Kunstlik seedimine

Pärast jõuluõgimisi tabab inimesi tihti söögišokk, mille põhjustab see, et ülevalt lükatakse kõhtu rohkem kraami kui sealt edasi liigub. Söögišokk väljendub selles, et inimene ei jaksa liikuda, istuda ega astuda, isegi kõnelda mitte, naermisest rääkimata. Selliste inimeste päästmiseks tuleb neile kiirkorras teha kunstlikku seedimist. Aseta kannatanu selili horisontaalsele pinnale, pane käed risti tema kõhule ning vajuta tugevasti korrapäraste vaheaegadega, nagu te ehk olete näinud kunstliku hingamise ja südamemassaaži puhul. Selline kunstliku seedimise oskus kulub jõuluajal ära kaasinimeste avitamisel.

jõulud

Jõulud on kõige mõnusam aeg oma asjade tegemiseks, sest siis ümberringi inimesed ei mütta nii freneetiliselt. Vaid istuvad kodus ja õgivad. Ja väljas on vaikne.

jälle üks

Vaatasin jälle üht Hollywoodi filmi. Mis mind nende puhul vihastab, on see, et neis taandatakse kõik psühholoogiale, eluseikadele. Seal ei ole mingeid kierkegaardlikke või sartre’ilikke eksistentsiaalseid olukordi, puhtaid tegusid, eksistentsi absurdi, karnevali, mõttetust ja puhast mõtet. Või õigemini: väga sageli see on olemas (see annab neile süvapinge), aga see haagitakse varem või hiljem mingi psühholoogilise seiga taha. Pelk psühhologism, sentimentalism. Lämbumistunne, puudub hingamisruum. Kuna kõik tehakse inimlikuks väikese tähega, siis puudub ehtne Inimlikkus, miski, mis meid põhjani puudutab. Isegi kui eriefektide najal „elad“ palju „läbi“, tekitatakse „meeleliigutust“, siis kokkuvõttes need filmid ei liiguta ega puuduta mitte midagi. Ja isegi pärast „hea“ filmi vaatamist on selline must tunne, nagu tahaks sauna minna.
Ja kui paljudest saiadest osatakse Hollywoodis sitta teha! See on hämmastav. Nõnda nagu NL-s pidi tihti maksma lõivu sotsrealismile, mille varjus või taga või kõrval aeti siis „päris“ asja, samamoodi makstakse Hollywoodis lõivu „keskmisele maitsele“, „sentimendile“. See on üleni pinnapealne – mitte selles mõttes, et seal ei „arutleta“ või ei tehta „suurt kunsti“, vaid lihtsalt sellepärast, et seal pole elu puhtal ja tugeval kujul, või kui ongi, siis taandatakse see alati mingitele nõmedatele totrustele, mis peaksid pisara silma tooma. Isegi vihapisarat ei too!
Või mis ma valetan, nad tõprad saavadki mu käest selle sentimendi kätte, nutangi ja naerangi õige koha peal (mitte alati, aga alati vahel), ent olen samal ajal enda ja maailma peale vihane, sest tunnen enda väärikust alandatuna, mind mitte ei ülendata, vaid tehakse väiksemaks kui ma olen, nõrgemaks kui ma suuteline olen. Ka materjaliga, mille tõelist potentsiaali ma aiman. Inimõiguste rikkumine.
Muidugi ma üldistan, aga ma usun, et te saate väga hästi aru, millest ma räägin.

back to Estonia, back to Sparta

Väljaspool Eestit on lust ja lillepidu, nii ida- kui lääne pool. Ainult kodus on karm-karm-karm-karm.
Kahe kuuga lääne pool tegin head edasiminekut, kirjutasin nii, et ei käinud koduntki väljas muidu kui süüa toomas.

Luksun purgis

Viimane päev Luksemburgis. Ma polnud siin praktiliselt väljas käinud. Kui saad hamba verele, siis tahad näha aina rohkem ja rohkem. Parem teha seda viimasel päeval, siis sul lihtsalt pole võimalik uuesti ja rohkemini jõllitada.

