keevitus

 

31. märtsil ja 1. aprillil käisin keevitamiskursusel Naked Islandi loovmajas (Rael ei osanud ise ka selle koosluse täpset nimetust öelda; eri kontekstides on see loomemaja, töökoda vm). Esimesel õhtul oli ohutustehnika ja esmane masinate proovimine; teisel päeval läks tegemiseks.

Mul ei olnud eelnevalt mingit ideed, mida ma võiksin keevitada. Mõtlesin lihtsalt keevitada metallitükke üksteise külge. Vaatasin metallijuppide kasti ja mõtlesin, et võiks olla metallijupp, mille saab otsapidi teise sisse panna ja siis kokku keevitada. Leidsin kastist U-kujulise kandilise jupi ning ühe veidi lühema ja kitsama kandilise toru, mis tema sisse mahtus. Siis vaatasin, et liiga pikad jupid, et võiks teha pooleks ja pikema võib-olla kolmeks. Siis aga mõtlesin, et miks kolmeks; teen mõlemad pooleks ja sean ristkülikukujuliselt kokku. Seda ma siis tegingi. Lõikasin pooleks, keevitasin kokku (poolautomaadi ja TIG-iga), lihvisin ära.

Siis mõtlesin, et võiks selle külge omakorda midagi keevitada. Läksin tagasi metallikasti juurde. Leidsin sealt neli täpselt ühepikkust torujuppi, jämeduse poolest kenasti eelmistega samas proportsioonis. See nüüd tahtis juba taburetiks saada. Lõikasin torudel otsad natuke viltuseks, et jalad saaks panna allapoole laienevana. Töökoja metallisaag ei töötanud ja ma lõikasin relakaga, silma järgi. Kuna nelinurga olin ära lihvinud, siis pidin ju jalad ka lihvima. Kulutasin sellele ilmatuma aja. Vahepeal konsulteerisin juhendajaga. Täitsime keevises olnud auke ja pragusid, nii poolautomaadi kui ka TIG-iga. Nii et mu tulevasel taburetil said ülalpoolsesse külge kaks korralikku keevist, mille juhendaja tegi, kolmas nii-ja-naa, mille ma tegin juhendaja silma all ja neljas suvakas, mille ma juba üksi tegin. Allapoole jäid mu enda jube-õmblused. 

 

Siis oli söögipaus. Kugistasin toidu, mis paistis heasti tervislik, ja tõttasin ummisjalu töökotta tagasi; tõsi küll, vahepeatusega kohvimasina juures. Siis keevitasin jalad külge ning hakkasin tegema jalgade vahele tugipulki. Viimaste juppide seast leidsin paar ümmargust toru ja ühe kandilise. Pärast selgus, et tagaruumis oli veel terve hulk metallikraami, aga seda ma õnneks ei teadnud, see info oli must kuidagi mööda läinud. Aga valiku piiratus tuli mulle just kasuks. Sest need jupid, mis seal olid, suunasid end ise taburetiks: see tegi elu lihtsamaks. Nende vahepulkade lõikamise ja lihvimisega (poolautomaadil) läks ka kenakesti aega. Nende keevitamisel juhendaja taas alguses näitas ette. Kui kõik oli keevitatud, siis ma püüdsin veel poolautomaadil ja TIG-il auke täita, vahelduva eduga. Mõni keevis ja augutäide tuli ilusasti välja, teise kohta aga tulid vorstid ja mummud. Üritasin neid ka TIG-il siledamaks sulatada, aga ega see ülearu hästi välja ei kukkunud; enamjaolt pidin ikkagi lihvimisega probleemi lahendama. Kogu kupatuse ülelihvimine võttis jälle kenakesti aega.

Mõni ilmselt keskendus rohkem töövõtete proovimisele, aga mina selle ühe asja valmistegemisele. Ma ei saanud sinna parata. Need jupid tahtsid saada taburetiks ja see omakorda nõudis kõike seda keevitamise ja lihvimise tööd, mis ma tegin. Elektroodkeevitus jäigi mul tegelikult ära proovimata. Aga need masinad on odavad ja levinud, nii et ehk millalgi saan katsetada. Teoreetiline arusaam on olemas.

