Hong Kong loodusrada

 

            I 

Kui ütelda „Hong Kong“, siis kerkivad inimestele ilmselt silme ette pilvelõhkujad ja neoontuled.

 

 

Tegelikult on Hong Kong aga väga roheline, suurem osa on inimtegevusest puutumata. On avaraid vaateid, kus maju praktiliselt ei paista. On saari, kus pole üldse inimesi või on mõni külakene (eelmine kord Hong Kongis käies käisin Lamma peal, mis on üks säärane Muhumaa). Tõestuseks on mu alljärgnevad pildid

Nõnda siis tegin tähtpäeva puhul mägimatka. Teisisõnu käisin küngastel. Me majutusime Marriotti hotellis ja üsna hotelli tagant algasid mäed. Mulle oli suuremeelselt hommik vabaks antud, ja nii ma siis kell kaheksa seadsin sammud rohelisse. Päris raja peale saamine võttis oma kolmveerand tundi. Aga siis rühkisin päikeses ja niiskes mäkke. Selget plaani ei olnud. Mõtlesin, et lähen Shek Nga Pui 石芽背 (372 m) peale.

 

Sealt vaatasin, et võiks minna Wong Ngau mäele黃牛山 (604 m). Sealt polnud tahtmist tagasi pöörduda, vaid pigem läksin edasi Vesipühvlile 水牛山 (606 m). Kella kaheks pidin kindlasti Haridusülikoolis olema, aga sinna sõitis hotellist mingi pool tundi, ehk et aega nagu oli. Siis aga hakati mind kimbutama küsimustega, kas ma seal ülikoolis konvekalõunat ikkagi ei taha süüa. Mingi point selles ju oli, kui nagunii pidin sinna minema. Aga küngas kerkis künkast ja tagasitee, mis silma järgi pidi olema umbes sama pikk kui tuldud tee, osutus mõistagi tublisti pikemaks. Aga mulle oli öeldud, et tulgu ma kella üheks hotelli. Siis aga ühtäkki öeldi, et kell pool üks saksa lugupeetud peaesineja sõidab hotellist ülikooli ja et tulgu ma peale. See ei olnud kuidagi võimalik. Küsisin, kas teeks kolmveerand. Nemad, et see on liiga hilja, et 12.35. Mina, et teeme 12.40. Millega nad jäid nõusse. Nagu see kauplemine ju käib, eks ole. Lõppkokkuvõttes jõudsin autole 12.42. ehk umbes 4.40 tundi kõndisin ja kella järgi sutsu alla 20K sammu.

Rada oli alguses raja moodi. 

 

Siis aga muutus aina ahtamaks ning lõviosa teekonnast oli säärane, et taimestik kahelt poolt kooldus üle raja. 

 

Foto peale rada tihtipeale õieti ei jäänudki, aga maastikul oli tegelikult hästi näha. 

 

Raja alguses kohtasin mõnda kodanikku ja Shek Nga Pui peal üks kodanik mediteeris. 

 

Siis pärast seda tuli ka veel üks kodanik vastu, kes näis jooksvat seal, kus mina rühkisin (sama kogemus oli mul Hawai’il: mina rühin ja puhin, aga mingi mees-naine paar kimab seal joosta üle küngaste). Aga seejärel ehk üle poole rajast ei olnud enam kedagi. Radagi oli üsna vaevuaimatav. 

 

Raja lõpu poole oli paaris kohas rada märgistatud lipukestega

 

Päris-päris lõpus tekkis taas korralik tee.

 

 Selle ääres olid hauad. 

 

Hiinlased armatavad kadunukesi mäkke matta. Sellepärast too tee peamiselt ilmselt oligi. Ehkki päris ülal oli ka üks paviljonike.

 

II 

Hong Kongis olin Wang Yangming'i konverentsil. Olin ettevalmistamise jaoks mitu nädalat taas Wang Yanngming'i süvenenud. Ja nüüd matka ajal püüdsin WYM'i ellu rakendada. Ehk hoida jaksu mööda iga hetk lisaks käesolevale tajuliigutuslikule kogemusele hoida sellega koos kogu meelepõhja, kogu isiksust, mis kätkeb endas WYM'i järgi üldse kõike olevat. Ehk et lisaks parasjagu fookuses olevale hoida mingil kombel pilgul ka teadvuse tausta. See on täiesti võimalik ja teeb kogemuse nüansikamaks, tähelepanelikumaks, ka meeldivamaks. Minu häda igasugu pingutuste puhul on see, et mu teadvus aheneb väga kitsaks, ma ei kuule ega näe midagi. Looduses kõndimise puhul töötavad sellele küll vastu mitmed tegurid: vaatad puid, rada, pilvi. Aga ikkagi ka siis tekib mul pahatihti kitsastaju ja ahasliigutus. Jään silma ja jala külge kinni. Aga kui toda teadvuse ja maailma tausta püüda lõimida fookusega (ja see taust ju ongi alati juba olemas, ilma selleta poleks ka teadvuse fookust), siis saab tajuliigutus ka tagasi elavuse, dünaamika, ümbermänguvõimaluse, hakatuslikkuse. Väsimus kasvab, aga päris ära ei vaju. Ma muutun kergesti kurjaks, eriti väsinud peast. Aga sel matkarajal WYM-i praktiseerides suutsin seda vältida. 

