-lõimimise masin), mille vahele moodustuvad olendid oma keha ja omateadvusega, kuid nüüd ei matki üks külg lihtsalt teist (isekülg esikülge), vaid vastavus[3] on ainult Teo- ja Läbivaatuse aspekti kui terviku vahel, mitte nende üksiklookustes (üksikolendeis).

Lokaalne kirjeldus aga on esimese ja teise variandi puhul ümber pööratud: esimeses variandis allus ka isekülg ajaloole (ta aretati lihtsamast keerukamaks ja harutati jälle keerukamast lihtsamaks); teises variandis aga ei allu isekülg esikülje ajaloole, vaid on kohe antud. Esimeses variandis käib isekülje kronoloogia rööpselt esikülje omaga, nii et aega-misi tekivad keerulisemad (eristatumad ja lõimitumad) esiküljelised kehad ja keerukamad (eristatumad ja lõimitumad) isedused. Teises variandis aga käib isekülje loo(gi)line järgnevus vastupidises suunas esikülje kronoloogilise reaga: keerukamad isedused on esmased, kuigi kosmoloogilis-evolutsiooniliselt avalduvad nad hiljem, ning lihtsamad isedused on teisesed, kuigi kosmoloogilis-evolutsiooniliselt avalduvad nad varem. S.t algselt on iseküljeks saav Läbivaatus kõige keerukama iseduse ekvivalent; sellest tuuakse kõigepealt kätte kõige lihtsam isedus (kahekihilise olendi, „elementaarosakeste“ oma, kus on (a) Algne Tegu ja (b) seda Tegu kokkutõmbav tasand[4]). Olendi esikülje keerustudes tuuakse kätte üha keerulisemaid isedusi, kusjuures veel kättetoomata osa on alati algsem kui kättetoodu ehk loo(gi)liselt talle eelnev, kuigi kronoloogiliselt järgnev.

Nõnda ka näiteks keeleolendile vastav isekülg ei pea tema esikülje lagunedes hargnema lihtsamate olendite isekülgedeks (mis ka on muidugi olemas ja reaalsed[5]), kuna ta on neile loo(gi)liselt eelnev. Praeguse „teise variandi“ järgi seega toimivad iseküljed oma kihtides, mis läbistavad üksteist, ent mille vahel on loo(gi)line esmasus-teisesus suhe. Näiteks kui keeleolend sureb, siis ühest küljest püsivad tema kehasse kuulunud keemiliste (vähemasti osade) ja füüsikaliste olendite esiküljed (kehad) koos vastava iseküljega, aga teisalt püsib ka keeleolendile vastav isekülg, kuigi see pole enam „täidetud ekstensiivsete osadega“, nagu Spinoza ütleks. See ei tähenda, et vaim eksisteeriks ilma aineta, teadvus ilma kehata – tollele keeleolendi iseküljele vastab endiselt mingi esikülg, tema läbivaatusele mingi Tegu, ainult et mitte spetsiifiliselt selle mingi lokaalne klomp-tahkestis, vaid teatavas mõttes avaldab teda nüüd kogu mass-energia ehk Algne Tegu. Olendi sündides saab spetsifitseeritud Teo lõik-tahkestis, mis ta iseküljele vastab, ning tema surres see spetsifikatsioon kaob ning jääb ainult see üldine suhe.

„Teises variandis“ on esi- ja isekülg põhimõtteliselt erinevad. Nad on küll seotud, ent mitte nii, et üks lihtsalt matkiks või kordaks teist (vt. „esimese variandi“ juures mainitud esimene ebamugavus). Ühtlasi võimaldaks see kirjeldada teatavat empiirilist materjali või kirjandust, mis käsitleb suremise kogemist ning milles ei räägita iseduse lagunemisest keemiliste ja füüsikaliste olendite tasandile, vaid mille järgi inimlik isedus näib säilivat, kuigi muutunud kujul. Selle kohta eraldi paar sõna 5. alalõigus „Filosoofiline kirjandusteadus“.

Ise on läbistuvus. Nii et „keerukas“ isedus pole kuidagi „suurem“ kui „lihtne“, mille tõttu tema saavutamine oleks raskem. Kõik isedused läbistavad üksteist, ja iga olendi läbivaatuse tuumaks on Algne Läbivaatus (nagu iga keha põhjas on Algne Tegu). Nii et iga olendi isekülge on sisse keeratud kogu Läbivaatus, ainult et see rakendub vastavalt kehale, mis olendil on: keerulisemas kehas rakendatakse seda mitmekülgsemalt kui lihtsas kehas. Lihtne keha ei võimalda väga mitmekesist kättetoomist, kuna tagasiside kättetoodust väesolusse jääb liiga üheülbaliseks. Selles mõttes on keerukamad olendid isekülje poolt vaadates esmasemad, kuna vastavad paremini väesolu loovale väele.

4. Ise ja esi, tagasiside

Ise on mäluline, läbistuv tervik. See läbistuvus püsib endas ega pea lagunema. See kordab antiikset Ühe ja Mitme argumenti, mille järgi hing on olemuslikult ühene ega või seega laguneda mitmeks. Kuid võrreldes antiikse arusaamaga on siin siiski põhimõtteline erinevus, uuendus või edasiarendus: kui antiikajal käsitati Üht monoliitse, muutumatu, abstraktse punkti laadsena, siis nüüd me oleme mõistnud, et see Üks on ise samuti paljune, nagu ka Mitu on mingis järgus alati ühtne. Erinevus pole nüüd enam kahe abstraktse mõiste Üks ja Mitu vahel, vaid erinevuse laadide vahel: läbistuv ja kõrvutuv erinevus. Ühel juhul erinevused „läbistavad“ üksteist (n-ö „seesmine“ erinevus), teisel juhul nad „kõrvutuvad“ üksteisega (n-ö „väline“ erinevus). Ning küsimus pole nüüd enam selles, et Üks laguneks Mitmeks (mis on omakorda väline suhe!), vaid läbistuvus ja kõrvutuvus on ühe ja sama olendi kaks külge (n-ö „isekülg“ ja „esikülg“; seesmine vahekord): läbistuvus mitte ei „lagune“, vaid jõuab kätte (aktualiseerub), s.t loob läbistuvate erinevuste pinnalt kõrvutuvaid erinevusi, arendab läbistuvaid erinevusi kõrvutuvateks. See käib tõelises interaktsioonis ümbrusega, teistega ja iseenda kui teisega, nii et juba-kättetoodu mõjutab uusi kättetoomisi (s.t kõrvutuvast on alati tagasisidemeline mõju tagasi läbistuvasse). Kui olendile iseloomulikku läbistuvust enam kõrvutuvasse ei tooda (nt. kui organism sureb), siis see ei tähenda, et tema ise kui läbistuvus kaoks, vaid see tähendab ainult seda, et tema läbistuvaid erinevusi ei tooda enam kätte kõrvutuvaks – või isegi, et ei tooda enam kätte selles lokaliseeritud ja tahkestatud aegruumi punktis, milleks enne oli tema „keha“, vaid et selle isekülje komplementaariks on teatavas mõttes Algne Tegu ise, mida kokku tõmmates moodustuvadki üldse kõik kehad.