Nõnda siis tuiasin eile päev läbi Luksemburgi linna peal. Keskpäeval läksin välja rongipiletit ostma ja seejärel taarusin vanalinnas kuni pealeviieni, mil pidin Reigo Hirmole külla minema. Ühe vanalinnaosa käisin risti-põiki läbi, ülalinnast Grundini. Väga armas. Luksemburg koosneb hulgast kõrgetest küngastest. Küngaste vahele on ehitatud sillad, nii et saab otse ühe künka otsast teise peale. Või võib pugeda silla alla, kus on samuti elu. Need sillad teevad kindlasti elu mugavaks, aga ega nad väga ilusad ei ole, kõrgudes majade kohal. Luksemburg on omal ajal olnud tõeline tsitadell tohutute kindlustustega. Siin tegutses oma aja tippspetsialist Vauban, kes neid projekteeris. Künkliku-kaljuse maastiku tõttu on Luksemburgi lihtne kaitsta, ja need kaitserajatised on võimsad. Pindala poolest mitte väga suured, aga see-eest väga kõrged ja tugevad. Tõsi küll, vastavalt prantslaste ja sakslaste kokkuleppele mingil ajal (19 sajand või millal see oli) lammutati Luksemburgi kindlustused, nii et praeguseks on neist säilinud vaid väike osa.

Grund on üks küngas Ülalinna vastas, mis oli samuti kindlustatud. Kindlustusist on säilinud põhjakülje tornid, millevaheline müür on lammutatud. Sirges reas kõrged tornid nagu Tallinnas Tornide Väljakul (aga, nagu öeldud, müürita). Künkal on sümmeetrilise põhiplaaniga arhitektuurne ansambel (mingi 18-19 sajand) neljakordsetest majadest: üks maja põhjaotsas ja kahe-kolmemajaline rida idas ja läänes. Praegu on terve küngas suur ehitusplats. Ja mina ei tea, mis nad seal sudivad, aga põhjapoolseima maja ning tornide vahele on litsutud mingi tohutu betoonvärk, mida ehitatakse. Jumal teab, mis sellest tuleb, kuigi kipun arvama, et ei midagi head. Peale selle ehitatakse nii ida- kui läänepoolset rida ühe maja võrra pikemaks. Karbid on püsti. Aga mina ütlen, et ei sobi need sinna. Eks ülevõõpamine aitab pisut, aga ma ei saa aru, miks neil tingimata on vaja sinna veel maju litsuda. Parem võiks säilitada kunagise ansambli.

Grundi lähedalt alt leidsin oma suureks üllatuseks potipõllunduse. Täielik deja-vu. Kilekasvuhooned, käepärasest materjalist kokkuklopsitud osmikud, mingid tünnid, peenrad, kila-kola. Ma mõtlesin, et selline asi on ainult nõuka-aja värk. Aga nüüd praktiliselt Luksemburgi kesklinnas on selline potipõllundus. Kusjuures imekaunis kohas, jõe kaldal. Ja kaardil on selle jaoks eraldi leppemärk, kühvel ja ämber! Nii et luksemburgi kodanik paneb samamoodi kaalikat mulda nagu meie (vanasti).

Kõige kaunim hoone, kuhu ma sisse astusin, oli Püha Miikaeli kirik Ülalinnas. See koht on Luksemburgi ajalooline tuumik, kust ta 10 sajandi teisel poolel alguse sai. Algne kirik on ka tollel ajal asutatud, aga vaevalt, et temast suurt midagi järel on. Teda ehitati kaks korda ümber, romaani stiili ja 16. sajandil gooti stiili. Aga kuna krunt ilmselt ei võimalda, siis pole teda kuigivõrd suuremaks saadud ehitada (nagu Tallinnas Pühavaimu, kuhu lisati ainult üks külgloov, samal ajal kui teistel suurtel Tallinna kirikutel lisati kaks külglöövi ja tehti basiilikateks). Nii et ta on endiselt ühelooviline mingi nelja võlvikuga kirik. Kuidagi kodune, mõnus. Seintel ilmselt keskaegsete seinamaalingute jäänused (nagu Muhu kirikus ja Karjas) ning ilusaid puuskulptuure.

Mulle barokk muidu enamasti ei imponeeri (küllap seepärast, et pole harjunud, nii et barokne vohavus tundub väga sageli maotu ja imal – meenutan ebameeldivusega Rooma kirikuid, mida paljud imetlevad). Aga all-linna Jaani kirikus oli väga ilus altarikompositsioon, samuti hästi „barokne“ ja vohav, laeni täis ehitatud. Aga jättis kuidagi hea mulje, tervikliku.

