domenica 26 dicembre 2021

Soonestik ja hingus kui muusika kaks aspekti

„Miks küll mõni inimene kuulab klassikalist muusikat? See on nii igav, uinamuina.“

„Miks küll mõni inimene kuulab punki või tümpsu? See on nii igav, lihtsakoeline.“

Mõlemad laused ütlevad tõtt. Esiteks on nii, et nö klassikalises muusikas (laias laastus, suure üldistusena) on rõhuasetus liigendustel ehk soonestikul (li ): heliteose sünkroonne ja diakroonne kompositsioon, selle moduleerimine esituses. Seetõttu on siin esitaminegi omaette loomevaldkond: see on alati tõlgendamine, interpretatsioon, kusjuures tõlgendustes on olulisi, tähenduslikke erinevusi ehk liigenduste teisendusi, soonestikumuutusi. Muusikaharidusest võidab sellise muusika mõistmisel tohutult, nii teoreetilisest solfist ja muusikaajaloost kui ka praktilisest küljest, ise harrastaminest, teoste kuulamisest.

Näiteks pungis aga on põhiküsimus vungis, hinguses (qi ). Peamine on energia, mida ta annab, ja seetõttu sellist muusikat ei tasu kuulata liikumatult istudes, vaid seda on hea kehas läbi elada: näppu visates, moššides, tantsides. Samamoodi hüpnootilise tantsumuusikaga. Muusika mõjutab meid sügavalt, haarab kaasa – ja siin on sageli isegi hea, kui see muusika pole ülearu keerukas, liigendatud. Tähtis on, et energia läbi tuleks.

Samas muidugi on kummagi sees nii hinguse- kui ka soonestikuaspekt. Klassikaline muusika ilma vungita ongi igav ja lame; hea interpretatsiooni roll on talle „hing(us)“ anda, nii et teos „kannaks“, s.t et tal oleks omaenergia, et ta oleks pingestatud. Ilma selleta liigendused, soonestik vajub kokku, muutub halvas mõttes tühjaks. Ja ei ole isegi niimoodi, et ainult õpetatud gurmaanid sellele pihta saaksid. Klassikalise muusika ümber olev pühaduseoreool muudab ta paljude jaoks kaugeks, ligipääsmatuks, aga väga paljud oleksid ka ise üllatunud, kui nad juhtumisi on sattunud mõnd head kontserti kuulama ja siis ka kuulama jäänud (s.t natukene oma tähelepanu sellel hoidnud) ning avastanud, kui rikastav ja ülendav see võib olla. Olen kuulnud kultuurimaja lavatöölistest, kes on kontserti kuulama jäänud ja üllatusega just seda avastanud.

Ja teisipidi tuleb pungile kasuks see, kui ta ei tugine üksnes vungile, vaid kui ta on ka hästi liigendatud. Väga lihtsakoelise pungi või tümpsu najal võib küll mingi aeg hüpata, aga see tüütab millalgi ära. See tuleb välja diakroonis: liiga lihtsakoeline ja oskamatu kraam ei jää püsima, seda kuulatakse aegade möödudes vähem võrreldes liigendatumaga. Metallica peab ajale paremini vastu kui mõni muu säärane muss. Ka sedasorti muusika ümber on oreool, mis mõningaid inimesi eemale peletab. Aga kui nad satuksid punkkontserdile ja laseksid lahti eelarvamustest, vaimuklompidest, ja lihtsalt kargaksid, „laseksid looma välja“, siis nad võiksid avastada sellise muusika vabastava ja vunkiandva jõu. Või monotoonse tantsumuusika transsiviiva väe.

Muusikaharidust mul kahjuks praktiliselt pole, peale tillukese kitarrinäppimise ja erhu-kääksutamise. Noorpõlves kuulasin peamiselt äkilist muusikat, mis mulle vunki andis. Ehkki ketrasin ka perekonna vinüüle, kus oli Beethovenit jms. Hiljem pole ma punki enam eriti kuulanud – see on liiga väheliigendatud – ja peamiselt kuulan klassikalist muusikat, mis on huvitavam. Aga aeg-ajalt on mul siiski vaja äkkmuusikat. Kui olen jäänud loiuks ja see annab jõudu. Või kui olen vihane ja see nö liitub samalt energiatasandilt, võtab üle ja seeläbi rahustab.

Mõlemast aspektist tahaksin ma eristada muusika, mida ma nimetaksin ilaks. Selline kommertslik magusilus nõmedus. Kus pole ei soonestikku ega hingust, ei liigendusi ega vunki. Keskmine. Trei-hitt. Kolmeduuriline drei-hitt. Mõistagi pole piirid aredad ja igas kastetilgas võib näha kogu universumi mitmekesisust, kogu tema soonestikku ja hingust.

 

venerdì 17 aprile 2020

Andy Clark räägib endaga rääkimisest niimoodi:
„They found that most of the children's private speech (speech not addressed to some other listener) seemed keyed to the direction and control of the child's own actions, and that the incidence of such speech increased when the child was alone and trying to perform some difficult task. In subsequent studies (Bivens and Berk 1990; Berk 1994) it was found that the children who made the greatest numbers of self-directed comments were the ones who subsequently mastered the tasks best. Berk concluded, from these and other studies, that self-directed speech (be it vocal or silent inner rehearsal) is a crucial cognitive tool that allows us to highlight the most puzzling features of new situations and to better direct and control our own problem-solving actions.“ (Andy Clark, Being There, p. 195)
Ometi enda puhul täheldan, et kui palju ma ka end ei manitseks, noomiks, õhutaks, kehutaks, ähvardaks, meelitaks jne., siis enamasti pole sellest mingit tolku. Käsin endal püsti tõusta – aga võta näpust, ta (s.t ma) ei tõuse püsti (ehkki vahel muidugi ka tõusen püsti, lihtsalt iseenesest). Rääkimata sellest, kui annan endale korraldusi toituda tervislikumalt või olla üldse parem inimene. Ta (s.t ma), sindrinahk, vilistab selle peale. Püherdab edasi oma riisis ja pahedes. Kuigi mõnikord tõmban ta ka vahele. Ükskord ütlesin, et „ah, eks sa püherda siis“, aga see tegi ta rahutuks, hakkas kohe pärima, et mis lahti ja et kuhu kamandamine (meelitamine, õhutamine jne) jääb. Et tema ei saa muidu niisama püherdada, vaid ainult protestina vastupidise käsu peale. „Ära sa märgi!“ Ei osanudki enam kuidagi olla.