Iga mõte ja tegu võrsub meie väesolevast läbistuvusest ning kättetooduna ta omakorda teisendab seda läbistuvust ehk isedust. S.t põhimõtteliselt iga mõte ja tegu muudab meid tervikuna (kuigi mõned mõtted-teod puudutavad meid sügavamalt või jõulisemalt kui teised), andes alust rohkem või vähem teisenenud mõteteks ja tegudeks. Kui jätkata „teise variandi“ müüti, siis mu esikülje lagunedes jääb ikkagi mulle iseloomulik isedus, mis lihtsalt ei saa enam vanasugust tagasisidet esiküljelt. Tolle müüdi raames võiks mõelda, et eksistents kõrvutuvuses ongi eeskätt selleks, et saada sellist jõulist tagasisidet, mida saab just sellise „nõmeduse“, kõrvutuvuse ja võõrsuse keskkonnas nagu meie maailm seda on. See teeb n-ö kirvetöö. Peenemat lihvimist võib teha ka pehmema ja nüansikama tagasisidemega – ütleme, hüpoteetilises maailmas, kus oleletakse läbistuvamalt kui meie omas. Ning „hingede rändamist“ võiks antud müüdi raames tõlgendada niimoodi, et Läbivaatuse teatav pundar (meie „individuaalne“ isedus) haakub tihedamalt mõne Teo klombistusega (ehk kehaga) – nõustudes nõnda suurema nõmedusega, saades vastutasuks jõulisemat tagasisidet (nii et ses mõttes poleks tegelikult mingit enesega samaste hingede “rändamist”; vrd Leibniz).

Müüti jätkates võiks mõelda, et tunne „enda“ individuaalsest edasielamisest pärast surma, millest räägitakse järgmises alalõigus viidatud allikates, pole ka veel viimne antus, vaid ajutine, tulenedes meie ikka veel liiga suurest robustsusest, tahumatusest, nii et isegi pärast surma klammerdume oma kuju ja omaduste külge, nõnda et me näiteks arvame kohtuvat mõningate inimestega, keda me elus tundsime, ja kogeme neid samakujulistena nagu „maa pealgi“ (s.t kõrvutuvuses). Samas kui teatud mõttes on nõnda kogetu meie enda robustsus. See on stiimulite jõulisuse huvides (väga põgusalt selle kohta vt: https://sites.google.com/site/motlus/teine ), mis peavad seda robustsust nüansseerima, mitmetahustama, paljuküljestama, väge kasvatama.

Tundub, et niimoodi avanevad uksed radikaalsele idealismile: kui tolles “hauataguses” läbistuvamas olekus me kujutame endale ette mingeid esikülgi, mingit kõrvutuvust, siis kas pole ka “hauaesine” kõrvutuv olek, siinsed esiküljed, pelgalt ettekujutatud? Kuid mida tähendab siin ‘ette kujutama’? (1) See pole üksikolendi uid, vaid praktiliselt kõik alluvad sellele. (2) See pole ka suvaline ega meelevaldne, kuna Teo klombistamine käib kindlate immanentsete seaduste ja reeglite järgi (võib-olla saaks Teoga ka vabamalt ümber käia, aga me ei oska[6]), mis väljendub „loodusseadustena“. Kes neid vaidlustada tahab, sellel soovitatakse katsetuseks aknast alla hüpata. (3) See pole ka pelk illusioon, kuna sel on strukturaalsed järelmid just sellisena nagu ta on. Ning juhul kui esikülgi-kõrvutuvust tõlgendada ettekujutamisena, oleks see selline ettekujutus („seest välja“), mis ei eristuks kujude etlemisest („väljast sisse“). Kas ei võiks ka Teo kokkutõmbamist ja kehade klombistamist tõlgendada kui teatavat „vaimupingutust“, justkui loova kujutluse pingutust? Vägi, mille ilmeteks on Algne Tegu ja Läbivaatus, loob nii esimesed-teised kui ka kolmandad isikud (mille pinnalt arendatakse idealisme ja materialisme), nii ettekujutuse kui kujude etlemise.

5. „Filosoofiline kirjandusteadus“

Esimese variandi kirjelduse (2. alalõik) lõpus viidatud allikateks on eeskätt mitmesugused surmalähedase kogemuse kirjeldused, mis näivad kultuuridest sõltumatult ilmutavat võrdlemisi suurt koherentsust (ehkki pean tunnistama, et ma ütlen seda väga piiratud empiirilise materjali põhjal), s.t tolle kogemuse üksikasjade nimetamine ja kirjeldamine on muidugi suuresti mõjutatud antud inimese kultuuritaustast, ent nende kirjelduste tagant on suurema vaevata ära tuntavad väga sarnased jooned. Kõik on ilmselt ühes või teises versioonis neid lugusid kuulnud: „sain autolt löögi, ja ühtäkki tundsin, kuidas väljun oma kehast ja hõljun sündmuspaiga kohal ning vaatlen oma keha ja selle ümber askeldavaid inimesi. Siis sisenesin valgustunnelisse ja kogesin suurt rõõmu ja rahulolu. Mu ammusurnud vanaema on mind tervitama tulnud. Siis aga ütleb ingel mulle, et mu aeg maa peal pole veel täis ja et ma pean tagasi minema. Järgmisel hetkel leidsin end juba oma kehast.“ See pole siin nüüd ühegi konkreetse juhtumi kirjeldus, vaid ad hoc sünteesitud tüüpkirjeldus surmakogemusest. Nagu öeldud, võidakse näiteks toda olendit, kes käsib tagasi tulla, kirjeldada kui inglit, kui dakinit, kui häält, kui jumalust või abstraktset olendit või keda iganes, aga tema funktsioon on sarnane. Üht kirjeldust sellistest kirjeldustest vt. https://sites.google.com/site/motlus/andid .

Sedasorti surmalähedase kogemuse kirjeldused on väga levinud, kuid need jäävad poolikuks ses mõttes, et nad on ikkagi surma lähedased, s.t inimene tuleb ellu tagasi ehk teisisõnu, surmast kogetakse ainult kõige esimesi faase. Ma tean kaht allikat, kus kirjeldatakse surma kõiki faase, s.t kogu surmajärgsust: nn „Tiibeti surnute raamat“ (Bardo Thodol ehk „Vabanemine tänu kuulmisele vaheolekus“[7]) ning Michael Newtoni raamatud. Viimane viib traditsioonilist psühhoanalüütilist regressiooni lapsepõlvest veel kaugemale tagasi, kuni „eelmiste eludeni“; kunded kirjeldavad selliste seansside käigus Newtonile oma eelmisi elusid, sealhulgas suremisi ja sellele järgnevat. Nagu Tiibeti surnute raamat, keskendub ka Newton eeskätt „vaheolekule“ elude vahel, mitte eelmistele eludele kui sellistele (siin toimub ümberpööramine; pigem on elud ajutised etapid, ja „vaheolu“ on põhiline). Küllap on selliseid allikaid veel, kuid piirdugem nendega.

Ma ei ütle, et sedasorti allikad on „õiged“, vaid ma võtan neid „justkui“ õigetena, et uurida, millist kosmoloogiat saaks või tuleks sellise arusaama põhjal arendada juhul kui seda võtta enam-vähem dokumentalistikana. Sellist ettevõtmist võib võtta kui teatavat hermeneutikat või filosoofilist kirjandusteadust[8], mis püüab edasi arendada tekstidest kooruvaid mõisteid ja moodustada neist mingi mõisteline väli. Üks kaudne (mitte otsene ega otsustav) argument sedasorti „allikate“ hindamisel ongi muuhulgas ka see, kuivõrd annab neist arendada filosoofilist süsteemi ehk kui kaugele saab nendega edasi minna.