Käisin ka veel Alfonso kirikus, millest kunagi kirjutasin, et tollest uuest altariveidrusest pilti teha. Aga päevad on erinevad. Kui eile sinna sisse astusin, siis tundus see õige meeldiv koht, mahe valgusega. Too altaribaldahhiingi näis ilus ja üldse mitte kohatu.

Ronisin ka mööda linnamüüri, nii palju kui teda alles on. Eks ta ole, vanast arhitektuurist on enamasti järel kindlustused ja kirikud, ja need on ka kõige suuremad. Sestap satudki Euroopas enamasti kas kirikusse või linnamüürile. Kusjuures viimased on aja jooksul rohkem kannatanud, neid on rohkem maha lõhutud, ja lammutamist on enamasti takistanud lihtsalt vaesus. Nagu Tallinnas. Seevastu Pariisis, läbi aegade jõukas linnas, on praktiliselt puhas vuuk.

Luksemburg on vist ka suht heal järjel olnud, nii et ega päris keskajast seal suurt midagi järel ei ole. Mõni linnamüürijupp, mõni jupp kirikuseina Mihklis. Aga kena väike linnakene. Luksemburg on vist maailma kõige rikkam riik, ja materiaalses mõttes pole neil küll suurt kuhugi pürgida. Tänavad on korras, majad on korras, raha jätkub. Kuigi see paneb mõtlema küll, miks ühe luksemburgi kodaniku töö on mitu korda rohkem väärt kui eesti kodaniku oma, ja mitukümmend korda rohkem väärt kui hiinlase oma või mitu tuhat korda rohkem kui zimbabwelase oma. Ühiskondlikud, ajaloolised põhjused. Kellegi esiisad on omal ajal osavamalt nihverdanud, õigel ajal õiges kohas juhtunud olema. Ja seni on suudetud seda hoida. Näis, kui kaua. Sest kunagi oli kõige arenenumad kultuurid Tansaanias, Etioopias ja sealkandis – kust me üldse tulnud ju olemegi. Ja Hiina on ajaloos pikka aega olnud maailma jõukaim ja parimini korraldatud riik, mis on taas tõusuteel. See käib üles-alla. Kes on jõukas, see läheb lodevaks ja käib alla, kes on vaene, see pingutab ja saab rikkaks. Miski ei püsi, Fortuunaratas käib ringi.

Lëtzebuergesch

Siin kõrval on kirik, täna on pühapäev ja mõtlesin vaadata, mismoodi nad seal asju ajavad. Keelelise poole pealt on niimoodi: teenistus käis üldiselt letseburgi keeles. Alguslaul ja usutunnistus olid saksa keeles (Issameie aga letseburgi keeles), vahepeal mingi minimalistliku etenduse raames näidati liiklusmärgi moodi tehtud viita, kuhu oli kirjutatud prantsuse keeles „Deviation“ („ümbersõit“; ka „hälbimine, eksimine“) ning paar pisikest palvekest öeldi ka prantsuse keeles. Sain aru üksikuid sõnu ja fraase, aga muidu jäi ikka uduseks. Väga ilus keel muidu. Pehmem kui riigisaksa keel.

Kirik oli muidu vanainimesi täis, ilmselt nagu Eestiski (tähendab, mitte täis, vaid pigem tühjapoole – ilmselt nagu Eestiski). Arvan, et advendi raames oli tehtud üritus lastele, nii et oli kokku aetud kamp lapsi, aga vaevalt neid seal muidu näha on. Ma ei tea täpselt, kuidas sellega on, aga katoliku kirikus vist ju lastele armulauda ei jagata, nii et neil polegi nagu sinna asja. Tunni ajaga oli asi joones.

