ma saan ufonautidest aru

Istanbuli lennujaam. Üks tütarlaps räägib telefoniga arusaamatus keeles, tõstab häält, nutab, on vihane. Ma ei saa sõnagi aru, ja mul on selle üle hea meel. Samas on see kummaline kogemus: inimene, räägib, aga aru ei saa, sest keelt ei mõista. Samas saab keelt alt üles ehitada, kehakeelest alates. Paljud türklased ei saanud aru, mis ma neile inglise keeles ütlesin või mida küsisin, aga ometi saime kõik räägitud, mis vaja. Muidugi, need kõneaktid olidki väga lihtsad: kas ma saan pangakaardiga maksta; see maksab 10 liiri jne. Aga see on aluseks ja vundamendiks, mille peale saab keerulisemat ehitada. Inimestest saab aru.

Ma olen kindel, et ka ufonautidest saab aru, isegi eeldamata mingit vahetut telepatiivset suhtlemist ning isegi hoolimata sellest, et meie kehad on erinevalt üles ehitatud – viimane teeb küll suhtlemise raskemaks, ent mitte võimatuks. Viimases järgus on meie kehad tehtud samast asjast, jõu kokkutõmbest. Me oleme sugulased. Vastasel juhul me ei puutuks üldse kokkugi, me ei saaks mitte mingil moel teineteisele ilmneda. Me oleme sugulased. Me oskame üle kanda. Me kanname üle mida iganes.

Püha Tarkus

-->

Istanbul, Hagia Sophia kõrval

Hagias sophiasid on siin linnas terve hulk. Selle kirikuga pandi märk maha, dominant paika. Siin on posu selliseid kuplilisi, minaretid ümber. Hagia Sophia moodustab iselaadi kahekõne samale teljele ehitatud Sultanahmet’i ehk Sinise mošeegaga. Viimane on ilusam, ühtlasem, graatsilisem – sest ta on ka tunduvalt hiljem ehitatud, pole ilmselt nii palju maavärinates kokku varisenud jne. Kolme rõduringiga liigendatud sihvakad minaretid annavad Sultanahmetile jumet; ansambilile annab palju juurde viies, irdne minarett, mis on samas stiilis nagu teised, aga lühem ja asub nurgaminaretist umbes sama kaugel kõrval kui too kõrvalnurga omast. See väike võte annab graatsilise laiusemõõtme.

Hagia Sophiat on mitu korda üles ehitatud, kindlustatud, toestatud, lisandatud, nii et ta on kohati väga massiivne; ja ta pole lihtsalt üks hoone, vaid terve hoonestik. Kohati on ta üsna tötsakas. Aga tal on ikkagi oma võlu. Nad on Sultanahmetiga nagu ema ja tütar.

..

Lennuk maandus natuke hiljem, peale selle oli passikontrollis tohutu ummistus. See venitas kella üle südaöö, mis tähendas, et metroo enam ei käinud. Sestap läksin bussiga kesklinna, Taksimi väljakule. Nägin oma ihusilmaga seda kohta, kus on madistatud ja kus ma reaalajas vaatasin, kuidas märulipolitseinikud viimati väljakut inimestest tühjendavad. Rohelusesaar keset täiesehitatud ümbrust. Ta pole väga suur, aga siiski. Politsei on väljakul kohal. Inimesi ei näi see segavat. Põõnatakse, tehakse kanepit.

Sealt tulin jala tagasi, Hagia Sophia juurde. Eriti teekonna esimene ots meenutas Hiinat. Samuti räpane, laokil, soe, igasugu müügilettide ja töökodadega (iga mõne meetri tagant oli töökoda, mille kohustuslike elementide juurde kuulusid veljed, suur hulk rehve ja vett täis vann. Öö läbi lahti. Kõnniteedel samasugused pimedaid aitavad eenditega plaadid. Hulkuvad kassid ja koerad.

Poole kahest viieni käisin ringi. Sain ühte kohvikusse istuda, kust küll midagi tellida praegu ei saa, aga istuda lubati. Isegi magada. Isegi netti. Silm tahab looja minna, ent muezzinid hõikavad palvusele.  

P.S. Olin juba ära postitanud, kui kohvikuvalvur tõi mulle kingiks melonit ja arbuusi. Külalislahked ka nagu hiinas.