 

                                                         Valik töökojas osalejate taieseid

Seltskond oli väga mitmekesine. 11st 3 olid naised, oli noori ja vanu, kõikvõimalike erialade esindajaid. Ainult paar oli varem keevitamist proovinud: üks oma maakodus, teine MIT-s. Paar inimest polnud relakatki varem käes hoidnud. Aga ei paistnud, et kellelgi ületamatuid probleeme oleks olnud. Metallitükke said kõik lõigatud, lihvitud, kokku keevitatud. Iseasi, kui sujuv ja kvaliteetne see õmblus tuli, aga nagu iga käelise oskusega tulevad need pika harjutamise peale. Juhendaja Andrei Puzõrjov oli väga kena ja abivalmis.

Kella väitel kõndisin ma töökojas üle 6000 sammu. Mis tundub üllatav, sest oma arust olin ma suurema osa ajast ühe koha peal paigal ja vaid vahel käisin ühe töölaua juurest teise juurde. Aga tõsi ta on, et ega ma paigal ju ei olnud, vaid alatasa tammusin laua taga, muutsin asendit jne. Õhtuks olin rampväsinud. Kui ma oleksin rohkem keevitanud ja vähem lihvinud, siis ehk olnuksin vähem väsinud. Aga noh, taburet tahtis tegemist.

Nüüd mõtlen, et võiksin teha puust samasuguse. See metalltaburet ei tee nüüd materjalile au just ses mõttes, et sama asja saab teha puidust ja enamikuks otstarveteks on too etem: kergem, aga piisavalt tugev. Aga noh, näpuharjutuseks polnud ju paha. Ja ta on ikka kohe ju eriti tugev. Isegi kui mu keevitused pole kvaliteetsed, on see materjal asetatud niimoodi, et ega taburetil olev raskus neid ülearu palju ei rõhu. Jalad on istmeplaadi all ja veidi väljapoole suunatud, nii et piisab sellest, et keevised hoiavad ära vinti keerduva kollapsi, ja see ese peaks kannatama kohe eriti suurt raskust. Äraviskamine läheb järjest enam moest ja käsitöö tuleb järjest enam moodi, nii et võib-olla pärandatakse seda taburetti veel mitu inimpõlve 😊.

Igatahes olin ma oma töösse käigus nii süvenenud, et ma ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber (püüdsin vaid silmas pidada, kuhu lõigates või lihvides sädemed lendavad – et mitte liiga palju ja otse teise inimese poole). Ei käinud vetsus, ja kui viivuke söögipaus välja arvata, siis ei joonud ega söönud. Kodus kaanisin õhtul mitu liitrit vett. Selline käeline tegevus imab enda sisse. Ja see tundub võimestav (mul on selle kohta oma teooria, miks); ei ole tunnet, nagu oleks aega raisanud. Töö käigus ei läinud ma ka kordagi üldsegi närvi, mida mul muude tööde puhul pahatihti juhtub. Kuna ma keevitanud varem ei ole, siis ma ei eeldanudki, et mul üldse midagi välja tuleb. Ja kui midagi tuli, siis oli see juba hea.

Lapsena jälgisin tihti, kuidas onu maal keevitas. Ma ei mäleta, kuidas ma seda täpselt vaatlesin. Ma vist ei vaadanud otse keevitamist, sest ma ei mäleta, et mul maski ees oleks olnud. Aga kas oli nõue sel ajal pea ära pöörata? Võib-olla, ei mäleta, aga onu keevitamist mäletan küll. Neid vikerkaarevärvilisi keeviseid – need olid ilusad. Tema käes käisid sedasorti asjad imelihtsasti. Jõudsin nüüd lõpuks nii kaugele, et ka ise seda proovida. Onu vilumuseni ei jõua ma kunagi, aga see on ikkagi hoopis teine tunne ja pilk, kui oled ise proovinud. Võib-olla isegi minevikule (kus onu oli keevitaja positsioonis) annab see mingi lisaligipääsu.

Alfa, beeta - terve gamma

 

Ma olen hea meelega beeta. Sest alfad ja beetad on määratletud ühes teatud mõõtmes, nimelt võimusuhtes, dominantsivahekorras. Muidugi, kui alfad hakkavad liialt peedistama, siis on vaja sõdida ja võidelda, aga seda on mul esinenud harva ja üldiselt on nii, et selleks kuluv ressurss on kokkuvõttes väga palju väiksem sellest vaevast, mida alfana peab igapäevaselt nägema, hoidmaks ja tugevdamaks oma positsiooni.

