Brüssel 2, "Baguette"

Pärast tahtsin natuke Brüsseli peal tuiata. Sellest ei tulnud eriti midagi välja. Ta on ikkagi liiga suur, et sellist kähkukat teha. Pealegi ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Ma ei tea, kitsad tänavad, töölõpuliselt rahvast täis. Vedasin jälle oma kohvrit kaasas, ja ei pääsenud õieti liikumagi. Sattusin Kuningatee ääres ruutkilomeetrise prantsuse pargi äärde, palistatud klassitsistlike hoonetega. Pole midagi tüütumat sellistest prospektidest. Ühes kirikus käisin, vist katedraalis. Seal oli jeesusesünninurgakeste (e.k. pole vastavat sõna – või ma lihtsalt ei tea?) näitus. Ei oska sellest vaimustuda.
Ühesõnaga, lõpetasin võitlemise ja kobisin rongijaama, mõttega, et istun kuskil kohvikus. Küllap Brüsselis on moodsamaid rongijaamu kui Keskrongijaam, aga see oli küll väga tülikas. Eskalaatoreid peaaegu pole, muudkui roni trepist üles-alla. Kohver oli ka raske, käsi venis välja. Muide, kohvri kohta. Eelmine kord Luksis käies oli mul ainult tavaline väike õlakott. Nüüd tulin kaheks nädalaks, aga tarisin kaasa kohvri, mille toppisin mingit nodi täis. Ise ei saa ka aru, kuidas nii palju, sest ebavajalikud asjad jätsin idee järgi Eva juurde Pariisi. Küllap on nii, et kuhugi minnes pean kõigepealt valima koti suuruse; nagunii laon ta täis.
Läksingi siis ja istusin kohvikusse „Baguette“. Võtsin ühe priske quiche’i (siuke munaroog) ja suure šokolaadikoogi. Sööma asudes meenus, et olin võrdlemisi hiljuti õginud Kadri juures tohutu suure maotäie. Tavaliselt on mul sellel kellaajal kõht tühi, nii et ma ei osanud arvata, et täna teisiti on. Aga ega raisata ei saa ju (traditsiooniline värk, ühine nii eestile kui hiinale: 不要浪费), nii et pistsin ikkagi kinni. Mögafonist lasti lamedaid ingliskeelseid vanu levilaule.
Istusin ja mõtlesin, et kui vaadata mingi vaatepunkti seest, nagu näiteks too neljakümnendates meesterahvas ja rohelise džempriga naisterahvas minu ees, natuke vasakul, siis on igaühel midagi pooleli, midagi puudu, kõik suunduvad kuhugi, liiguvad-rühivad-taotlevad. Aga teisest küljest, kui vaadata toda inimest tervikuna, kogu oma liikumise-rühkimise-taotlemisega, siis pole tal kunagi midagi puudu, vaid ta on igal hetkel terviklik ja võiks isegi öelda, et täiuslik. Sest ta on, kes ta on. Ja need kaks külge käivad kokku; ei ole nii, et üks oleks tõelisem kui teine. Kui me ainult terviklikud ja täiuslikud oleksime, siis me langeksime kokku eristamatuks homogeenseks plögaks hullemas katastroofis kui ükskõik milline Suur Raks. St. peab olema midagi pooleli, peab midagi taotlema, kuhugi püüdlema. Aga teisest küljest, kui me ainult mingeid kimääre taga ajame ja poolikud oleme, siis elame iseenda vangidena, oravatena rattas, ega ole iseenda väärilised. Ja tegelikult on meie terviklikkus ebateadlikult eeldatud ka kõige selle rähklemise sees. Ühesõnaga, selleks, et elu võimalik oleks, peame korraga olema terviklikud ja poolikud. Pooleliolemine peab olema ühendatud mingiks tervikuks, et ta ühitamatuks laiali ei laguneks. Terviklikkus aga vajab pooleliolemist, et mitte eristamatusse kokku langeda.
Kui realistlikult mõelda, siis on see lihtne ja loogiline. Lasteaiatarkus. Milleni ma jõuan Brüsseli „Baguette’i“ nimelises kohvikus 34-aastaselt. Parem hilja kui mitte kunagi. Ja hegellikus vaimus võiks niimoodi öelda (kas võib?), et sellistel mõtetel on ikkagi oma sisemine loogiline aeg, st. et esimestes tulemistes on nad robustsed, tahumata, ja nõuavad ajapikkust peenendamist, mis käib teatavates loogilistes järkudes. Ma ei taha ega viitsi siin mingit dialektikat ajama hakata, aga tõsi on see, et kannatamatu on inimene, kes mõtet mõelnult lahterdab ta läbimõelduks ja „naaseb igapäevaelu juurde“. Sest mõte tahab oma aega, ja kui temas püsida, siis ta nüansseerib iseenesest (kui seda vaid lasta!) ning siis selgub, et esimeses tulemises oli ta küll juba kogu tões, aga mitte kogu tegelikkuses, st. et ikkagi trügis sellesse uude mõtlemisse hulk vanast, stereotüüpsest, harjumuslikust, mis moonutavad tema tõelist potentsiaali. Ma ei usu iial inimest, kes ütleb, et ta on mingi asja läbi mõelnud. Kui see tõsi on, siis kahest üks: see kas oli midagi triviaalset ja mitteeritimõtlemisväärset, või siis tahab ta hoopis öelda, et ta on teinud sammu edasi mingis mõttes, tahtmata öelda, et ta oleks selle mõttega lõpule jõudnud.
Mõte vajab seedimist. Nii et kui ma ütlen nii lihtsalt, et inimene on korraga terviklik ja pooleliolev, siis on see rohkem menetlusreegel kui lause, pigem „dogma“ või koan, millesse tuleb süüvida, millel tuleb lasta olla ja kehameeles edasi kajada. Sest seegi on kõigest üks väljendus teatavast sissevaatest.
(Muide, tegin fotosid ka, aga mul pole kaablit, millega neid arvutisse tõmmata, nii et jääb illustreerimata praegu)