Aga kui räägitakse katoliku ja luteri traditsioonist, siis esimesega seostub „kuld ja kard“ ja teisega „lihtsus ja rangus“. Tõtt-öelda ma mõtlesin ka niimoodi. Ja noh, eks vanad kirikud ongi uhked nii väljast kui seest (kuigi olen kuulnud, et keskajal oli kirikuruum seest samuti üleni värviline – sellest pole enamasti suurt midagi järel, vaid kõik on valge; mõelda, et ka Vana-Kreeka skulptuurid olid algselt värvitud, mitte värvitud). Aga eks see käib ka luteri vanade kirikute kohta (mida paljaks ei rüüstatud), nt. Tallinnas Pühavaimu. Mis aga uusi kirikuid puudutab, siis vähemasti need, mis ma siin näinud olen, on erakordselt lihtsad, täpipealt nagu luteri omad. Kõik on kuulnud reformatsioonist, aga sama põhjalikult muutis maailma vastureformatsioon. Kakluses on kaks tendentsi: kas rõhutada ja viia äärmusse oma eripärasid või laenata teineteiselt ja muutuda sarnasemaks. Mulle tundub, et nii mõneski aspektis on protestantismi ja katoliikluse vahel käinud tugev osmoos, nii et nad on sarnasemad kui võiks arvata. Ja pole võimatu, et praegu on luteri kogukonnad mõne koha pealt isegi konservatiivsemad ja traditsioonilisemad kui katoliku kirik, kus on tehtud „populariseerivaid“ reforme, nii et mõnel pool mängitavat kirikus kitarri, plaksutatavat rütmi, lauldavat elavarütmilisi koraale nagu afroameerika usulahkudes. Aga noh, see on kuulu järgi. Ma tahtan lihtsalt öelda seda, et reformatsiooni ja vastureformatsiooni omal ajal äärmiselt ägeda võitlusega jäeti üks maailm seljataha, keskaja maailm. Ja sellest pole katoliikluses palju rohkem järel kui protestantluses. Kuigi eks ma olen ikkagi „põhjas“. Kujutan ette, et mõnes Hispaania või Itaalia kloostris pole võib-olla mitmesaja aasta jooksul suurt midagi muutunud.
..
Aga kellad jälle käivad, ja nüüd taipan, et küllap seal peetakse mitmes keeles teenistusi: Luksemburgis on ikkagi kolm riigikeelt, letserburgi, prantsuse ja saksa keel.

Valentina Lisitsa

Vahel kuulan taustaks youtube’ist muusikat. Olin parasjagu valinud Chopini ja sealt tuli igasugu esitusi. Mõtlesin parasjagu Pauli välistusprintsiibile, kui tuli üks esitus, mis ei lasknud mul edasi mõelda ja kirjutada. See oli Valentina Lisitsa esitus Chopini Mozarti-variatsioonist. Selline voolavus. Väga puhas ja täpne. Aga mitte kuiv, vaid rammus. Tohutu hulk peeneid nüansse. Ja Pauli sai meelest välistatud.

Vaatasin siis Wikist, et ta on ukraina päritolu ja elab USA-s. Sündinud 1969. Mängib klaverit alates 3-aastasest ja esineb alates 4-aastasest – ta on üks näide mittehukkaläinud imelapsest. Noorena tahtis hoopis maletajaks saada. Abikaasa on Aleksei Kuznetsov, samuti pianist, kellega ta ka duetina kontserte annab. Ning tuleb välja, et Valentina on väga laia repertuaariga.

Ma ei taipa muusikast midagi, aga ometi on mul tunne, et ma tunnen, kui muusik mõtleb, mõtleb muusikas. St. mitte ainult ei esita, vaid elab-kehastab seda muusikat. Kui on ühtaegu nii nüansid kui tervikpilt. See on väga värskendav ja võimendav! Valentina on julge – see on väga tähtis. Ta näib mängivat ilma igasuguse pingutuseta, nagu muuseas. Mul on hea muusikat kuulata: kuna ma ei tea, kes „on hea“ ja „kuulus“, siis ma lihtsalt kuulan ja rõõmustan sellest, mis meeldib ja sobib mulle. Sest eri inimestele sobivad erinevad asjad. Erinevad heliloojad, erinevad interpretatsioonid.
Tema koduleht: http://www.valentinalisitsa.com/

muna ja wittgenstein

Hommik (st. mu omaajaline, mitte astronoomiline), pliidil keeb vesi munaga, varsti saab süüa, seni loen munakeetmise kõrvale raamatut. Väljas on pime ja vaikne. Suunurgad tõusevad üles: kohe hakkan sööma.
Ja juba ma lagistan naerda, ehkki mitte selles puhtkehalises mõttes nagu hommikuse muna ootuses, vaid intellektuaalsemas mõttes – ehkki naer on alati ka kehaline. Leidsin siin Heigo riiulilt Wittgensteini „Tõsikindlusest“ ja hakkasin seda söögitegemise ja sittumise ajal naljaviluks lugema. Ja nalja saab seal kõvasti, Mardil oli õigus, kui ta ütleb, et see raamat koosneb suurest hulgast naljadest. Sealt võib leida selliseid lauseid nagu: „Minut tagasi ei olnud veel seda mäge, vaid oli täpselt samasugune mägi.“ (50); Kui keegi ütleb: „Mul on keha,“ siis võib temalt küsida: „Kes siin räägib selle suuga?“ (51) jne. Igalt leheküljelt tuleb selliseid pärleid. See teeb rõõmu veelgi rõõmsamaks.
Ja siis ma sõingi, suur „valge leiva“ latakas bretooni või, kitsejuustu ja tomatiga. Pluss muna. See ongi õndsus, paradiis. Kohe hakkan kirjutama. Praegu veel ei kirjuta. Või oota, mida ma siis praegu teen?

