Rila seitsme järve matkarada. 8,4 km pikk. Viib seitsme järve juurde, millest madalaim Alumine järv (Dolnoto ezero) asub 2095 m kõrgusel ja kõrgeim Pisarajärv (Salzata) 2535 m kõrgusel. Matkarada on järvede ääres vaid paaris kohas; enamiku ajast kulgeb nende kohal mägedes, nii et neid järvi peaasjalikult saab vaadelda ülaltpoolt, ja kuulata neist alla pahisevaid ojasid. Ehk et matkaraja kõrgeim koht on üksjagu üle 2500 m. Ülemised kaks järve vaadatakse samal teeosal; ülejäänud asuvad ringrajal.
Taimestik on kesine ja kõrgemates-järsemates kohtades puudub sootuks. Juuni lõpus oli seal mägedes lumi maas; matkaradagi käis paaris kohas üle lume. Õnneks oli ilm kuiv, sest ülemises otsas oli matkarada ühtlasi ka oja, nii et vihmaga võib olla eriti libe ja porine. Tõusud pole järsud, nii et midagi keerulist ei ole, ehkki mitusada meetrit tõusu ja laskumist 8,4 km kohta annab ikkagi kenakese koormuse.
Matkaraja algusse viib köisraudtee, mida sõidab pikalt, 20-30 minutit. Kuna tõus on märkimisväärne ja ka taimestik muutub selle jooksul, siis võis selle vältel eri kõrgustel kuulda valdavalt eri linde. Kokku kuulsin masina abiga (äpp Merlin) 11 lindu, kui sekka arvata ka üks üle lennanud teraslind: metsvint, väike-lehelind, mustpea-põõsalind ja punarind olid kõige tavalisemad, aga oli kosta ka musttihast, võsaraati, siisikest, kuuse-käbilindu, lääne-pöialpoissi, mänsakut.
Eriti raja algusosa, mida külastatakse kõige sagedamini (osa külastajaid ei tee täisringi, vaid pöördub varem tagasi), on palistatud kohapealt võetud kivilatakatega. Rada on ümbrusest natuke madalamal ja selle servad on samuti kaetud lamedate kividega. Need madalad vertikaalsed kivid ilmselt vähendavad erosiooni. Aga nagu Bulgaarias sageli, oli ka see rada üsna laokil, oli näha, et ta oli tulvavete vm tõttu katki, kivid olid ära uhutud, aga rada polnud parandatud. Mingeid muid piirdeid radade ääres ei olnud ja paljud inimesed käisid raja kõrvalt, mis sealsele haprale taimestikule ja mullastikule ilmselt hästi ei mõju.
Sõitsime matkarajale Sofiast bussiga, kuhu oli kogunenud inimesi igast ilmaotsast. Firma organiseeris transpordi ning reisisaatja rääkis bussis ka mõne sõna ja jagas praktilist infot, aga jalutas igaüks omal käel; lihtsalt teatud kellaajaks pidi tagasi olema. Bussisõit kestis paar-kolm tundi ja selle käigus jõudsin läbi lugeda suure osa Sven Vabari doktoritööst, mille ma retsenseerida võtsin. Doktoritöö käsitleb Deleuze’i mistahes-ruumi mõistet ja rakendab seda kultuurinähtuste analüüsimisele. Mistahes ruum tekib siis, kui tajuliigutuslik skeem laguneb. Kui sa enam nö ei tea, kus sa oled ja mida sa tegema pead. Turismitööstus on seevastu vägagi kohtne. Minnakse just sellesse-ja-sellesse kohta, mille eritunnused on need-ja-need. Kõige kõrgem, pikem, sügavam, kuulsam. Väga ilus koht. Vaadake, imetlege. Hästi vana maja. Vohh. Turistina me igal hetkel teame, kus me oleme ja mida me teeme. Turismitööstus põlistab tajuliigutuse skeeme, harjumuslikku. Jah, võidakse olla nõksa teises kohas ja näha teistsuguseid asju, aga kõik see kuulub nö plaani sisse. Maitseme eksootilisi toite. Kohalik köök, käsitöö. Aga see põhimõtteliselt ei üllata, ei tõmba vaipa jalge alt, ei lammuta tajuliigutuslikke skeeme.
Rila mägedes aga ma üritasin Sveni mistahes-koha jutust inspireerituna praktiseerida just nimelt vastuvoolselt: unustada, kes ja kus ma olen ja mida ma teen. Vaatan lumelaikudega mäekülge. Aga ühtäkki ma ei tea, misasi see on, mida ma näen. Mäekülg, moodne maal, virvendus? Selline praktika annab ringikõndimisele värskust juurde/tagasi. Saan taas elavaks, paindlikuks. Murendan oma koorikut, identiteeti. Seda radikaalselt praktiseerides võib ära eksida. Eksimises ma olengi muidu meister. Tüüpiliselt avastan end kuskilt võsast, tänavarägastikust, arusaamatust kohast. Kuidas ma siia sain? Mida ma siin teen? Kuhu edasi minna? Nüüd nutitelefonide ja kaardirakenduste ajastul pääseb sedasorti kimbatustest muidugi kergemini välja. Aga ma pundardun nii edukalt, et vahel ma siiski suudan praegugi tehnika üle mängida.
Õppida mitte nägema, mitte ära tundma. Mis on pildil? Jumal teab. On need üldse pildid?
