Kambodža, 5. päev

 

2026.03.03

Täna peaasjalikult sõitsime bussiga, Siem Reap’ist Stung Treng’i. Vahepeatuse tegime Koh Ker’is, kus on astmikpüramiid. Teed on kehvad, buss rappus hirmsal kombel. Istusin eelviimases rivis. Aga mind see väga ei loksutanud. Ainult et mu kell pidas kõike toimuvat sammumiseks, nii et näitab mulle 30k samme.

Tänasest rääkida palju ei ole. Aknast välja vahtides mõtlesin sellele, kuidas me kogume endasse muljeid. Üht-teist hakkab ka otseselt silma, aga suur osa on kuidagi taustal. Ja pikaaegsest eksponeeritusest neile aistingutele, tajudele tekib mulje, tunne. Aga kuidas seda muljet edasi anda? Hea maalikunstnik võib seda tabada mõne joonetõmbe, mõne pintslilöögiga. Hea kirjanik suudab seda edasi anda oma sõnade, rütmi, esilemanatud tajudega. Mina sellist asja ei valda. Ma triivin kohe mõtlema, mõistestama, seostama, s.t tajutu ja kogetu ajel liigun mõtteradadele.

Stung Treng’is sõin hotelli kõrval kohalikus söögikohas 2,5 dollariga kõhu täis. Nendes viisakates kohtades, kus muidu oleme grupiga einestanud, algab söök ikka sealt kuskil 7 dollari kandist. Aga ma miskipärast tunnen ennast sellises kohalikus einelas paremini. See ongi siin ju tavalisus. Seal süües astun siinsesse tavalisse, ehkki see on minu jaoks erilisem kui too peenem söögikoht. Aga ka inimeste olek, liigutused, suhtumine, on nendes tavakohtades mulle meelepärasem. Tavalisem.

 

Kambodža, 4. päev

2026.03.02

Öösel ei tulnud esmalt und ja jokutasin niisama. Seejärel heitsin prooviks pikali, ent siis tabas jällegi inspiratsioon ning paar tundi valasin loomepalangut arvutisse. Lõpuks magasin poolteist tundi. Täna läksime Angkor Wati. Õues 35 kraadi, tuntav kuumus 39. Koos magamatusega tekkis otsemaid nihkunud teadvuse seisund, nagu laksu all oleks. Maailm on kuidagi pehme, udune, mõtted aeglased, nätsked nagu mesi.

Angkor Wat kuulub laiemasse templikompleksi, kus on peale tema veel 90 templit. Käisime veel Angkor Thomis ja Bayoni templis. Pilte võib neist igaüks netist vaadata, parema kvaliteediga kui minu telefon teeb.  Neis on templi seest suured taimed eemaldatud. Mõnes teises templis, näiteks Ta Prohmis aga lastakse kägiviigipuudel ja veel mõnel müüridel edasi kasvada. Mõned neist puudest on muljetavaldavad juba iseenesest. Kui aus olla, siis kui taim kasvab ehitisel, kaldun pöialt hoidma taimele. Nagu mõni müürikask. On sinna kasvama sattunud, olusid trotsides sirgunud. Kas pole võimas?

Tekkis diskussioon järgmise kujutise ümber:

 

 

Giid ütles, et nagu dinosaurus. Aga et kus säärast stegosaurust nähti. Teadlane ütles, et liustikust sulas üles. Pakuti ka, et see on hoopis koer või siga. Viis päkapikku on end tema taha peitnud, nii et ainult mütsid paistavad. Tõsi, säärane hüpotees tekitab omakorda küsimuse, et kus ja millal päkapikke nähti. Aga samas mütsi alla võib neid kujutleda millisena tahes. 

Reisil on ka kaks kultuurimälestiste hoidmisega kokku puutunud inimest ja kellega oli huvitav juttu ajada; keskkond lausa kutsub selleks. Juba see, et säilimine ja hävimine on keerukalt läbi põimunud. Toosama pärand ühest küljest eeldab mõistagi, et midagi on minevikust alles jäänud. Teisest küljest aga ta nõuab sedagi, et palju on hävinud: sest kui kujutata ette, et midagi poleks lagunenud ega hävinud, siis me ei saaks istuda ega astuda, vaid kogu ümbrus oleks mineviku kraami täis. Ning eks hävimine omakorda tõstab allesjäänu väärtust. Osalt valitaksegi välja teatud esemed, hooned jne, mida peetakse olulisemaks, hinnalisemaks, ja neid hoitakse hoolikamalt, samas kui muu on vähem tähtis ja sel lastakse kergemini laguneda või lammutatakse lausa meelega. Selle hävingu taustal on säilinu seda väärtuslikum. Hinnangud võivad muidugi muutuda. Varem lammutati keskaegseid maju kui iganenuid, et teha ruumi uutele ja moodsatele majadele. Aga nüüd hoitaks nad alles. Natuke on siin seda efekti, et see, mis on su vahetu eluilma osa, tihti ei ole nii väärtuslik kui see, mida tajutakse ajalise katkestuse tagant. Näiteks nõukogude arhitektuur on pärit nii hiljutisest ajast, et seda lammutatakse varmamalt kui esimese vabariigi hooneid. Aga just see, et on säilinud mineviku pärandit (ja Eestis on sõdade ja muude hädade tõttu seda liigagi palju hävinud), annab meie praegusele elule ajalise sügavuse. Läbi nende möödunud aegade esemete ja ruumide kogeme ajalist teisesust. Siis elati niimoodi, siis tehti selliseid asju – ja vastavalt on ka meie praegune elu ja tegemine reflekteeritum.