Brüssel 2, "Baguette"

Pärast tahtsin natuke Brüsseli peal tuiata. Sellest ei tulnud eriti midagi välja. Ta on ikkagi liiga suur, et sellist kähkukat teha. Pealegi ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Ma ei tea, kitsad tänavad, töölõpuliselt rahvast täis. Vedasin jälle oma kohvrit kaasas, ja ei pääsenud õieti liikumagi. Sattusin Kuningatee ääres ruutkilomeetrise prantsuse pargi äärde, palistatud klassitsistlike hoonetega. Pole midagi tüütumat sellistest prospektidest. Ühes kirikus käisin, vist katedraalis. Seal oli jeesusesünninurgakeste (e.k. pole vastavat sõna – või ma lihtsalt ei tea?) näitus. Ei oska sellest vaimustuda.
Ühesõnaga, lõpetasin võitlemise ja kobisin rongijaama, mõttega, et istun kuskil kohvikus. Küllap Brüsselis on moodsamaid rongijaamu kui Keskrongijaam, aga see oli küll väga tülikas. Eskalaatoreid peaaegu pole, muudkui roni trepist üles-alla. Kohver oli ka raske, käsi venis välja. Muide, kohvri kohta. Eelmine kord Luksis käies oli mul ainult tavaline väike õlakott. Nüüd tulin kaheks nädalaks, aga tarisin kaasa kohvri, mille toppisin mingit nodi täis. Ise ei saa ka aru, kuidas nii palju, sest ebavajalikud asjad jätsin idee järgi Eva juurde Pariisi. Küllap on nii, et kuhugi minnes pean kõigepealt valima koti suuruse; nagunii laon ta täis.
Läksingi siis ja istusin kohvikusse „Baguette“. Võtsin ühe priske quiche’i (siuke munaroog) ja suure šokolaadikoogi. Sööma asudes meenus, et olin võrdlemisi hiljuti õginud Kadri juures tohutu suure maotäie. Tavaliselt on mul sellel kellaajal kõht tühi, nii et ma ei osanud arvata, et täna teisiti on. Aga ega raisata ei saa ju (traditsiooniline värk, ühine nii eestile kui hiinale: 不要浪费), nii et pistsin ikkagi kinni. Mögafonist lasti lamedaid ingliskeelseid vanu levilaule.
Istusin ja mõtlesin, et kui vaadata mingi vaatepunkti seest, nagu näiteks too neljakümnendates meesterahvas ja rohelise džempriga naisterahvas minu ees, natuke vasakul, siis on igaühel midagi pooleli, midagi puudu, kõik suunduvad kuhugi, liiguvad-rühivad-taotlevad. Aga teisest küljest, kui vaadata toda inimest tervikuna, kogu oma liikumise-rühkimise-taotlemisega, siis pole tal kunagi midagi puudu, vaid ta on igal hetkel terviklik ja võiks isegi öelda, et täiuslik. Sest ta on, kes ta on. Ja need kaks külge käivad kokku; ei ole nii, et üks oleks tõelisem kui teine. Kui me ainult terviklikud ja täiuslikud oleksime, siis me langeksime kokku eristamatuks homogeenseks plögaks hullemas katastroofis kui ükskõik milline Suur Raks. St. peab olema midagi pooleli, peab midagi taotlema, kuhugi püüdlema. Aga teisest küljest, kui me ainult mingeid kimääre taga ajame ja poolikud oleme, siis elame iseenda vangidena, oravatena rattas, ega ole iseenda väärilised. Ja tegelikult on meie terviklikkus ebateadlikult eeldatud ka kõige selle rähklemise sees. Ühesõnaga, selleks, et elu võimalik oleks, peame korraga olema terviklikud ja poolikud. Pooleliolemine peab olema ühendatud mingiks tervikuks, et ta ühitamatuks laiali ei laguneks. Terviklikkus aga vajab pooleliolemist, et mitte eristamatusse kokku langeda.
Kui realistlikult mõelda, siis on see lihtne ja loogiline. Lasteaiatarkus. Milleni ma jõuan Brüsseli „Baguette’i“ nimelises kohvikus 34-aastaselt. Parem hilja kui mitte kunagi. Ja hegellikus vaimus võiks niimoodi öelda (kas võib?), et sellistel mõtetel on ikkagi oma sisemine loogiline aeg, st. et esimestes tulemistes on nad robustsed, tahumata, ja nõuavad ajapikkust peenendamist, mis käib teatavates loogilistes järkudes. Ma ei taha ega viitsi siin mingit dialektikat ajama hakata, aga tõsi on see, et kannatamatu on inimene, kes mõtet mõelnult lahterdab ta läbimõelduks ja „naaseb igapäevaelu juurde“. Sest mõte tahab oma aega, ja kui temas püsida, siis ta nüansseerib iseenesest (kui seda vaid lasta!) ning siis selgub, et esimeses tulemises oli ta küll juba kogu tões, aga mitte kogu tegelikkuses, st. et ikkagi trügis sellesse uude mõtlemisse hulk vanast, stereotüüpsest, harjumuslikust, mis moonutavad tema tõelist potentsiaali. Ma ei usu iial inimest, kes ütleb, et ta on mingi asja läbi mõelnud. Kui see tõsi on, siis kahest üks: see kas oli midagi triviaalset ja mitteeritimõtlemisväärset, või siis tahab ta hoopis öelda, et ta on teinud sammu edasi mingis mõttes, tahtmata öelda, et ta oleks selle mõttega lõpule jõudnud.
Mõte vajab seedimist. Nii et kui ma ütlen nii lihtsalt, et inimene on korraga terviklik ja pooleliolev, siis on see rohkem menetlusreegel kui lause, pigem „dogma“ või koan, millesse tuleb süüvida, millel tuleb lasta olla ja kehameeles edasi kajada. Sest seegi on kõigest üks väljendus teatavast sissevaatest.
(Muide, tegin fotosid ka, aga mul pole kaablit, millega neid arvutisse tõmmata, nii et jääb illustreerimata praegu)