Kambodža, 5. päev

 

2026.03.03

Täna peaasjalikult sõitsime bussiga, Siem Reap’ist Stung Treng’i. Vahepeatuse tegime Koh Ker’is, kus on astmikpüramiid. Teed on kehvad, buss rappus hirmsal kombel. Istusin eelviimases rivis. Aga mind see väga ei loksutanud. Ainult et mu kell pidas kõike toimuvat sammumiseks, nii et näitab mulle 30k samme.

Tänasest rääkida palju ei ole. Aknast välja vahtides mõtlesin sellele, kuidas me kogume endasse muljeid. Üht-teist hakkab ka otseselt silma, aga suur osa on kuidagi taustal. Ja pikaaegsest eksponeeritusest neile aistingutele, tajudele tekib mulje, tunne. Aga kuidas seda muljet edasi anda? Hea maalikunstnik võib seda tabada mõne joonetõmbe, mõne pintslilöögiga. Hea kirjanik suudab seda edasi anda oma sõnade, rütmi, esilemanatud tajudega. Mina sellist asja ei valda. Ma triivin kohe mõtlema, mõistestama, seostama, s.t tajutu ja kogetu ajel liigun mõtteradadele.

Stung Treng’is sõin hotelli kõrval kohalikus söögikohas 2,5 dollariga kõhu täis. Nendes viisakates kohtades, kus muidu oleme grupiga einestanud, algab söök ikka sealt kuskil 7 dollari kandist. Aga ma miskipärast tunnen ennast sellises kohalikus einelas paremini. See ongi siin ju tavalisus. Seal süües astun siinsesse tavalisse, ehkki see on minu jaoks erilisem kui too peenem söögikoht. Aga ka inimeste olek, liigutused, suhtumine, on nendes tavakohtades mulle meelepärasem. Tavalisem.

 

Kambodža, 4. päev

2026.03.02

Öösel ei tulnud esmalt und ja jokutasin niisama. Seejärel heitsin prooviks pikali, ent siis tabas jällegi inspiratsioon ning paar tundi valasin loomepalangut arvutisse. Lõpuks magasin poolteist tundi. Täna läksime Angkor Wati. Õues 35 kraadi, tuntav kuumus 39. Koos magamatusega tekkis otsemaid nihkunud teadvuse seisund, nagu laksu all oleks. Maailm on kuidagi pehme, udune, mõtted aeglased, nätsked nagu mesi.

Angkor Wat kuulub laiemasse templikompleksi, kus on peale tema veel 90 templit. Käisime veel Angkor Thomis ja Bayoni templis. Pilte võib neist igaüks netist vaadata, parema kvaliteediga kui minu telefon teeb.  Neis on templi seest suured taimed eemaldatud. Mõnes teises templis, näiteks Ta Prohmis aga lastakse kägiviigipuudel ja veel mõnel müüridel edasi kasvada. Mõned neist puudest on muljetavaldavad juba iseenesest. Kui aus olla, siis kui taim kasvab ehitisel, kaldun pöialt hoidma taimele. Nagu mõni müürikask. On sinna kasvama sattunud, olusid trotsides sirgunud. Kas pole võimas?

Tekkis diskussioon järgmise kujutise ümber:

 

 

Giid ütles, et nagu dinosaurus. Aga et kus säärast stegosaurust nähti. Teadlane ütles, et liustikust sulas üles. Pakuti ka, et see on hoopis koer või siga. Viis päkapikku on end tema taha peitnud, nii et ainult mütsid paistavad. Tõsi, säärane hüpotees tekitab omakorda küsimuse, et kus ja millal päkapikke nähti. Aga samas mütsi alla võib neid kujutleda millisena tahes. 