Inimestel on ka teisi mõõtmeid, mis mind rohkem huvitavad. Eeskätt n-ö refleksiivne mõõde, kus rõhuasetus on läbikäimisel ja selle käigus sündival transformatsioonil. Võimuvahekord on transitiivne; selles on muidugi ka olemas refleksiivsus, aga see pole tähtis, see ei mängi rolli, seda ei teadvustata – rõhuasetus on otse teisel, ja täpsemini, tema allutamises, s.t tema muutmises objektiks, kes ilma omatahteta käitub täpselt nii nagu mina tahan. See on muidugi illusioon selles mõttes, et isegi eluta asjad ei käitu alati täpselt nii nagu mina tahan ja ette näen, vaid ikka läheb midagi viltu, nihu, või vahel ilmutavad ka nö positiivseid üllatusi, annavad rohkem ja muud kui ma ootasin. Aga kui palju enam siis elusolendid ja eriti teised inimesed.

Teisest küljest on muidugi ka tollel refleksiivsel läbikäimisel olemas transitiivne aspekt, suunatus teisele kui objektile, aga siin just see on suhteliselt vähetähtis ning kehtib pigem seeläbi, kuivõrd ta panustab läbikäimisse ja transformatsiooni. Raamatu lugemine on hea näide. Objektina pole raamat suurt midagi, aga tema panus transformatsiooni võib olla võimas. Põhimõtteliselt on iga asi ja olend meiega kokkupuutes transformatiivne, muudab meid (ja ennast). On võimalik teritada pilku selle nägemisele.

Selles reflektiivses dialektilises liikumises olen ma tugev, ma olen „alfa“ – aga sellest võrsuv tarkus on muuhulgas just ka see, kuidas paremini näida beetana. Haritud ja viisakat inimest käsitletakse paljudes kultuurides metafooride kaudu, mis tähistavad pehmust – nad on ses mõttes „beetad“. Inglise gentleman on ju sõna-sõnalt „õrn mees“. Samamoodi etümologiseerisid hiina õpetlased sõna rú 儒 „õpetlane, konfutsiaan“ seoses sõnaga ruò 弱 „nõrk, õrn, pehme“. Ka mitmes nö traditsioonilises ühiskonnas käsitatakse rituaale niimoodi, et need „pehmitavad“ inimest. Võiks öelda, et nad „küpsetavad“ inimest, nii et kui enne ta oli „kõva mees“, siis nüüd on ta pehme, „küps“ inimene.

Tsiteerides Mart Kangurit: Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma loen!

.

jumala eest

 

Kui keegi sõdib Jumala nimel või eest, siis sellesamaga muudab ta Jumala jumalaks, s.t absoluudist teeb ta ühe partikulaarsuse, mis saab vastanduda teistele partikulaarsustele. Ta ajab lihtsalt taga maiseid asju, muud midagi. Ta on silmakirjatseja, kes ehib end Väga Suure, Üliägeda, Superhüper instantsiga, mis on aga lihtsalt üks partikulaarsus, ja millega ta sihib mingeid väga väikesi, nõmedaid, pisukesi eesmärke. Mida kõmisevamad sõnad, seda suurem on see lahknevus.

Materjalilugupidamine

 Mulle meeldib vaadata internetist videosid, kuidas mingeid asju valmistatakse või restaureeritakse. Enamasti on need seotud metalli- ja puutööga. Keegi restaureerib katana, keegi valmistab laua, keegi prügimäematerjalist valmistab kaatri, keegi tahub onni. On lust vaadata esiteks vilumust, millega nad materjale ja tööriistu käsitsevad, ja teiseks nutikust disainide tegemisel ja tööprotsessi korraldamisel. On ka tore vaadata, kuidas on spetsiaalsed tööriistad ja ained mingite asjade tegemiseks, igasugu freesid ja pingutid, lahustid ja puhastid jne. 

Üks asi, mis mind teinekord häirib, on robustne või minu meelest ebamõistlik materjalikasutus ("kasuta tööriistu heaperemehelikult, materjale säästlikult" oli üks meie tööõpetuse 25st punktist, mille iga kooliaasta alguses pidime pähe õppima; näiteks veel üks punkt oli: "aseta kaelarätt selleks ettenähtud kohta" - ilmselt selleks, et sedapidi mingi pöörleva tööriista külge end ei pooks). 