Kurb oli kuulda, et veel 90ndatel varastati Angkorist skulptuuride päid ja muid muistiseid. Eriti loll on muidugi see, et niimoodi kontekstist välja rebituna on tolle pea või eseme väärtus võrratult väiksem kui algse konteksti osana. Eraldi võetuna ei ütle too pea palju. Aga kuuludes skulptuuri külge, mis asetati Angkorisse teatud ajal ja eesmärgil, on ta palju kõnekam.

Kuid tagasi tõsisemate teemade juurde. Ta Prohmis hakkasid teadlastel käed sügelema. Sest Teadlase eestvõttel on välja arendatud matkaradade kirjeldamise metoodika, pidades eeskätt silmas taimestikku. Teadus tahtis tegemist.

                                             Teadlane ja Noorteadlane siirdumas teadmiste valguse poole

Nõnda võtsid Teadlane koos Noorteadlase P-ga välja tollipulga ja hakkasid loendama valitud ruutmeetril elavaid taimi ja samblaid-samblikke. 

                                                                         Teadlased tööhoos

 Noorteadlane L samal ajal lisas muud teavet matkaraja kohta: palju pinke, mis materjalist tee, palju parkimiskohti jms. Taimede loendamine raske ei olnud, sest noil ruutudel oli neid vaid üks-kaks liiki. Aga lisaks tahavad kirjeldamist ka muud olud nagu trambitus ja valgustingimused. Üks valitud ruut oli avatum, teine varjulisem. Varjulises kasvas suur okastega taim, millega mul on oma kamm, sest laps oli kunagi Hiinas mägirajal kas sellesama või sarnase liigi otsa ennast rüüstanud, kui ta põõsasse pissile läks. Ta oli siis alles väike ja seda oli hale vaadata. Aga kui ma Teadlasel palusin ettevaatlik olla, vaatas ta mulle sügavalt silma ja ütles, et ettevaatlikkusega teaduses kaugele ei jõudvat, ning pani raginal padrikusse nagu põder.

                                                    "Ettevaatlikkusega teaduses kaugele ei jõua"

                     Teadustöö pakkus huvi teistelegi matkaselitsilistele. Ei näe sääraseid ju iga päev. 

 

Tagasi jõudes vajusin voodisse nagu koomasse. Kui mitu tundi hiljem teadvus taastus, siis ei saanud tükk aega aru, kes ma olen või mis galaktikaga on tegemist. Viimane vähehaaval selgus, aga esimene on siiamaani jäänud segaseks.

Tegin ainult 10K sammu, aga tundus tublisti rohkem kui eelmise päeva 20K. Kui oled harjunud, et õhk on gaasiline ega pea ennast temast läbi murdma nagu läbi väntske viskoosse olluse.

 

Kambodža, 3. päev

2026.03.01.

3. päev

 

Magasin nagu nott. Nagu Teadlanegi. See-eest Noorteadlastel oli magamisega probleeme. Teadlane tundis seetõttu süümepiinu, taaka, raskust hingel. Akna taga lõõritas viirtuvi, nagu keegi oli äpi järgi määranud.

Igatahes väljasõit oli kell 8. Sihiks Phnom Kulen ehk Litšimägi. Vana vulkaan, täielikult taimestikuga kaetud. Suplesime kose all, käisime Preah Ang Thom’is, kus on kalju otsas pirakas lamava Buddha kuju. Oleg seletas, et mäe tipp olnud juba enne Buddha moodi. Praegu saab treppidest otse sinna Buddha kuju kõrgusele, aga see rajatud alles 60ndatel (üsna kole betoonkonstruktsioon kalju ümber). Siis käisime vaatamas madala jõe põhja tahutud tuhandet linga’t. Ei, see pole mitte tuhat t***, nagu mõni ehk arvab. Linga on ristkülik, mille sees on ümar mumm. Giidi seletuse järgi tähendasid need vastavalt kas naist ja meest, nii et voolav vesi tekitab asjad, või siis (samamoodi nagu Hiinas), et ristkülik on maa ja ümmargune mumm on taevas, ning voolav vesi tekitab kõik asjad. 