Selline katsetus pole filosoofia ajaloos esmakordne: Platon esitab „Riigis“ sarnase müüdi lahinguväljal surmakogemuse läbi elanud Er’i kaudu (muide, sealgi on valgussambad, teejuhid ja hingede rändamine). Too konkreetne töötlus on muidugi Platonilt, ent pole võimatu, et see tugineb mingitele omal ajal ringelnud jutustustele surmakogemusest, mis võivad olla sarnased eespool viidatud meile tuttavate lugudega. Ses mõttes oleks too „teine variant“ üks selline platonlik müüt (kuigi ilma kirjandusliku viimistluseta, pelk kondikava).

Muidugi, me teame, kui kergesti kaob ära see als ob, nii et suspendeeriv „justkui“ muutub asetavaks väiteks. Kui see juhtub, siis ollakse hullumaja kandidaat – ja selliseid hullumaja kandidaate liigub karjakaupa täiesti vabalt ringi. Ainult teeseldud hullus kaitseb hulluse eest. Samas nagu üks kuulus eksperiment vange ja valvureid mänginud vabatahtlikega näitab, me saame selleks, keda me mängime… Võib-olla pole siin isegi noatera jagu ruumi. Paljas vaba langemine kõveras ruumis.

6. Kokkuvõte

Käesolevas ise-teooriat puudutavas kirjatöös esitasin kõigepealt iseduse mõiste (1. alalõik „Esi- ja isekülg“; vt ka „Lisa“). Seejärel esitasin kaks erinevat varianti, kuidas seda täpsemalt kirjeldada seoses esiduse (antud kontekstis: keha) lagunemisega. „Esimese variandi“ järgi (2. alalõik) hargneb ja liitub isedus rööpselt esidusega. „Teise variandi“ järgi (3. alalõik) – millel käesolev kirjatöö pikemalt peatub – aga ei ole esi- ja isekülje rööpsus või vastavus lokaalne (igas individuaalses olendis), vaid globaalne (Tegu ja Läbivaatuse aspekti kui terviku vahel). Kui esimeses variandis järgib isedus esiduse ajaloolis-kronoloogilist käiku, siis teises variandis on iseduse loo(gi)line kulg vastupidine esiduse ajaloolisele käigule: keerukam isedus on õigu-poolest esmane lihtsama iseduse suhtes, kuigi teo-poolest (ajalooliselt) ilmneb hiljem. Ma nimetan seda „teist varianti“ müüdiks (tõsi küll, praegusel kujul on tegemist alles müüdi selgroo või visandiga) ja meelisklen selle üle 4. alalõigus. 5. alalõigus „Filosoofiline kirjandusteadus“ viitan mõningatele allikatele, mis võiksid „justkui“ toetada „teist varianti“. Ma käsitlen neid allikaid hermeneutiliselt, võttes sulgudesse nende olemiskehtivuse ning arendades välja nendes kätketud mõisteid. Ainult see sulgudessevõtmine ja „justkui“ lahutabki sellist käsitlust koolivend Aini (Ain Kaalepi nimekaimu) “metafüüsikast”.

Lisa: Damasio ja Bergson

Mulle tundub, et Bergsoni argumendid „Aines ja mälus“ kehtivad endiselt. Küsimus on mineviku olemises ja selles, kuidas olevik minevikuks saab. Kui meil on kirjelduses ainult käesolevad elemendid ja struktuurid, siis nende abil ei saa põhimõtteliselt minevikku seletada. Näiteks kui Antonio Damasio räägib „Descartes’i eksituses“[9] mälestuspiltidest, siis ta vastustab küll mälestuste ladustamist ajuaines, sest kui ajus peaksid olema valmiskujul kujutised, siis see muudaks meelemõistuse toimimise ületamatult kohmakaks (Damasio 1995: 154-155; enamik neuroteadlasi vist enam ei pooldagi sellist ladustamiseteooriat), aga edasises kirjelduses nihkub ta märkamatult mälestuspiltide olemiselt nende meenutamisele ja ütleb oma keskse teesina, et mälestuspiltide meenutamiseks on vajalik „dispositsiooniline esindus“ (dispositional representation[10]). Need on „neuronite aktiivsuse potentsiaalsed skeemid“ (Damasio 1995: 157), mille „imeväikeses sünapsitekogumis pole ladustatud mitte „figuur“ ise, vaid vahend, mille abil taasluua see figuur“ (samas).

Ehk teisisõnu tundub, et Damasio ei kummutagi tegelikult mälestuste ladustamise teooriat, vaid lihtsalt pakib mälestused kokku. Ajus pole ladustatud mitte valmis mälestuspildid, vaid kokkupakitud mälestuspildid, mida tuleb lahti pakkida, et neist päris pilt saaks. Nagu arvutiski, teeb ka siin kokkupakkimine „kõvakettale“ (ajuainele) muidugi suure teene, ent see ei muuda seletuse põhimõtet, mille järgi mälestused ladestuvad ajuaines – lihtsalt on lisatud üks protseduur, lahtipakkimine, mis on vajalik nende meenutamisel. Siin aga kehtivadki täie rauaga kogu Bergsoni ja Deleuze’i kriitika minevikuliste mälestuste ladustamisest käesolevas ajuaines (Deleuze 2008: 48-50).

Probleem pole lihtsalt tehniline, kuidas hallata suurt infohulka, vaid see on seotud ontoloogilise küsimusega mineviku kui sellise olemise kohta. „Me arvame, et olevik on möödunud alles siis, kui teine olevik ta asendab. Kuid mõelgem järele: kuidas võiks uus olevik peale tulla, kui endine olevik ei mööduks samal ajal, kui ta on olevik? Kuidas võiks üldse mõni olevik mööduda, kui ta poleks möödas samal ajal kui olevikuline“ (Deleuze 2008: 52). Kui mälestused ladustuksid ajuaines, olgu või kokkupakitult – s.t kui nad säiliksid milleski käesolevas, olevikulises, siis pole mõistetav, kuidas me üldse kunagi saame olevikust „välja hüpata“, nagu me meenutades või planeerides teeme.