Näide. Inimene võtab silma järgi pea 10 cm paksuse, poole meetri laiuse ja kahemeetrise plangu. Ja siis saeb ta liistakuteks, mida aurutab ja painutab ning valmistab udupeene pingi. Pink on küll kena, hästi välja mõeldud ja oskuslikult valmistatud, aga kripeldama jääb see, et seda pinki oleks saanud teha ka suvalisematest, väiksematest juppidest, aga on asju, mida oleks saanud teha ainult sedasorti raitplangust. 

Või teie näide. Kuidas teha viilist nuga. Esimene samm, lõikame välja paberist noakujutise, paneme selle viili peale ja spreiga pihustame viilile tulevase noa piirjooned. Siis võtame relaka ja lõikame üleliigse maha. Mina himustaksin, et ta kuumutaks selle viili üles (ääs oli tal olemas), oleks sepistanud noakuju ja siis sealt üleliigse rauahulga hõlpsa vaevaga ära kaksanud. Siis toda juba lõppnoa vormi lähedast asja oleks saanud relakaga ja käiaga jne töödelda. Aga kohe relakaga... Tundub liiga robustne. 

No vot, üks asi häirib, panen selle suure kella külge ja nüüd jääbki see kõlama, aga mitte see vaikne nauding mida ma enamjaolt neist saan. Aga mis sa mõnusast räägid, ikka ebamõnusast, sellest mis torgib. Paljud teevad niimoodi. Ja siis jääbki moonutatud mulje, et enamus asju on enamasti nihu, valesti jne. Sest lihtsalt tähelepanu teravdub, koondub sellele. 

Aga tõsiasi jääb, et "kasuta materjale säästlikult" ja parimal võimalikul otstarbel.

loeng

 Hakkan vist paremini aru saama, miks loenguandmine on nii raske, aga potentsiaalselt ka väga meeliülendav. Loeng – teema, inimesed, ruum – on nagu hästi keerukas materjal väga paljude mõõtmete ja muutujatega, ja ma tahan sellest alati midagi voolida. Vahel ei tule välja, vahel tuleb; vahel tuleb halvemini, vahel paremini. Asja teeb keeruliseks seegi, et siin on nõudmisi, mis võivad olla vastandlikud: nt uue info andmine ja vana info aktiveerimine, ise rääkimine ja teistel rääkida laskmine, keerukus ja mõistetavus. Ja ei ole kindlat kriteeriumit, kuidas neid balansseerida ja kuidas nende vahekorda sättida. Vahel vastandlike nõudmiste rahuldamispüüded tühistavad üksteist, aga vahel võimendavad, ja tekib hea vaib. Vahel liigub asi untsuminemise kursil, aga siis ootamatult pöörab huvitavaks; vahel jälle vastupidi.

Aga mis asja ma niimoodi voolin, või me voolime? See on selles mõttes nagu muusikapala, et ajalises kestuses on hulk modulatsioone, eristusi, ja nad heal juhul peaksid hakkama resoneerima, kokku kõlama, vastastikku kõnekaks muutuma.

Mind enamasti ängistab see, kui ma üksinda räägin. Siis kaovad mu piirid ära, ma ei taju enam kes ma olen, mis ma teen või milleks. Kui aga midagi vahele öeldakse, küsitakse või kommenteeritakse, siis see üldjuhul annab jõudu, ma jälle tajun, kus ma olen ja mis värk on. Siis ma olen kontaktis teise inimesega, teisesusega läbi teise inimese. Mõnikord võib sekkumine muidugi ka jõu ära võtta, tekitades mõttetusetunde, et milleks üldse. Vahel ei suuda öeldut lõimida. Üks ja sama kommentaar võib ükskord anda jõudu, aga teinekord võtta jõu. Ma ei tea, kas see on päriselt valitsetav.

Aga filosoofialoengu pidamine on äärmiselt riskantne: kui see ebaõnnestub, siis on see maailma kõige mõttetum asi (sest õieti mingeid teadmisigi ju ei saa; ebaõnnestunud empiiriapõhisemast loengust võid vähemasti mõne fakti teada saada); kui aga õnnestub, siis võib see olla äärmiselt meeliülendav, nii mulle kui ka, vähemasti vahel, tundub, kuulajatele/kaasosalejatele.