Brüssel 1

Käisin Kadril ja Renaud’l Brüsselis külas. Nad elavad väga ilusas kohas, Brüsseli Vaba Ülikooli kõrval, linna suurima pargi lähedal funktsionalistlikus majas seitsmenda korra peal. Korteris on kõik eestiaegne, ukselinkidest fonolukuni! Väga mõnusa atmosfääriga ja ilusa lahendusega korter. Arhitekt olevat selle Kadri jutu järgi iseendale teinud. Ma ei küsinud, kas ta siis elas ka seal pärast. Saabusin õhtul üsna hilja, pererahvas oli maitsva moorungi valmistanud.
Õhtul [30.11.09] ajasin pikalt Renaud’ga juttu. Psühholoogia teemadel, pikalt pedofiiliast, sest Kadri oli maininud, et kolm eesti väljapaistvat vangipandud pedofiili on õppinud samas koolis, kus meie. Olin seni arvanud, et pedofiilia on mingitel põhjustel (ahistamine, probleemid peres vms) tekkinud arenguseisak või -moonutus tavapärase seksuaalse arenguga võrreldes. St. et seksuaalne fantaasiakujutis, mida enamik seostab vastassooga, on neil suunatud hoopis lastele. Nii et seda peaks põhimõtteliselt saama näiteks psühhoanalüüsiga või muu sellisega ravida. Renaud aga ütles, et see on kehas sees. Korra ütles isegi, et geenides, aga jäi selle suhtes siiski kõhklevaks. Küsisin, et kui näiteks tõmme vastassoo poole on suuresti seotud mingite feromoonide ja alateadlike lõhnaaistingutega, kas siis pedofiilidel on tõmme laste poole seotud samasuguste keemiliste mehhanismidega, ja Renaud arvas, et võib olla küll. Nii et pedofiil läheks siis juba „lõhna peale“ lapsi näperdama. Kuigi see oli samuti vist pigem oletus. Aga seda väitis ta küll, et pedofiilide hormonaalne toimimine on teistsugune, nii et nad näiteks ei kontrolli ennast samavõrd kui „normaalsed“ inimesed (kas ei viita see üldisemat laadi probleemidele?). Ning rääkis, et nad saavad hormonaalset ravi, mis annab leevendust nende kihule. Küsisin, kas see tähendab spetsiifiliselt lastehimu äravõtmist või kogu seksuaalsuse nullistamist. Mul jäi mulje, et pigem viimast. St. et nad hormonaalselt kastreeritakse. Tõenäolise oletuse järgi peaks nendega ilmselt tegelema nii psüühika kui biokeemia otsast, aga praegune jutt jäi lahtiseks, sest Renaud ise ka ei ole selle ala spetsialist. Ta on tegevusterapeut. Kui kinestesioloog lihtsalt liigutab palju kordi järjest patsiendi ihuliikmeid, siis tegevusterapeut kaasab patsiendid mingitesse mõtestatud tegevustesse, näiteks toiduvalmistamisse. Oletan, et esimene sobib eeskätt raskematel juhtumitel ning teine juhtumitel, kus patsient on säilitanud mingi kontaktivõime. Patsiente olevat igasuguseid, aga eeskätt psühhootikud. Pärast rääkisime veel taijist, mida Renaud samuti patsientidega kasutab (Wordi speller muudab taiji kohe Taimiks!).