Veel enam, aju on teatav asi (ehk Bergsoni mõistetes „pilt“, mis on midagi asja ja esinduse vahepealset, vt “Aine ja mälu” 1. peatükki, Bergson 2007: 7). Aju on üks ese maailmas teiste seas, n-ö kolmanda isiku vaatepunkt[11]. Kuidas saab siit sündida esimese isiku vaatepunkt? Bergson ütleb selle kohta umbes niimoodi, et maailma „iseeneses“ võib kirjeldada kui „puhast taju“ (mis võrdub muidugi igasuguse taju puudumisega) ning et olendi tegelik taju on teatav kahandamine, lahutamine: see on puhas taju miinus tema keha jaoks ebaoluline.[12] Ehk tegelik taju on ilme, mille maailm omandab, puutudes kokku mingisuguse tegutsemise spontaansusega. Taju on algselt umbisikuline (s.t mitte-individuaalne), ent mitte ebaisikuline (s.t ta nõuab ikkagi isikut või eelisikut). Isik või ise on siin umbmäärane, ent mitte absoluutses mõttes puuduolev. (Või soovi korral võib eristada ka näiteks nii, et „ise“ oleks üldises mõttes selline umb-isik või eelisik ning „isik“ oleks kitsamas mõttes individualiseeritud ise.) See „tegutsemise spontaansus“ eeldab läbivaatavat iset ning on mu teooria järgi omistatav ka kõige lihtsamatele olenditele nagu „elementaarosakesed“ või aatomid. Võimalike tegutsemiste vanik on sellistel lihtsatel olenditel muidugi väga piiratud, nii et spontaansus avaldub lihtsalt teatavas määramatuses ja kvantilisuses; aga loomu poolest on need sama, mis nt. inimese tegutsemise spontaansus. Sellise tõlgenduse järgi too „esimese isiku vaatepunkt“ ei „tekigi“, vaid see on algusest peale olemas. See „tegutsemise spontaansus“ eeldab läbivaatust või iset.

Kahtlemata on Damasiol selles suhtes õigus, et meenutamise puhul toimub mingi lahtipakkimine ja väljaarendamine (vrd Deleuze 2008: 56-65), kuid närviskeemide roll peab olema põhimõtteliselt teistsugune: mitte mälestuste ladustajana (olgu või kokkupakitult), vaid mälestuste meenutamiseks vajaliku mehhanismina, mnemotehnilise toetuspunktina. S.t Damasio ei räägi mitte mälust, vaid meenutamisest. Närviskeemide roll pole mitte laoruumidena, vaid nad on pigem midagi sellist nagu on märkmed kõnemehele: paberile kirjapandu on oraatorile mälutugedeks, mis aitavad tal oma mõtet meenutada, kuid mõte ei „sisaldu“ neis märkmetes, tindijoones paberil. Mõte on iseeneses.

Bibliograafia

Bergson, Henri 2007. Aine ja mälu. Tartu: Ilmamaa.

Damasio, Antonio 1995. L’errore di Cartesio. Emozione, ragione e cervello umano. Milano: Adelphi Edizioni.

Deleuze, Gilles 2008. Bergsonism. Tartu: Ilmamaa.

Greimas, Algirdas; Courtés, Joseph 1993. Sémiotique. Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Paris: Hachette.

---

[1] Tegelikult saab siit ilmselt edasi minna ja näidata ka aprioorselt, et see ei ole siiski päris pelgalt „katseline“ ja „oletuslik“, vaid et siin on mingi struktuurne paratamatus, mis selleks sunnib (vrd. Sartre’i teisele-olemine ja Heideggeri Mitsein).

[2] Too tekst on kirjutatud kõnena bioloogidele ning ma piirdun selles iseduse kirjeldamisega eluslooduses. Aga põhimõtteliselt laiendan ma seda ka lihtsamatele olenditele.

[3] Muidugi ei taha ma selle sõnaga silmas pidada muistset idee ja asja vastavuse teooriat; Tegu ja Läbivaatus läbistavad teineteist, see on põhiolemuselt sama tegelikkus, millest me puhtloogiliselt eristame kaks aspekti – neid aspekte saab lahku viia ainult olendite perspektiivist, mitte iseenesest. Olendid ongi see lahkuviimine. Ja neid võibki nimetada Alg-Lahu kaheks küljeks, mida olendid kätte toovad. „Vastamine“ pole siin küll võib-olla kohane sõna, aga ma jätan selle praegu sinnapaika. Kui läbi mõelda „teisele-olu“, siis saaks ehk ka siin välmida mõne täpsema vaste.

[4] Hoidkem meeles, et mida lihtsama keha poole liikuda, seda tinglikum on individuaalse olendi ja antud tasandi olenditerviku eristamine.

[5] Või õigemini, nood iseküljed on olemise piiril, mille kaudu olemasolemised on. S.t isekülg ei ole muidugi mingi objektina, vaid selle kaudu alles võimalduvad objektid-subjektid. Ja „reaalne“ tähendab siin „mitte-fantaseeritud“, „mitte-suvaline“.

[6] Võiks öelda, et kehastunud olend ongi tulnud nuiaga pähe saama nagu õpilane chan-meistri juurde. S.t et meie maailma vooruseks ongi robustsus ja kõrvutuvus, ning mingid vihjed läbistuvamale lihtsalt lisavad asjale vürtsi, et me liiga rudjutuks ja rusutuks ei saaks.

[7] Selle autoriks väidetakse Padmasambhava (8. saj.) ning teksti olevat üles leidnud Karma Lingpa 14. sajandil.

[8] „Kirjandus“ tähenduses „kirjutatu“, „kirjapandu“ (mitte ainult „ilukirjandus“).

[9] „Descartes’ Error: Emotion, Reason and the Human Brain“, Harper, 1994. Mulle oli see teos kättesaadav ainult itaaliakeelses tõlkes, vt. Bibliograafia, Damasio 1995.

[10] Oletan, et nii ta võiks ingliskeelses originaalis olla; itaalia keeles: rappresentazione disposizionale. „Dispositsioon“ on siin seotud eeskätt paigutuse, asetuse, ruumilise korraldamisega.

[11] Kui kolmanda isiku puhul üldse vaatepunktist kõnelda saab; grammatiliselt on kolmas isik just nimelt mitte-isik, määratletud eituse teel esimese ja teise isiku, s.t selle duaalse „pärisisiku“ suhtes (vrd Greimas ja Courtés).

[12] Sellele liitub kahandamine ja lahutamine „teises korrusel“: olendi poolt praegu tajutu võrdub tema poolt kõik põhimõtteliselt tajutav miinus hetkel ebaoluline. Nii et olendi omateadvuslikult tajutu-tähelepandu johtub kahekordsest kahandamisest-ühtesulatamisest: ülejäänu sulatatakse kokku, selleks et mingid üksikud võiksid sellelt taustalt eenduda.

surmast

Surmast / Elust teispool surma / Surma üleelamine / Kuidas elada üle surma?

1. Ebapopulaarne populaarne teema: surm

Ma tahan rääkida teemal, mis inimeste ülddiskursuses on kogu aeg populaarne olnud, aga mis filosoofias on pärast Kanti muutunud ebapopulaarseks ning ebafilosoofilisena sellest välja tõrjutud. Nimelt ma tahan rääkida surmast, surmaprotsessist ja surmajärgsest. Surm kui siinpoolsusse kuuluv (või seda koguni rajav, vrd Heidegger 1993) on nüüdisajal seaduslik filosoofiline teema, aga surmajärgne mitte. Sest tundub, et sellest ei saa kõneleda ning “millest ei saa kõneleda, sellest tuleb vaikida”. Võib-olla aga on see väide liiga kategooriline; võib-olla on rohkem valikuvõimalusi kui rääkimine või vaikimine; võib-olla on rohkemaid rääkimise strateegiaid kui teaduslik sedastamine või (näiteks) fenomenoloogiline kirjeldus.

Ma kahtlustan, et surmajärgsuse kujutlemise ja seletamise erinevaid viise pole aja jooksul eriti juurde tekkinud ning me opereerime enam-vähem samade põhikujutelmadega, mis olid olemas juba vanaajal (nt Kreekas, Indias). Diakroonses (ja ma kahtlustan, et ka sünkroonses) plaanis on rohkem neid, kes kujutlevad mingit sorti edasikestmist pärast surma. Vähem on neid – aga nad tekkisid mõtteloos väga varakult –, kelle meelest inimese surm tähendab ka tema enesekohasuse täielikku hävingut.

