Kambodža, 3. päev

2026.03.01.

3. päev

 

Magasin nagu nott. Nagu Teadlanegi. See-eest Noorteadlastel oli magamisega probleeme. Teadlane tundis seetõttu süümepiinu, taaka, raskust hingel. Akna taga lõõritas viirtuvi, nagu keegi oli äpi järgi määranud.

Igatahes väljasõit oli kell 8. Sihiks Phnom Kulen ehk Litšimägi. Vana vulkaan, täielikult taimestikuga kaetud. Suplesime kose all, käisime Preah Ang Thom’is, kus on kalju otsas pirakas lamava Buddha kuju. Oleg seletas, et mäe tipp olnud juba enne Buddha moodi. Praegu saab treppidest otse sinna Buddha kuju kõrgusele, aga see rajatud alles 60ndatel (üsna kole betoonkonstruktsioon kalju ümber). Siis käisime vaatamas madala jõe põhja tahutud tuhandet linga’t. Ei, see pole mitte tuhat t***, nagu mõni ehk arvab. Linga on ristkülik, mille sees on ümar mumm. Giidi seletuse järgi tähendasid need vastavalt kas naist ja meest, nii et voolav vesi tekitab asjad, või siis (samamoodi nagu Hiinas), et ristkülik on maa ja ümmargune mumm on taevas, ning voolav vesi tekitab kõik asjad. 

Lõunaajal sõin sipelgarooga. Seejärel käisime hulpivat küla kaemas. Küla on Tonle Sap’il, mis on Kagu-Aasia suurim järv. Külasid on õigupoolest mitu; me kaesime ainult üht. Kuival ajal on nad oma ujuvmajadega järvel, vihmaperioodil kalda juures, sest maru muidu peksaks elamise sodiks. Neil oli seal ujuvkool, ujuvkirik ja ujuv budistlik tempel. Ujuvat mošeed pold, kuna vee peale ei tohi neid ehitada. Muidu oleks see kah. Nois külades elavat khmeerid, hiinlased, cham’id, vietnamlased sõbralikult koos (ühe maja peal nägin hiinakeelset uusaastasilti). Isegi politsei ujub kuivaperioodil neile järele oma jaoskonnaga. Vihmaperioodile tulevat 5000 m3 sekundis vett juurde ja Mekong ei jõudvat seda ära kanda, mistõttu järve veetase tõuseb paar meetrit. See on metsik veekogus.

Järve kaldal on surnuaiad. Vihmaperioodil jäävad nad vee alla. Mida teha nendega, kes surevad vihmaperioodil? Need mässitakse kangasse, sõidutatakse mangroovivõssa ja riputatakse üles kuivaperioodi ootama. Siis maetakse maha. Tõsi küll, vahel olevat püütonid ja muud elukad surnukeha juba suuresti nahka pistnud, nii et ainult luud on järel. Järves elavat ka tillukesed pooleteist-kahe meetrised krokodillid. Delfiinid olevat punakhmeerid hävitanud.

Õhtul käisime restoranis, kus ühtlasi esitati khmeeri tantse. Tohutu saal, suur lava. Rootsi laud. Natuke niru see on niimoodi tapeeti teha. Inimesed õgivad, ja sina tantsid (pluss elavad muusikud mängisid). Ja hästi tantsisid, nii palju kui ma otsustada oskan. Igatahes Teadlane teatas pärast esimest numbrit, et temal on sellest palaganist villand ja jalutas minema. Jõudis omal jalal õnnelikult hotelli. Söök oli kole hea, pruukisin palju rohkem kui pidanuks. Rootsi lauas on mul raske piiri pidada, eriti kui on igasugu roogi, mida kasvõi uudishimust tahaks kasvõi proovida.

Pärast etenduse lõppu tulin samuti jala hotelli. 5km meeldivat jalutamist. Kuigi kell oli juba 9, olid paljud ärid avatud. Ega lõunamaades piir äri ja era vahel on ähmane. Paljud neist ilmselt sisuliselt elavadki oma töökojas/poes ja panevad selle kinni siis, kui magama heidavad. Rakatseid näikse siin palju ringi kondavat. Aga nad vist ei ole hulkuvad koerad, vaid oma koduga. Ja nende ülesanne näib olevat tänaval kõndija peale haugatada. Ei tundu agressiivsed.

                                             Õhtune meeldiv jalutuskäik 

Meie giid Virak aga on väga haritud. Mõningaid pudemeid talt. Ma teadsin muidugi punakhmeeride projektist inimesed linnast maale kupatada. Samuti olin lugenud deforestatsioonist, aga ma polnud need kaks kokku viinud. Ometi olid need otseselt seotud: on ju arusaadav, et kui sadu tuhandeid inimesi saata maale riisi kasvatama, siis nad kõrvaldavad seal kasvanud metsa. Kui enne khmeere oli metsaga kaetud lõviosa maast (kas lausa 90%? Vb mäletan valesti), siis suuresti nende mõjul on metsi praeguseks järgi jäänud 20-25%-l pindalast. Samuti kupatas Pol Pot riisi kasvatama ka tollesama Tonle Sapi kalurid. Sest kalapüüdmine pole miskit tõsine värk. Riisi peab kasvatama.