Kadriga rääkisime rohkem järgmisel hommikul [01.12.09]. Renaud läks vara tööle, Kadri aga oli tõbine ega läinudki tööle. Rääkisime mitmest-setmest. Aga see on suuresti seotud konkreetsete kohtade, aegade, inimestega, nii et see vast pole üldhuvipakkuv.
Kadri jändas terve hommikupooliku leivataignaga, pani sinna seda ja teist, sõtkus mitu korda, lasi seista jne. Oli väga hea ja rahustav vaadata teda leivatainast sõtkumas, see kuidagi sobib talle, kukub loomulikult-orgaaniliselt välja. Pärast andis ta terve veerandi leiba mulle kaasa, tõin selle Luksemburgi ja jagasin Heigoga. Mnjaa. Ma pole elu sees nii head leiba söönud! Kui mingi asi on mõnusalt tehtud, siis on ka tulemus enamasti mõnus!
Suur aitäh pererahvale!

Lille

Mõtlesin, et sõidan seekord Luksemburgi läbi Brüsseli. Teel kombineerisin endale ümberistumise Lille’is, nii et oli aega kaks tundi siin tuiata. Rongijaamas polnud miskipärast pagasihoidu, nii et tarisin oma kohvrit mööda munakive järel. Adventilaator, nagu Rein Raud ütles, töötas täie hooga, Teatriväljakul oli horisontaalne karuselliline ja kõrvalväljakul röögatusuur vertikaalne kuradirattaline. Vaatasin neogooti stiilis katedraali ja hilisgooti stiilis St. Maurice’i kirikut. Maurice nagu Maris, keda täna sängitati. Hästi kõrge viielööviline kodakirik, flamboyant-gootikas, tohutu suurte aknaavadega, ümmarguste piilaritega, väga avar. Ma pole muidu kerjustele siin raha andnud, aga sissekäigu juures oli vanamutt, kes oli mulle ukse lahti teinud, ja talle miskipärast väljudes andsin.

Maris

Maris Laanpere (15.05.1978-29.11.2009)

Maris suri eile [pühapäeval]. Ta oli kolm aastat minust noorem. On mõned inimesed, kellega oled kohe ühel lainel, ja Maris oli just selline. Tema surm jääb suuresti eesti meditsiinisüsteemi hingele, sest Maris käis juba väga pikalt mitmesuguste hädadega arstide juures, aga ei leitud midagi. Sest ei otsitud piisavalt. Ja kui lõpuks leiti maovähk, oli juba väga hilja, juba liiga hilja… Kuid kas ei räägi viha minus?
Maris uuris naismüstikuid, ja ta oli ise samuti sama hästi kui naismüstik. Ta oli Tartus Usuteaduskonna doktorantuuris; eelmine talv oli just käinud Roomas oma uurimuse jaoks materjali kogumas. Ta oli üks neid inimesi, kelle puhul teaduslik uurimistöö ei seisa inimesest eraldi, vaid on lõimitud isiksuse tervikusse. Kui ta oleks jõudnud selle lõpetada, oleks sellest võinud tulla väga hea asi. Kuid kas ei räägi ahnus minus?