martedì 4 febbraio 2020

viirus

Üllak on inimtühi, väljas haudvaikne. Nii juba mitu päeva. Söökla töötab, üksikud inimesed laudade taga. Muud asutused on kinni. Tänavatel autosid praktiliselt ei ole. Plääžil pole hingelistki.
Viirus tuli just uue aasta ajal, nii et üliõpilased olid kõik koju sõitnud, ja nüüd ei lubata neil tagasi tulla. Semestri algus on määramata ajaks edasi lükatud. Turiste ka üllakusse ei lubata (muidu on neid karjakaupa). Inimtühi. Väga, väga veider vaatepilt.
Camus' "Katk" on mul lugemata, praegu oleks õige aeg.

giovedì 9 gennaio 2020

Tehnilised laiendused


1) Üks tehniline viis tunnetust laiendada on aparaadid, mis transponeerivad tajuväljast väljajäävat tajutavasse, nt madaldab ultraheli, nii et me seda kuuleme; ilmutab röntgenkiirte mõjul pinda, nii et sellele jääb nähtav kujutis, mis paneb ümber seda, mis mingi asja või keha sees; soojuskaamera, teleskoop, mikroskoop jne.
2) Teine viis on valemid. Valemite aluseks aga on – kui mõtleme lapsepõlve kooliajale – opereerimine konkreetsete asjadega. Viis õuna ja kaks õuna > 5 ja 2, ning opereerimine nendega, liitmine, lahutamine jne.
-Kuid säärase abstraheerimise võime peab meil juba ju ikkagi siis enne olemas olema, ehk et meil on arvu või ühiku „idee“ (ja võib-olla ka matemaatiliste operatsioonide idee).
-Abstraheerimisvõime on tõesti kohe olemas, aga et arvu või ühiku idee ei erine loomu poolest mistahes sõnast. Ütelda „tass“ või „üks“ on loomuldasa sama asi. Evolutsiooniliselt on käinud säärane üldistamine ja lihtsustamine – keel viib seda edasi, ning matemaatika keelevahekorra sees veel omakorda lihtsustab.
-Aga miks sa siis ei taha tunnistada selle loomuserinevust?
-See pole mul nii põhimõtteline küsimus, võib-olla võib tõesti ka keelevahekorra sees eristada selliseid järke. Ent säärane matemaatikagi jääb fundeerituks inimkehasse nõnda nagu keelgi.
-Kas mitte siiski ei tule eristada spetsiifilist matemaatikavõimet, kuivõrd juba loomadel tuvastatakse elementaarset loendamist jne.? Näiteks putukad, kes 11 või 13 aastat on mulla sees, ja siis ühtäkki tulevad kõik korraga välja (nii et nad salamisi „loendasid“ maapõues aastaid)? Või linnud, kes oma munade hulka teavad.
-Nojah, nii nagu ma praegu ütlesin, käiks matemaatikavõime samasse rubriiki emergeeruva keelevahekorraga. Ehk et lind oskaks latentselt loendada „üks (muna), kaks (muna)“, samas mõttes nagu ta latentselt oskaks ütelda „muna“. Aga...
-Kas nö kvantiteedi ja kvaliteedi tunnetamist ei tuleks eristada?
-Võib-olla. Kuid ma sõnastaksin selle pisut ümber. Esiteks, linnun või putukan teostet loendamine on ikkagi üsna kvalitatiivne ning sarnaneb pigem kvalitatiivse muljega, nõnda nagu ka inimene suudab pilgus korraga haarata ja eristada tavaliselt kuni seitset asja. Mis erineb sellest, kui eksplitsiitselt elemente loendatakse; nad avaldavad mõju oma „üldmuljega“. Aga teiseks ma pakuksin – olemata seda veel väga põhjalikult läbi mõelnud –, et kvaliteedi ja kvantiteedi mõiste võiks asendada – või neist fundamentaalsemana käsitada – intensiivsuse ja käesolu mõistega. Kvantiteet on maksimaalne käesolu, kõrvutuvus, homogeensus. Kvantiteet ju tähendabki homogeensete – või homogeensena võetud – elementide kogumit; kvaliteet aga märgib mingit heterogeensust. Nüüd aga käesolus võib olla kõrvuti laud ja tool, või uss ja kivi. Aga just nimelt, kui mul on erisugused asjad, siis see polegi kvantiteet, homogeniseensus (ehkki ma saan nad sellele viia: siin on „kaks asja“).
See temaatika on muidugi tohutult palju komplitseeritum. Näiteks kaoseteooria ju just nimelt tekitab nö arvude ja valemite abil heterogeensust. Seda ma aga võtaksin teaduse arendusena, mis nö võtabki sisse midagi sellest, mis enne oli välja jäänud. Mis liigub nö „intensiivse teaduse“ poole, nagu DeLandal.