Lõunaajal sõin sipelgarooga. Seejärel käisime hulpivat küla kaemas. Küla on Tonle Sap’il, mis on Kagu-Aasia suurim järv. Külasid on õigupoolest mitu; me kaesime ainult üht. Kuival ajal on nad oma ujuvmajadega järvel, vihmaperioodil kalda juures, sest maru muidu peksaks elamise sodiks. Neil oli seal ujuvkool, ujuvkirik ja ujuv budistlik tempel. Ujuvat mošeed pold, kuna vee peale ei tohi neid ehitada. Muidu oleks see kah. Nois külades elavat khmeerid, hiinlased, cham’id, vietnamlased sõbralikult koos (ühe maja peal nägin hiinakeelset uusaastasilti). Isegi politsei ujub kuivaperioodil neile järele oma jaoskonnaga. Vihmaperioodile tulevat 5000 m3 sekundis vett juurde ja Mekong ei jõudvat seda ära kanda, mistõttu järve veetase tõuseb paar meetrit. See on metsik veekogus.

Järve kaldal on surnuaiad. Vihmaperioodil jäävad nad vee alla. Mida teha nendega, kes surevad vihmaperioodil? Need mässitakse kangasse, sõidutatakse mangroovivõssa ja riputatakse üles kuivaperioodi ootama. Siis maetakse maha. Tõsi küll, vahel olevat püütonid ja muud elukad surnukeha juba suuresti nahka pistnud, nii et ainult luud on järel. Järves elavat ka tillukesed pooleteist-kahe meetrised krokodillid. Delfiinid olevat punakhmeerid hävitanud.

Õhtul käisime restoranis, kus ühtlasi esitati khmeeri tantse. Tohutu saal, suur lava. Rootsi laud. Natuke niru see on niimoodi tapeeti teha. Inimesed õgivad, ja sina tantsid (pluss elavad muusikud mängisid). Ja hästi tantsisid, nii palju kui ma otsustada oskan. Igatahes Teadlane teatas pärast esimest numbrit, et temal on sellest palaganist villand ja jalutas minema. Jõudis omal jalal õnnelikult hotelli. Söök oli kole hea, pruukisin palju rohkem kui pidanuks. Rootsi lauas on mul raske piiri pidada, eriti kui on igasugu roogi, mida kasvõi uudishimust tahaks kasvõi proovida.

Pärast etenduse lõppu tulin samuti jala hotelli. 5km meeldivat jalutamist. Kuigi kell oli juba 9, olid paljud ärid avatud. Ega lõunamaades piir äri ja era vahel on ähmane. Paljud neist ilmselt sisuliselt elavadki oma töökojas/poes ja panevad selle kinni siis, kui magama heidavad. Rakatseid näikse siin palju ringi kondavat. Aga nad vist ei ole hulkuvad koerad, vaid oma koduga. Ja nende ülesanne näib olevat tänaval kõndija peale haugatada. Ei tundu agressiivsed.

                                             Õhtune meeldiv jalutuskäik 

Meie giid Virak aga on väga haritud. Mõningaid pudemeid talt. Ma teadsin muidugi punakhmeeride projektist inimesed linnast maale kupatada. Samuti olin lugenud deforestatsioonist, aga ma polnud need kaks kokku viinud. Ometi olid need otseselt seotud: on ju arusaadav, et kui sadu tuhandeid inimesi saata maale riisi kasvatama, siis nad kõrvaldavad seal kasvanud metsa. Kui enne khmeere oli metsaga kaetud lõviosa maast (kas lausa 90%? Vb mäletan valesti), siis suuresti nende mõjul on metsi praeguseks järgi jäänud 20-25%-l pindalast. Samuti kupatas Pol Pot riisi kasvatama ka tollesama Tonle Sapi kalurid. Sest kalapüüdmine pole miskit tõsine värk. Riisi peab kasvatama.

Riisist rääkis Virak, et punakhmeeride ajal kasvatanuvat Tonle Sapi ujuvkülaelanikud kaldal riisi, mis kasvanuvat koos järve veetaseme tõusuga, nii et lõpuks olnuvat taimed 3m kõrged. Ja neid tuli siis sukeldudes lõigata. Töölised veetsid päevas 12 h vee all. Samas saaki andnud poole rohkem kui tavaline riis. Aga kui riisikoristus on niigi raske, siis see olnud veel eriti pööraselt raske. Tänapäeval seda sorti enam ei kasvatavat. Kuigi mul kerkis kohe kujutlusse, kuidas istutataks sellist suure saagikusega riisi ning kuidas vee pinnal sõitev aparaat nad vee alt üles korjaks ja niimoodi hõlpsa vaevaga suure saagi koju tooks.

Sealsamas paadi peal rääkis Virak veel, kuidas ta punahkmeeride võimule tulles 5-aastaselt vanematest lahutatud ning pandud 80-lapselisse kommuuni, kes pidi lehmi karjatama, riisipõllul töötama jms. Ei mingit kooli. Alles 9 ja poole aastaselt sai vanemate juurde tagasi. Pol Pot oli isegi Stalini ja Maoga võrreldes lausa omaette kategooria. Tappa veerand rahvastikust, eksproprieerida lapsed (tavaliselt on seda propageeritud vähemuste/allutatud gruppide peal: põliselanikud Austraalias, Kanadas, Venemaal, praegu okupeeritud Ukraina aladel ja mujal), killida prillipapad jne.

Õhtuks tegin 20K sammu.