Järgnevas kirjatöös räägin ma valdavalt esimesest versioonist, aga ma tahaksin enne öelda mõne sõna ka teise kohta. Esiteks pean ma sääraseid kujutelmi äärmiselt oluliseks ja stimuleerivaks. Nagu filosoofia on mitmes muus uuringuvaldkonnas teinud, nõnda ka siin toimivad sellised skeptilised teooriad radikaalse “platspuhtaks’ina”, Entsäuberung’ina, disenchantment’ina, lummusest vabastamisena. See kõrvaldab kogu selle tohutu kooriku, mis surmajärgsuse ümber aegade jooksul kuhjunud on ning mis inimesi eksiteele viivad (ehkki need võivad mingist otsast ka tarvilikud olla). Ja seda saab mõtestada ka alljärgneva kontekstis, nagu ma vastavas kohas osundan.

Teiseks aga tuleb rõhutada ka seda, et tegemist pole mingi vahetult ilmse teooriaga (nagu paljudele eriti tänapäeval tunduda võib), vaid et see eeldab teatavat metafüüsikat. Tänapäevases versioonis on selle aluseks kartesiaanlik keha ja vaimu dualism, mis algses versioonis tähendas nende kahe sfääri sõltumatust (peaaegu; puhtamal kujul arendab teooria selle aspekti välja Spinoza, kellel need kaks “atribuuti” ongi täiesti sõltumatud ja terviklikud väljendused “substantsist”, mis teineteist kuidagi ei mõjuta, vaid on justkui sama asja tõlked eri keeltesse), aga mis üheskoos moodsa teaduse arenguga on viimasel paaril sajandil muutunud epifenomenalismiks: vaim või teadvus postuleeritakse aine epifenomenina, kaasnähtusena. Seda võib pidada loogiliseks asjade arenguks, sest kui 1) keha ja vaim on sõltumatud sfäärid; 2) teadustes oleme teinud tohutuid edusamme keha, ekstensiooni uurimisel; siis 3) võib vaimu kui üleliigse mõiste kõrvaldada, või õigemini teha temast keha derivaatmõiste: kui meil on teatav ainekonfiguratsioon, siis vaim ehk teadvus “tekib” iseenesest sinnajuurde. Mulle tundub, et selline eeldus kuulub endiselt viisaka teaduse taustsüsteemi.

Sellise reduktsionistliku vaate vastu on protestitud eeskätt 20. sajandi filosoofias: nt. fenomenoloogias, mis rõhutab esimese isiku kogemuse taandamatust kolmanda isiku kirjeldusele. Kolmanda isiku perspektiivist saab küll kirjeldada, kuidas mu kehas liiguvad närvisignaalid jne, aga mu enda vahetu kogemus seejuures on hoopis midagi muud, kvalitatiivselt ja põhimõtteliselt teistsugune. Mingis mõttes tuleb siin tagasi kahe taandamatu sfääri kujutlus, ja võib-olla isegi kallutatuna pigem vaimu poole, kuna fenomenoloogia on just nimelt teadvussisude kirjeldus ja analüüs ehk n-ö vaimu positsioon, siis peab nuputama, kuidas koherentselt läbi viia kolmanda isiku ehk n-ö objektiivse maailma kirjeldust sellelt lähtekohalt.

Ma ei taha pikemalt laskuda filosoofiaajaloolistesse nüanssidesse; piisaku sellest, et ettekujutus iseduse hävimisest surma puhul eeldab oma taustal teatavat laadi metafüüsikat, teatavaid ontoloogilisi eelotsustusi – nagu iga teinegi positsioon. S.t tuleb hoiduda pidamast seda seisukohta vahetult ilmseks (nagu eeskätt vähese filosoofilise koolitusega inimesed sageli teevad).

2. Transtsendentne kujutlus

Järgnev käsitlus püüab järgi proovida üht teatavat kujutlust, ühe teatava ontoloogia arendamisvõimalusi. Ma olen seda vahel sõnastanud kahe komplementaarse seadusena (mille vahekord eespoolmainitud kahe sfääriga nõuaks omaette juurdlust), millest esimene on koolifüüsikast tuttav “energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise” ning teine on selle eeskujul vermitud seadus “teadvus ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise”. Ma tõttan täpsustama, et “teadvust” mõistan ma siin spetsiifilises tähenduses, mis võib olla harjumatu. Nimelt ei pea ma selle all silmas üksnes inimlikku teadvust, vaid üldse igasugust “enesekohasust”, mille tasandi ja lõimitusmäära ei saa alati väga täpselt määrata (ehkki saab teha suurema või väiksema tõenäosusega oletusi, n-ö kirvetööna, aga see jääb suuresti intuitiivseks), aga mis on mingil moel ja mingil tasandil olemas iga protsessi puhul. Üldisemates terminites rääkides saab iga protsessi puhul rääkida eristumisest (mille väljenduseks on “energia”, kuivõrd see ilmneb vahekorras erinevate asjade vahel) ning lõimimisest, milleks on protsessi enesekohasus, eneselepööratus (inimlik teadvus on sellise lõimimise üks erivorme; aga samasugune lõiming iseloomustab iga looma, taime, molekuli, aatomit – ehkki sõna “iga” tähendus on nende puhul kord-korralt erinev).

Seda ontoloogiat olen ma välja arendanud teisal (kõige pikemalt tekstis “Vägi”). Siinkohal tahan ma tulla selle ontoloogia järelmite juurde surmajärgsuse puhul. Esmapilgul tundub, et selle järgi saab sõnastada kaks põhilist kujutlust:

1) Üks, mille järgi inimese surres tema teadvus n-ö sulab laiali, jaotub laiali nende üksuste vahel, milleks tema keha laguneb – molekulid, aatomid. Inimese teadvus küll hävib, aga mitte absoluutselt – ta lihtsalt laotub laiali suuremas ulatuses, mille väljendusteks on nood ainelised väikeüksused.

2) Teine, mille järgi surres säilib inimese isiklik teadvus mingis olulises mõttes just inimlikuna. See on ajaloo vältel olnud kõige levinum ettekujutus. Selle kujutluspildi toestuseks on kujuteldud abimõisteid: “hing”, “vaim”, “kummitus” jne, mis laenavad kvaasimateriaalse tugipunkti spirituaalsele aspektile, aidates ette kujutada, “mis” siis ikkagi surres edasi püsib. Kuidas see aga võimalik oleks, ei paista eespool esitatud embrüonaalsest ontoloogiast välja. 

Samas on võib-olla see esmapilk kantud ikkagi veel tollest samast dualismist (mille indikaatoriks on just nimelt ka vajadus kujutleda vaimuaspektile – mis väidetavalt edasi püsib – mingit ainelist tuge, olgu selliste aktuaalsete elementidena nagu molekulid, aatomid jne, või siis selliste ad hoc kvaasiaineliste entiteetidena nagu hing, kummitus jne.