Jäin küll kohe mõtlema selle empiiriapõhise üle. Pidasin silmas teaduslikku sisu. Aga teisalt ju filosoofia peaks olema eriti empiiriapõhine. See räägib ju kogemusest endast, eriti intiimselt. Aga vahel ei leia sõnu, ja siis sellised ebaõnnestunud sõnad on eriti kogemusvõõrad; ehkki õnnestumise korral võivad nad väga hästi kogemusse liibuda.

Kui õnnestub, siis kondan, juuksed nõrgumas, ja laulan omaette. Kui õnnestub, siis vaatan uhkelt vasakule ja paremale ning peidan noa tuppe, keele hammaste vahele.

Elu tahab elamist

 

Suur osa meie enesemõtestusest on moonutatud või vähemasti ülepaisutatud. Kui meil tuleb enda kohta aru anda, siis peame ülimalt tähtsaks oma vaba tahet, enesemääramist, suveräänset voli ümbruse suhtes. Tõepoolest leidubki hetki, kus me mõtleme järele ja teadlikult midagi määrame. Aga esiteks on meie panuse roll selles väiksem kui me arvame ning teiseks esineb selliseid hetki harvemini kui meile tundub. Kui me jälgiksime oma konkreetset tegutsemist, siis leiaksime, et valdav osa sellest on enamik aega ümbruse kujundatud. Näiteks see, kuidas ma sahtleid ehitan, on suuremas osas ära määratud ruumist, tööriistadest, materjalist. Enamuse ajast ma järgin nende võimaldavusi, sobitan neid ja oma kehaliigutusi. Aeg-ajalt pean muidugi vahetust tegevusest välja tulema ja järele mõtlema – näiteks tehes algjoonise (aga juba selle juures pean arvesse võtma mitmesuguseid kitsendusi ja täpsustusi seoses ruumi, raha, materjalide iseloomu jms-ga) või kui selgub, et mingi töökulg tahab ümbertegemist või suuremat õgvendamist. Moonutus ja ülepaisutus johtubki sellest, et me paneme tähele ja jätame meelde eeskätt just neid kaunis harvu hetki, mil me teadlikult midagi otsustame ja natuke suveräänsemalt ümbrust korraldame (ehkki kaugeltki mitte päris suveräänselt). Nagu Dostojevski toob Karamazovites näite inimesest, kes väidab, et ta üldse ei maganud, ehkki tõsi on see, et ta ärkas öösel mitu korda üles ja mäletas neid hetki, samas kui lõviosa ajast magas ta magusasti – aga seda ta ei mäleta ja seda ta arvesse ei võta. Enamuse ajast aga järgime oma tegevuses ümbruse, asjade, ruumide, keskkondade, maastike, teiste inimeste ja muude loomade jne stiimuleid, üleskutseid, võimaldavusi ning sätime oma tegevust vastavalt. Imelise nõtkusega sobitume asjade ja keskkondadega, nagu kaheksajalg ajab oma haarmeid sinna kuhu saab ja vaja on.

Nõnda on sügav tõde selles, kui eesti keeles öeldakse, et „põld tahab kündmist”, „lehm tahab lüpsmist”, „riiul tahab valmistamist” jne. Meie tavametafüüsika seisukohalt on see veider ja ebaseaduslik metafoor – justkui põllul või riiulil oleks oma subjektiivsus ja tahe. Aga järele mõeldes me mõistame, et tõepoolest nii ongi. Olukordadel, milles me oleme, on oma pinge, nõudvus, sundivus. Põldurina tõepoolest põld nõuab mult kündmist ja lehm lüpsmist. Riiulitegijana nõuab riiul mult valmistamist. Mingisse tegevusse astudes, nt riiuli valmistamisse, oleme kantud vungist, hoost, energiast. See ongi see asjade „tahe” või nõudvus. Ja see annab meile ka jõudu. Kui me toimetaksime pelgalt väliselt ja ümbrusele pealesundivana, siis see kergesti väsitab, jõuetustab, igavustab, tüütab. Sest selles modaalsuses pole mõtet. See modaalsus on vajalik, et tegevusemõtet teisendada, õgvendada, kohendada – aga mõtte saab ta mujalt, asjadest-olendeist, minu ja nende vahekorrast. Mingit laadi tegevusse astudes – nt riiulit valmistades – olen ma nagu surfar lainetel: midagi ma muidugi teen ise ka, sätin-kohendan, aga hoog tuleb asjaloost endast. Ja nõnda on asjatoimetus, mis pealtnäha või kõrvalt vaadates on füüsiliselt või vaimselt raske või tüütav, tegelikult kerge kanda ja sisemiselt tähendusrikas. Hakkan hommikul riiulit valmistama ja rahumeeli valmistan õhtuni välja, õieti väsimust tundmatagi. Sest ma olen mõtestatud tegevuses, mis annab mulle jõudu.