Riisist rääkis Virak, et punakhmeeride ajal kasvatanuvat Tonle Sapi ujuvkülaelanikud kaldal riisi, mis kasvanuvat koos järve veetaseme tõusuga, nii et lõpuks olnuvat taimed 3m kõrged. Ja neid tuli siis sukeldudes lõigata. Töölised veetsid päevas 12 h vee all. Samas saaki andnud poole rohkem kui tavaline riis. Aga kui riisikoristus on niigi raske, siis see olnud veel eriti pööraselt raske. Tänapäeval seda sorti enam ei kasvatavat. Kuigi mul kerkis kohe kujutlusse, kuidas istutataks sellist suure saagikusega riisi ning kuidas vee pinnal sõitev aparaat nad vee alt üles korjaks ja niimoodi hõlpsa vaevaga suure saagi koju tooks.

Sealsamas paadi peal rääkis Virak veel, kuidas ta punahkmeeride võimule tulles 5-aastaselt vanematest lahutatud ning pandud 80-lapselisse kommuuni, kes pidi lehmi karjatama, riisipõllul töötama jms. Ei mingit kooli. Alles 9 ja poole aastaselt sai vanemate juurde tagasi. Pol Pot oli isegi Stalini ja Maoga võrreldes lausa omaette kategooria. Tappa veerand rahvastikust, eksproprieerida lapsed (tavaliselt on seda propageeritud vähemuste/allutatud gruppide peal: põliselanikud Austraalias, Kanadas, Venemaal, praegu okupeeritud Ukraina aladel ja mujal), killida prillipapad jne.

Õhtuks tegin 20K sammu.

 

Kambodža, 2. päev

 

 

2026.02.28

 

2. päev. Bangkok. 9h lendu pole üldiselt meelakkumine, aga kuidagi sai üle elatud. Esiteks komplekssusraamatuga, mis tasapisi osutus siiski vähem huvitavaks. Kuidagi tukastasin. Hommikul vaatasin Foiniikia skeemi ja natuke Ristiisa.

Lauri oli eile väidetavasti malaariarohust uimane. Aga hommikul hakkas lugema, kribama. Mina aga tundsin end seevastu kudenult. Bangkokis sõitsime rongiga ühest terminalist teise. Vagunis on, nagu meilgi, istekohad teatud gruppidele: vanurid, rasedad, vigased, väikelastega kodanikud. Aga selle tüüpnimekirja eesotsas troonisid mungad. Isegi mitte mungad-nunnad, vaid just mungad. 

 

  Kui selle kohta meie Kambodža giidilt küsisin, siis tema ütles, et vähemasti siin on istekoha pakkumise järjekord: rase, munk, vanur.

Bangkokist lendasime edasi Kambodžasse Siem Reapi. Kohale jõudes tegime teel hotelli peatuse toidupoes. Pärast poes maksmist õnnestus mul pangakaart kuhugi kaotada. Mul on tihti niimoodi. Mälus tagasi kerides on selge pilt: maksan, võtan tšekigi, aga siis teadvus hämardub. Ja kui taas selgineb, on vahepeal asju toimunud. Midagi on kadunud, midagi on untsu läinud. Elukaaslasega ütleme selle kohta, et Tema võttis ära. Küllap Tal oli tarvis. Aga vahel annab Ta ka asju tagasi. Siis on põhjust rõõmu tunda. Sest Tema teed on äraarvamatud, ta ei pea midagi põhjendama, ja tal võinuks toda asja aegade otsani tarvis minna. Aga näe, andis juba enne igaviku lõppu tagasi. Tore.

Õhtul otsisin pangakaarti seepärast, et mul oli mõte teha õues üks tiir ja ühtlasi otsida pangaautomaat, kust raha võtta. Aga kaarti ma ei leidnud. Kuid tiiru tegin sellegipoolest. Meie hotelli ümbrus paigutub sellisesse konteksti, mida ka Hiinas väga sageli näeb: linna serva tehakse kinnisvaraarendus, pannakse müüride vahel uhked majad püsti, aga väljaspool müüri on kõik samamoodi nagu enne arendust. Nõnda ka siin on meie hotell vinks-vonks, isegi ütleks et väga kena. Aga siia toob kruusatee. Mõned majad siin ümber on sarnaselt kinnisvaraarendatud (karendatud?). Aga nende karenduste vahel on padrik, songermaa, tühermik; otse maja lähedal põlde ei näinud, aga ma poleks üldse imestunud, kui paarsada meetrit veel kaugemal (tegin tõesti väga väikese ringi) oleksid ka põllud. Kui areng ei käi loomulikul moel (ehkki kas ta kunagi päris loomulikult käib?), siis tekivad sellised teravad kontrastid. Kondavad rakatsid haukusid mu peale. Keegi kannast ei krabanud.