Võib-olla tasuks püüda pilgus hoida toda eristumist/lõimimist ühtse süsteemina ehk “väena”, nii et me räägiksime nüüd niipidi, et teatav spetsiifiline vägi on see, mis ühest küljest taheneb kehaks ja teisest küljest aheneb tema vaimuks, teadvuseks vms. Sellest ma olen ka pikemalt teisal rääkinud. Aga kui niimoodi vaadata, siis tunduvad eespool esitatud variandid võib-olla ebaadekvaatsetena.

1) Esimene eeldab primaarsena midagi ainelist: molekulid, aatomid. Aga miks pidama jääda nende juures? Saab ju minna veel kaugemale. Aga kui me läheme nii kaugele kui annab, siis me avastame, et viimses järgus polegi ühtki “asja”, mis oleks aktuaalseks tugipunktiks “vaimule”. Iga üksus – ka nood “mikroskoopilised” – on teatavad eristamiste-lõimimiste süsteemid, mis väiksemasse minnes sulanduvad eristamatuseni teineteiseks. “Püsib” eeskätt see alumine vägi, mis kalgendub noiks üksusteks. Pärast minu surma muidugi minu kehas leiduvad keemilised elemendid püsivad edasi (ja astuvad uutesse kooslustesse), nii et see on üsna turvaline teooria (ehkki peab põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas siin ei tugineta liialt käesolevalt tuvastatavale ja kas see on tingimata vajalik).

2) Teise puhul on põhiliseks probleemiks see, kuidas saab minu inimlik teadvus edasi kesta, kui “mul” pole keha. “Selles” elus motiveerib meid keha – keha annab meile huvi, angažeerituse, hoo, mille varal me teostame selektsiooni, mis loob taust/fookus erinevuse, oluline/ebaoluline. On raske näha, mis saaks kehatut olendit motiveerida või mis saaks hoida tema vaimu liigendusi. Kui inimene sureb, siis peab see igal juhul tähendama tema teadvuse põhjalikku transformatsiooni.

Küsimus on nüüd selles, mis laadi see muundus on. Kas (1) absoluutne hävimine, (2) kevadlumena laialisulamine või (3) mingisuguse suurema sidususena. Vaatleme siinkohal kolmandat, mis on kõige vähem läbimõeldud. Selle üle arutamisel on muidugi esmane epistemoloogiline raskus see, et mis iganes allikad meil selle kohta on, on need üldiselt väga vahendatud, umbmäärased, kaudsed, ähmase tähendusega. On raske näha, kuidas me saaksime empiiria põhjal erinevatel hüpoteesidel vahet teha (ja seetõttu on arusaadav uusaja filosoofide umbusk kogu selle temaatika suhtes). Teaduslikul moel seda küsimust uurida ei saa, sest siin (vähemasti sellises esituses) on oluline ise-küsimus, läbistuvus, väesolu – millistel mõistetel pole teaduses kohta. Seetõttu pole ka selge, kuidas saaks siin hüpoteese olgu verifitseerida või falsifitseerida.

Ma pakun uurimismeetodina välja trastsendentse kujutluse. Selle juurde selgituseks:

1) Transtsendentne kujutlus liigub als ob, “justkui”-võtmes. See tõukub mistahes empiiriliselt materjalilt, mis kasutada on (ja sellisena on ta avatud kõikidele allikakriitilistele märkustele tolle materjali pihta), ja üritab mõtelda, milline peaks olema ontoloogia, juhul kui see materjal on tõene ja reaalselt seostatud. Küsimus: “Aga mida sa päriselt arvad?” pole õigesti püstitatud, sest transtsendentne kujutlus ei eelda absoluutset kujutlusruumi, vaid piisab relatiivsest ruumist, ning tegeleb sellega, kuidas ühendada ja elustada neid pidepunkte, mis on tundunud huvitavad. See eeldab mingit antust (mingi empiiriline materjal) ja mingit vahetut intuitiivset kontakti sellega (mis tundub huvitav) ning arendab, süvendab neid. Kogu küsimus on selles, milleks mingi moodustet kujutlusvõrgustik võimeline on? Mida ta käivitab (või pärsib)? Mis temast veel järeldub?

2) Terminid “transtsendentne” ja “kujutlus” tekitavad tänapäeva filosoofia kontekstis palju probleeme. Transtsendentne on see uurimus sellepärast, et tegeleb asjadega, mis justkui jäävad põhimõtteliselt meie uurimishaardest välja: surmajärgne. Kuid just kujutluse abil saab seda teataval moel siiski teostada. Kujutlust aga ei tule siin mõelda võimena teisendada mingeid käesoleva maailma aspekte (n-ö panna kokku hobune ja tiivad > pegasos), vaid teisendada maailma ennast, s.t üritada taasluua kogu maailm ühtedelt või teistelt põhiliigendustelt lähtudes (selles mõttes pean realistlikku kirjandust üldjuhul sellisele kujutlusele lähemaks kui phantasy-kirjandust). Selles mõttes võiks seda nimetada ka ontoloogiliseks kujutluseks, kuna üritab läbi mängida erinevaid ontoloogiaid. “Kujutluse” mõiste tähendab siin seejuures, et see maailm peab olema n-ö elatav, värviline, realistlik. Kuna tuleb luua kogu maailm, siis pole selline kujutlus suvaline uiutus, vaid nõuab kõikide osade rööpset väljaarendamist, nii et nende vahel toimub autoselektsioon ning sellisel kujutlusel on oma rangus – seda võibki nimetada mõtlemiseks tugevas tähenduses. Või näitlemiseks – kuna teatavas mõttes tuleb neid teisi maailmu kehastada, läbi mängida.

Nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, olen sellise meetodisõnastuse puhul ütelnud kaugelt palju rohkem kui ma teostanud olen või teostada suudan. Seda tuleb võtta ses mõttes visioonina, prospektina. Võib-olla midagi säärast tegi Platon oma “müütides”: diskursiivselt, dialektiliselt poleks ta iial selliste mastaapsete maailma-laotamisteni jõudnud, nii et ta pidi lihtsalt suveräänse als ob’iga kirjeldama neid, otse hüpates nendesse uutesse ilmadesse.

Üritame niimoodi mõtelda – “transtsendentselt kujutleda” –, mis juhtub surres ja millist ontoloogilist käsitlust võib leida “hinge” kontseptsioonile.

3. Individuatsioon

Surmakäsitus on tihedalt seotud individuatsiooniküsimusega. Mida vägevam individuatsioon, seda rohkemat ta endasse hõlmab, endas arvestab, seda rohkemate teistega ta läbi käib. Siin on näiv paradoks: mida rohkem ma saan “endaks”, seda enam mu “mina” justkui lahustub. Niimoodi postuleeritu on vastuolus mõningate levikäsitustega, mille järgi indiviid on seda enam ise, mida aredamalt ta ümbrusest eristub, eraldub, mida silmatorkavamad omadused tal on ja mida suuremaid ja kõnekamaid tegusid temaga seostatakse. Popstaar on indiviid, poliitik on indiviid, tähtis kirjanik on indiviid jne.

Ent kui me lähemalt vaatame, siis paradoks on vaid näiline: küsimus pole niivõrd selles, et mina lahustuks, vaid individuaalsuse ja iseära raskuskese nihkub asjadelt ja omadustelt (sh. indiviidile omistatavad teod, jutud, kujutised jne), protsessidele, individuatsioonile enesele, ehk n-ö olevatelt olemisele. Nüüd see individuatsioon on just nimelt seda vägevam, mida vähem on ta aheldatud mingite üksikvormide külge, mida individuatsiooni käigus kasutatakse. Isik oma sügavaimas põhjas on Vägi ise, Eristumise ja Lõimimise mehhanism.