Aeg-ajalt vahetasime Marisega kirju. Mitte liiga tihti, aga seda põhjalikumalt. Nagu vanasti, kui kirjutamine käsitsi käis ja kirjad aeglaselt liikusid, nii et kui juba kirjutati, siis pikalt ja põhjalikult. Kirjutasime elust enesest, asjast. Kui ma nüüd Prantsusmaale sõitsin, kirjutasin talle lennukis järjekordse pika kirja. Ta olevat selle läbi lugenud, aga vastata enam ei jõudnud. Meie viimane kiri…

Enne Prantsusmaale tulekut sain temaga kolm korda kokku. Kõigepealt käisin teda haiglas vaatamas. Siis kodus. Ja kolmandaks vahetult enne ärasõitu hüppasin läbi, viisin talle mõned raamatud. Ta oli kõhn, habras. Oli teada, et asi on väga tõsine ja lootused kasinad. See andis meie vestlustele täiesti erilise värvingu – iga sõna ja lause muutus justkui absoluutseks, lõplikuks. St kui me tavaliselt inimestega räägime, siis me eeldame, et küllap elu kestab edasi, küllap me näeme veel – nii et jutt jääb lahtiseks, poolikuks. Meie vestlus aga oli suletud aegruumis. Muidugi, lõpp polnud veel kindel ja ikka oli lootus… Aga mul oli selline tunne, justkui me räägiks igavikus. St kus me räägime ja väljendamegi seda, kes me oleme, ja mitte nii, et võib-olla me veel muutume, areneme, saame targemaks jne. Ei. Just siin, just praegu. Tõehetk.

Ma ei ole kellegagi nii otseselt, teravalt rääkinud. Võib-olla emaga ükskord, kui tal oli ka juba vähk kaugele arenenud. Aga siis ma olin teismeline, alles kulles. Nüüd olen targem. Ma ei hakka ümber jutustama, millest me rääkisime – see tekitaks ainult segadust ja ma ei tea, kas keegi meie neid kangeid sõnu välja kannataks. Aga Marisega sai just niimoodi rääkida, kõigekangemat kraami manustada. Väljavõte Marise kirjast, kui ta oli oma haigusest teada saanud:


„2005. aastal oli minu vaimne uuestisünd. Sain teadlikuks Jumalast endas ja endast Jumalas. Sellest alates võisin oma jumaliku sisehääle abil olla üli-ületeadvusega kontaktis ükskõik millal, ja ma tegin seda sageli.
Kui ma peaksin ka lahkuma, siis igal juhul olen elanud intensiivselt ja kindlasti mitte asjata. Olen palju ja sügavalt tunnetanud ning läbi elanud. Võimsaimad neist on muidugi armastusega seotud tunded - kõige oleva vastu. Jah, nii suurelt kui see ka ei kõla, ma olen kogenud kõikehõlmavat armastust kõige ja kõigi vastu.“


Maris oli just selline… Kas meie saame eluõhtul sedasama öelda? Iga sõna on siin täpne ja õigustatud. Näiteks armastus „kõige oleva“ vastu: Maris armastas tõepoolest iga väikest mutukatki, ta ka pildistas neid ja luges nende kohta. Maris elas kõigele, kõigega kaasa, ja ta elas intensiivselt. Oma aastatelt lühikeseksjäänud eluga elas ta läbi rohkem kui mõni võib-olla saja aastaga. Maris julges kogeda ja julges ka sellest rääkida. Mitte uhkustamiseks, vaid tunnistuseks – nagu naismüstikud.

Maris ei soovinud kaastundeavaldusi ega musti linte. Ja tõesti-tõesti, õigeusu traditsiooni järgi, kui ristiinimene sureb, siis tema surmapäev saab tema uueks sünnipäevaks – kui ta sünnib Taevariiki. Paljude puhul jääb see pelgalt sõnakõlksuks, mis halvasti varjab inimlikku ängi, aga Marise puhul võin öelda, et see kehtib täielikult. Ka minu jutt ei ole kaastundeavaldus – kui, siis koostunde. Mina ütlen, et Maris on vägevamaid inimesi, keda ma tundnud olen.

Maris on uuestisündinud! Rõõmustagem sellest! Ja kui nutame, siis olgu see meie hinge ülenduseks, mitte kahetsuseks!

Head teed, Maris!