Kambodža, 1. päev

 

Tallinn.
Kui mina lennujaama jõudsin, olid Teadlane ja Noorteadlased juba kohal. Pagasiga läks kõik libedasti; kohvrid olid meil pooltühjad. Kõige väiksem äraantav pagas oli Teadlasel; käsipagasi mõõtu ja kaalu (täpselt 7 kilo). Ka muud protseduurid kulgesid ladusalt. Väljalendu oodates arutasin Teadlasega, et kõik süsteemid on komplekssed ning lihtsad lineaarsed süsteemid on erijuht; ning et lisaks sellele on teadused, mis neid kompleksseid süsteeme uurivad, ise samuti komplekssed adaptiivsed süsteemid. Siis me, komplekssed süsteemid, asusime pardale.

Istanbuli lennates kes magas, kes vaatas filmi. Mina lugesin üht head raamatut komplekssusest ühiskonnateadustes (Byrne ja Callaghan, Complexity Theory and the Social Sciences), kus viidati palju Cilliersile, kes on üks teine komplekssusest kirjutav autor, kes mulle väga meeldis. Ma pole veel päris kindel, kas ma nende juttu tervenisti ära ostan, aga mingeid juppe kindlasti. Komplekssüsteemide varal võiks tõesti mingitest dihhotoomiatest üle saada või vähemasti neid teisel moel põhjendada – humanitaar- ja reaalteadused, teooria ja praktika, ontoloogia ja epistemoloogia (või Prigogine’i omad kord/korratus, olemine/saamine, paratamatus/vabadus, äramääratus/ennustamatus, kitsendus/võimalikkus, vt lk 16). Morini eeskujul eristavad nad piiratud ja üldist komplekssust (kas tuleb see ehk viimses järgus Bataille’ piiratud ja avatud ökonoomiast? komplekssüsteemide avatus on siin oluline). Sellel on jumet.

Maandudes sain parasjagu peatüki läbi ja jäin silmanurgast vaatama „Alieni“, mida vaatas minu ees istuv kodanik. Kosmoselaev, õhušahtides liigub maaväline koll. Tema kohta öeldakse, et ta olevat täiuslik organism ja et teda polevat võimalik tappa. Ehk et ta on surematu (põhimõtteliselt on ka võimalik, et olendit ei saa tappa, aga et ta ise ühel hetkel sureb; praktikas on aga seda raske ette kujutada). Kas säärane elukas ikkagi on täiuslik? Ta oleks ju olendina väga puudulik. Kuna ta ei sure, siis pole tal hädavajadusi, ja kuna tal pole hädavajadusi, siis pole ümbrusel tema jaoks mingit tähendust (nagu Mart Kangur on veenvalt näidanud). Hädavajadus on see, mille tõttu me teeme ümbruses põhilisi liigendusi: seda on mul vaja hankida ja toda on mul vaja vältida – kui see ei õnnestu, siis ma suren. Kui ma aga olen surematu, siis säärast tähenduseristust ei ole, mis tähendab ka, et mul poleks mingit motiivi tegutsemiseks. Miks peaks säärane koll üldse midagi tegema, saati siis kurja tegema? Tal oleks õndsalt savi kõigest, ta ei teeks midagi. Oleks küsitav, kas ta üldse eksisteeriks enda jaoks piiritletud olendina.

Seda arutades rüüpasime Teadlasega nelja ja poole eurost „americanot“, mis aga maitses nagu lahustuv kohv. Seejärel aga ei jaksanud ma enam istuda ja tulin siia leti äärde kirjutama, kus on pistikud. Ühtlasi selgub, et mul on seltskonnast ainsana arvuti kaasas. Ilmselt on põhjus selles, et neil on nii oivaline käekiri, et nad kribavad reisil kõik oma jutud käsitsi. Minu käekiri aga on mulle endalegi vaevu loetav, rohkem mälupide – nagu taskuräti nurka tehtud sõlm – kui ehtne kiri. Seetõttu on minule arvuti vajalik. See kulus ka ära, sest selgus, et mina ja Piia olime olulised dokumendid jätnud täitmata, ja seda sai teha ainult arvuti abil.

 

Vaade kirjutusleti tagant. Istanbuli lennujaam 

Mu reis on matk mõttemaastikel. Aga ihul on veel pikk matk ees. Esmalt Bangkok, siis seal pikalt lennujaamas, ja lõpuks Phnom Penh. 

Pärast eespool toodud kirjeldust sattusin türgi kohvi putka peale. Liiva sees kuumutati kohv keema nagu peab. Viimati jõin türgi kohvi samuti lennujaamas, Ašabadis aastal 1991 ehk 35 aasta eest. Ja mõlemal korral maitses hästi. 

                                                                     Türgi kohvi maagia