Selle pinnalt saaks nüüd ka kritiseerida neid surmakujutelmi (mida on mainitud tekstis “Kaks varianti ise-teooriale (sünd ja surm)”), mille järgi teadvus surma järel ei kao ega hävi, vaid elab edasi “hingede maailmas” – mida võib näiteks kujutleda mingisuguse mõnevõrra suurema läbistuvusena kui “meie maailm”. Neil “hingedel” on endiselt oma iseloom ja omadused, mis on määratletud endiselt mingite olevate asjade kaudu. Neid ei kirjeldata küll nii partikulaarsetena kui “siinse maailma” identiteedi-tugesid, vaid üldisemate, läbistuvamate omadustena, mis eeskätt seisnevad mitmesugustes probleemides ja puudujääkides: kes ei oska armastada, kes andestada jne jne.; s.t iga “hinge” muidugi iseloomustab – eeskätt – mingisugune jõud ja positiivne anne, aga seegi muutub “omaduseks”, eristudes tollelt probleemide ja vaevuste taustalt. S.t selline sfäär on ikka veel “liiginimlik”, kus tegemist on veel suhteliselt nõrga väega. Võib kujutleda (“transtsendentse kujutluse” mõttes), et kui indiviidid (s.t. kaheaspektsed, kõrvutuvuse-läbistuvuse süsteemid, väehulgad) n-ö “tulevad siia ilma”, “suuremasse kõrvutuvusse” ning siin saadava tõhusa tagasiside ja nui-pähe pedagoogia varal (vt. “Kaks varianti...”) muutuvad peenemaks nüansseeritumaks, väekamaks, nii et nende raskuskese nihkub omadustelt protsessile, väele (mis on rööpne vaevustest vabanemisega või õigemini nende läbitöötamisega, läbinägemisega, läbiseedimisega), siis peaks ka “hingedemaailma” jutt ühel hetkel muutuma ebaadekvaatseks (see on räägitud selle maailma sihis, meie vaevlejate-vaevusliste sihis, see on kooli-/õpipoisilik kontekst) ning individuatsioonid peaksid üldistuma, muutuma korraga aina isikupärasemaks, iseäralikumaks, ja hõlmavamaks, puhtaks väeks. Seda aga on juba veelgi raskem ette kujutada kui “hingi”; sest kujutlus käib kujusidpidi, aga tolles teispool-hingi-sfääris (no ja mis “sfääris”, get lost Parmenides!) on kujud kahekordselt üles sulatatud.

4. Kogemus

Kujuvalla läbitöötamine, väe kasv “siinilmas” ei saa käia muidu kui kogemusega. “Kogemus” tähendab siin varasemaga võrreldes intensiivsemat eristumist ja lõimimist. S.t miski, millesse isik on tugevamini, terviklikumalt, ülenimini kaasa haaratud, ühte lõimitud; ning mis ühtlasi ajendab võimsamaid eristusi, uudsemaid tegusid, peenemaid tajusid.

See on väga erinev tavakasutusest, kus selle sõna üks oluline tähendusväli on turistlik “kogemuste” omandamine, mis meie mõisteis on pigem põgenemine kogemuse eest. Või pigem, kui täpsemini rääkida, siis üldjuhul ka turistlikes kogemuste omandamises võib vilksatada kogemust tugevas mõttes, aga sellele tavatähenduslikule kogemusele on omane jääda ühele kogemistasandile (nii et võimendumine muutub raskeks või võimatuks, kogemine kaob). Üldiselt, robustselt öeldes: tegemist on lihtsalt dekoratsioonide vahetamisega, korrutamisega, pelgalt väliste teisendustega.

Nüüd veel üks omaette tähendusväli “kogemuse” tavamõistes on see, mida vahel vastandatakse mõtlemisele: et ei tule mitte mõtelda-arutleda, vaid tuleb kogeda, “tunnetada”, tunda. Sellise üleskutse mõtteks on muidugi suurem eristumine-lõimimine, aga see jääb omakorda tahtmatult kinni mingitesse väe vormidesse (kes ütleb seda budismi, kes kristluse, kes reptiilide sihis), kui seda ei tule abistama mõtlemine filosoofilises tähenduses: see, mis lammutab kõik antused, logistab kõik lahti, purustab eranditult (põhimõtteliselt) kõik iidolid-puuslikud, osutades justkui puhtale väele enesele. Muidugi peab sellele omakorda liituma uutlaadi praktika, “meele-märkus” ja “armastus”, enese- ja teisehool, eristamise-lõimimise võimendamine nii endas kui läbikäimistes.

Kõik need nüansid on olulised ja siin ei tohi kiirustada ega liiga kergelt lihtsustada. Kirve-taraaniga “paradiisi” ei jõua. Ja paradiis tugevas tähenduses pole muidugi need idiootsed kujutelmad, millega topeldatakse siinilma, vaid toosama aina vägevam eristumine-lõimimine, s.t aina suurem vabadus, nüansikus, jõuvaldamine, läbivaatus – teispoole nii kehi/psüühikaid kui “hingi”.

Selles mõttes tundub absurdne kahetseda oma elukäiku, unistada teistsugusest. See elukäik eksplitseerib seda, kes sa oled. Mitte et ei saaks paremini (vägevamalt) – aga kõik olnu – nii sinust sõltunu kui ka (pealtnäha) mittesõltunu on seotud range loogikaga, tähendusega. Selle ilmutamisel on unenäod meistrid – nii üldplaanis, üldjoontes üldsketšidena kui ka suumituna mõnda üksikkohta. Muidugi, n-ö saab paremini, ja see ongi kõrvutuvusliku tagasiside eesmärk (s.t nii võib mõelda, “filosoofilise kirjandusteadusena” või “transtsendentse kujutlusega”, vt “Kaks varianti”).

5. jaanuar 2014; 20.-21. jaanuar 2014

Valetamisest

(Kanti järgi, EKA seminaride põhjal)

Kanti järgi on niimoodi, et valetamine pole õigustatud mitte ühelgi juhul. Tuleb näiteks keegi, kellest sa tead, et ta tahab mõrvata su sõpra, ja küsib, kus su sõber on. Isegi sellisel juhul pole õigustatud talle valetada. Aga see tundub ju peaaegu võimatu, jampslik; kuidas saab see niimoodi olla? Kuidas saab Kant nõuda sellist täielikku ja tingimusteta mittevaletamist?

Esiteks tuleb Kanti järgi teist inimest vaadelda kui eesmärki iseeneses, mitte pelgalt kui vahendit minu eesmärkide jaoks. Kui ma teisele inimesele valetan, siis ma teen seda mingil põhjusel, mingi sihiga – ja sellega allutan teise oma sellisele eesmärgile. Niimoodi ma degradeerin teist inimest – ja ühtlasi ka iseennast, kuivõrd ma ei suuda elada inimliku läbikäimise kõige kõrgema kriteeriumi vääriliselt.