Reisil on ka kaks kultuurimälestiste hoidmisega kokku puutunud inimest ja kellega oli huvitav juttu ajada; keskkond lausa kutsub selleks. Juba see, et säilimine ja hävimine on keerukalt läbi põimunud. Toosama pärand ühest küljest eeldab mõistagi, et midagi on minevikust alles jäänud. Teisest küljest aga ta nõuab sedagi, et palju on hävinud: sest kui kujutata ette, et midagi poleks lagunenud ega hävinud, siis me ei saaks istuda ega astuda, vaid kogu ümbrus oleks mineviku kraami täis. Ning eks hävimine omakorda tõstab allesjäänu väärtust. Osalt valitaksegi välja teatud esemed, hooned jne, mida peetakse olulisemaks, hinnalisemaks, ja neid hoitakse hoolikamalt, samas kui muu on vähem tähtis ja sel lastakse kergemini laguneda või lammutatakse lausa meelega. Selle hävingu taustal on säilinu seda väärtuslikum. Hinnangud võivad muidugi muutuda. Varem lammutati keskaegseid maju kui iganenuid, et teha ruumi uutele ja moodsatele majadele. Aga nüüd hoitaks nad alles. Natuke on siin seda efekti, et see, mis on su vahetu eluilma osa, tihti ei ole nii väärtuslik kui see, mida tajutakse ajalise katkestuse tagant. Näiteks nõukogude arhitektuur on pärit nii hiljutisest ajast, et seda lammutatakse varmamalt kui esimese vabariigi hooneid. Aga just see, et on säilinud mineviku pärandit (ja Eestis on sõdade ja muude hädade tõttu seda liigagi palju hävinud), annab meie praegusele elule ajalise sügavuse. Läbi nende möödunud aegade esemete ja ruumide kogeme ajalist teisesust. Siis elati niimoodi, siis tehti selliseid asju – ja vastavalt on ka meie praegune elu ja tegemine reflekteeritum.

Kurb oli kuulda, et veel 90ndatel varastati Angkorist skulptuuride päid ja muid muistiseid. Eriti loll on muidugi see, et niimoodi kontekstist välja rebituna on tolle pea või eseme väärtus võrratult väiksem kui algse konteksti osana. Eraldi võetuna ei ütle too pea palju. Aga kuuludes skulptuuri külge, mis asetati Angkorisse teatud ajal ja eesmärgil, on ta palju kõnekam.

Kuid tagasi tõsisemate teemade juurde. Ta Prohmis hakkasid teadlastel käed sügelema. Sest Teadlase eestvõttel on välja arendatud matkaradade kirjeldamise metoodika, pidades eeskätt silmas taimestikku. Teadus tahtis tegemist.

                                             Teadlane ja Noorteadlane siirdumas teadmiste valguse poole

Nõnda võtsid Teadlane koos Noorteadlase P-ga välja tollipulga ja hakkasid loendama valitud ruutmeetril elavaid taimi ja samblaid-samblikke. 

                                                                         Teadlased tööhoos

 Noorteadlane L samal ajal lisas muud teavet matkaraja kohta: palju pinke, mis materjalist tee, palju parkimiskohti jms. Taimede loendamine raske ei olnud, sest noil ruutudel oli neid vaid üks-kaks liiki. Aga lisaks tahavad kirjeldamist ka muud olud nagu trambitus ja valgustingimused. Üks valitud ruut oli avatum, teine varjulisem. Varjulises kasvas suur okastega taim, millega mul on oma kamm, sest laps oli kunagi Hiinas mägirajal kas sellesama või sarnase liigi otsa ennast rüüstanud, kui ta põõsasse pissile läks. Ta oli siis alles väike ja seda oli hale vaadata. Aga kui ma Teadlasel palusin ettevaatlik olla, vaatas ta mulle sügavalt silma ja ütles, et ettevaatlikkusega teaduses kaugele ei jõudvat, ning pani raginal padrikusse nagu põder.

                                                    "Ettevaatlikkusega teaduses kaugele ei jõua"

                     Teadustöö pakkus huvi teistelegi matkaselitsilistele. Ei näe sääraseid ju iga päev. 

 

Tagasi jõudes vajusin voodisse nagu koomasse. Kui mitu tundi hiljem teadvus taastus, siis ei saanud tükk aega aru, kes ma olen või mis galaktikaga on tegemist. Viimane vähehaaval selgus, aga esimene on siiamaani jäänud segaseks.

Tegin ainult 10K sammu, aga tundus tublisti rohkem kui eelmise päeva 20K. Kui oled harjunud, et õhk on gaasiline ega pea ennast temast läbi murdma nagu läbi väntske viskoosse olluse.