mõtte liikumine

 

 

Armulise ja halastaja Jumala nimel.

Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale. Hea lõpp on jumalakartlike päralt. Õnnistused ja tervitused tema prohvetitele ja sõpradele – parimatele looduist – ning nende peredele ja kaaslastele, headele ja puhastele.

Nõnda ütleb alandlikest alandlikem, vaeste teener Muhammad ibn Tariqi ad-Dub at-Tālin: salk dervišeid – Jumal rohkendagu nende hulka! – palus mind, armetut, koostada kirjutis mõtte liikumise kohta. Ma vastasin nende palvele ja palusin kõigekõrgemat Jumalat anda mulle abi ja toetust, et vältida eksimist ja vigu, „sest tema on vägev ja aldis palvet täitma“.

Mõtte liikumisele kontrasteerub mõtte paigalseis. Mis see on? See on aruline mõtlemine, kus mõisted jäävad eraldi. Mõisted on küll eristatud, aga ei tehta viimseid järeldusi sellest, et nõnda eristatuna käivad nad ka kokku, nad on oma teisele (für anderes), see teine on nende sees, nad ise on avarama, peenema ja dünaamilisema terviku momendid. Kui sellised järeldused tehakse, siis see ongi mõtte liikumine, Hegeli mõistes ratsionaalsus.

Filosoofiline mõistekooslus iseenesest juba on liikumises ja ülesaamises, aga ometi on seda võimalik võtta aruliselt, dogmaatilises, ajaloolises vm esituses. Või esitada puhtmehaaniliselt: nt kreeka süllogistika, hiina viie faasi teooria. See ei ole veel filosoofia. Siis on nõrk filosoofia, kus tehakse üks või paar sammu sissevõtmises, aga jäädakse siis sellesse kinni. Näiteks Kreekas Zenon või sofistid, Hiinas Gongsun Longzi või väitlejad. Nt Zenon seostab vahemaa ja jagamise (Achilleus, nool). Gongsun Longzi seostab kõva ja valge ning hobune ja härg tüüpi kategooriad („valge hobune ei ole hobune“). Sofistid ja väitlejad toovad kokku on-ei ole, aga päriselt ei suhesta neid, sest nad plingivad: kord ütlen nii, kord risti vastupidi. Või: sina ütled nii, aga mina ütlen risti vastupidi (ja meelega õrritan sind: „kanal on kolm jalga“, „munal on suled“, „koer saab lambaks“). Sel õrritamisel võib olla edasisi kaalutlusi ja sellisena astuda ikkagi veel sammu edasi, aga seniöeldu piirdub ühe sammuga. Ning kõik see jääb keeleliseks, diskursiivseks; keel jääb maailmaga lõimimata.

Kuid jutt on läinud pikaks ja me oleme teemast kõrvale kaldunud. Tugevas filosoofias tehakse mõistelises üle-saamises mitu sammu. Üks voorus dervišile on siin mõtte liigendamine, nii et see nüansseerub ning saab hõlmavamaks ja tugevamaks. Teine voorus on mõtte vungistamine, hooandmine, nii et konkreetne mõisteline liigendus polegi esmatähtis, vaid teekäija õpib sellest liikumisest enesest, saadakse nö otsa peale, pannakse ajama. Ära rahuldu piskuga! Vaata veel! Sulata üles, tahkesta ja ülesulata! Niimoodi Jumala sõber üles ulatab džabarūti maailma.

Kiitus olgu Jumalale, mõlema maailma isandale!