Teiseks aga tuleb siin mängu Kanti kuulus kategooriline imperatiiv: käitu nii, et iga sinu teo maksiim võiks muutuda üleüldiseks loodusseaduseks. See tähendab, et mingit tegu tehes pean ma esiteks järele uurima, mis on selle maksiim. Näiteks kui mul on hädasti tarvis raha laenata, ehkki tean, et ei saa seda tagasi maksta, ja ometi luban seda teha, siis on mu teo maksiim umbes selline, et “kui on hädasti raha tarvis, siis võib valetades lubada tagasi maksta”. Nüüd teise sammuna aga tuleb teha mõtteeksperiment: mis siis, kui kõik käituksid samamoodi? Antud juhul me näeksime kohe, et igasugune rahalaenamine muutuks võimatuks, sest keegi kunagi kedagi ei usuks ega usaldaks. Sel moel võimaldab kategooriline imperatiiv teha vahet tegudel, mis on n-ö jätkusuutlikud ja laiendatavad ning nendel, mis kätkevad seesmist vastuolu ning just nimelt eeldust, et seda maksiimi ei laiendata kogu ühiskonnale: valetamine on võimalik ainult tingimusel, et enamasti inimesed räägivad tõtt. See on midagi analoogset parasiitlusega bioloogias. 

Kant ei taha öelda seda, et mõrvarile peakski ütlema, kus su sõber on – ilmselt me keegi ei käituks niimoodi (Kant ise kaasaarvatud) –, vaid seda, et isegi sel juhul pole valetamine õigustatud. Valetamise või muude delikaatsete otsuste puhul, mis võivad teisi kahjustada, me sageli vabandame ennast välja ja lohutame ennast põhjendustekalkulatsiooniga: selle väiksema halvaga hoidsin ma ära suurema halva, pealegi on see ja too ja veel too... Kant aga ütleb: ei, sa ei saa ennast kuidagi mingil moel välja vabandada. Sa jääd ainuisikuliselt ja absoluutselt vastutavaks oma teo eest, sa ei saa seda kuhugi mujale lükata (“asjaoludele”). See seab – kierkegaardlikult väljendades – eksistentsi “topeltrõhu” alla: harilikult me ei pruugigi muretseda ega sündant valutada oma “valgete valede” pärast, me rahustame end igasuguste põhjendustega kiiresti maha (või olemegi juba ette nii külma kõhuga, et meil ei tule pähe isegi vabandusi otsida). Kant aga ei luba mingisugust illusoorset ja argpükslikku enesevabandust. Ehkki Kant on ühest küljest justkui ratsionalist, kasvab siit mõistusenõudest välja justkui eksistentsiaalne hoiak, mille tuumaks on absurd, irratsionaalne, mõistetamatu.

Hoopis teistsugune valetamine on aga see, mida võib kohata mitmesugustel ambivalentsetel figuuridel, triksteritel. Trikster on vägev tegelane – aga vägi puhta intensiivsusena on paratamatult nii heaks kui halvaks; ta on a-moraalne, teispool head ja kurja, puhas aktiivsus ja loomine (või hävitamine). Samas on mingi asi on siin tegelikult Kanti kategoorilise imperatiiviga sarnane – mõlemad väljuvad piiratud ökonoomiast, kitsast omakasurehkendusest. Ka trikster sageli valetab muidugi lihtlabastel motiividel, et täita kõhtu vms, aga siin on alati mingi ülejääk, ta teeb valega ikka midagi rohkemat, mis hakkab oma elu elama ning võib tekitada hoopis midagi ootamatut.

Vale selline vägevus on muuhulgas seotud tõsiasjaga, et üldjuhul nõuab valetamine suuremat intelligentsust kui tõerääkimine. Tõtt on väga lihtne rääkida, lihtsalt justkui korrates sõnadega seda, mis on juba maailmas olemas, n-ö viksides vaevata maailma pealt maha (ehkki kui me lähemalt vaatame, siis näeksime tuhandeid nihutusi, kokkutõmbeid jne). Ja eriti narratiivi sidusust on kõige lihtsam hoida “selle” maailma toel; samas kui oma juttu mingi vale või luiskamine sisse pista, siis toob see kohe kaasa selle, et sa pead muutma ka teist, kolmandat jne. Sellise luiskamise ülevalhoidmine on juba omaette vägitegu. Ma õpetasin kunagi Tartu Ülikoolis itaalia keelt ja keeleharjutamise pärast palusin neil kirjutada jutukese. Neid lugedes katkusin juukseid – lihtsad vaimuvaesed “selle” maailma kopeeringud: minu ema on poemüüja ja isa on insener trallallaa. Geez. Järgmisest korrast peale tegin sedasorti harjutustes nõudmiseks, et valetataks ja luisataks. Siis läks inimestel elu käima, mõte liikuma. Tundus. Ja kui on korralikult valetatud ja luisatud, alles siis saab tõdegi jõu. Sest mis on “tõde”? Need “tõesed” maailma koopiad sõnades on üldiselt ebahuvitavad, tähtsusetud, igavad. See on eesli või papagoi tõde, kes korrutab üht ja sedasama – seda, mis juba on. Tugev tõde aga puudutab seda, mis veel ei ole ja mis alles saab.

Kanti valetamise-jutuski on üks põgus viide sedasorti võimalusele: teie sõber on kirjutanud raamatu ja küsib teie arvamust; see pole teie meelest hea raamat, aga kuidas vastata? Siin möönab Kant, et sel kohal on võimalik visata mingi nali (aga – ja see on ka huvitav – seda tuleb teha silmapilkselt; sest kui juba kasvõi hetk viivitada, siis on see võimalus läinud). Ja kas polegi see mõte, mis tuleb pähe sedasorti olukordades, kus valetada ei taha, aga tõtt rääkida pole mõtet? Nimelt teha midagi muud. Näiteks nalja, või midagi muud nutikat. Sest kas pole nii, et kui ma vastan mu sõpra otsivale mõrvarile kas tõese või väära lausungiga, siis ma olen juba astunud tema loogikasse, mängin tema mängu. Aga see mäng võib olla nõrk, mannetu, mõttetu. Mul pole mingit mõtet seda kaasa mängida ja esimene küsimus oleks pigem, kuidas väljuda ülepea sellest loogikast, mida ta tahab mulle peale suruda. Ja veelgi enam, isegi Kanti terminites – kas sellesama nõrga eluloogikaga (mille raames ta tahab mõrvata või on muude piiratud eesmärkide kütkes) ta just nimelt ei ole teinud – mitte ainult teisi vahenditeks oma eesmärkide jaoks – vaid ka iseennast vahendiks oma eesmärkide jaoks, s.t allutanud oma ise, oma “transtsendentaalse ego” pelgalt “minale”, “empiirilisele egole”. S.t eks ole selline olukord ise degradeeriv.

Nii et kuigi kategooriline imperatiiv säilitab oma eksistentsialistliku võlu, siis on sellel oht jääda tühjaks; see juba eeldab degradeerivat olukorda ning nõuab selle heroilist enda peale võtmist, eksistentsi survestamist – teatavat neuroosi, välismaterjali enda sees läbihekseldamist. Aga see ei osuta konkreetsetele võimalustele, kuidas pääseda neist degradeerivaist olukorrist ning nende tekitatud neuroosist, kuidas sisseahmitu jälle välja heita. Muinasjutud ja müüdid võivad olla selles suhtes õpetlikumad.