Filoloogide koolitamisest

Kui filoloogid ülikoolis mingit võõrkeelt ja kultuuri õpivad, siis harilikult jääb haare väga piiratuks: ajalugu, kirjandus, grammatika, ja seda kõike ka sageli hoopis oma emakeeles. Samas kui tolle kultuuri inimesed on üldjuhul läbinud kogu kooliprogrammi: matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia jne. Võiks teha niimoodi, et teisel-kolmandal aastal võetaks filoloogidega kiirkorras uuesti läbi keskkooli programm kõigi nende ainetega. Sellel on kaks voorust: esiteks tuletaksid nad keskkoolis õpitu uuesti meelde ja teiseks laiendaksid tohutult oma sõnavara. Ja siis pole too võõrkeel neile ka pelgalt objekt, vaid uute asjade avastamise vahend, käepärane, omane. Ja nad tunneksid end ka tolles keeles ja kultuuris kodusemalt, kui on tolle keele ja kultuuri kaudu kokku puutunud erinevate teadmisvaldkondadega.

väest

1.

Eesti keeles on selline ilus sõna nagu “vägi”. Selline vägev sõna. See märgib suurt võimekust millekski, olgu heaks või halvaks. Meil on “vägilane”, “vägitegu”, “vägisõna”, “vägijook”, aga ka “vägivalda tarvitama” ja “vägistama”. “Vägi” tähendab ka inimhulka või armeed – sõjavägi. Vägi on igatahes midagi intensiivset.

Ja tundub, et “vägi” ei pea tähendama ainult võimekust teha või ajendada midagi ebatavalist, vaid ka lihtsalt keskmisest intensiivsemat olemist. Juba kõrget intensiivsust märkiv sõna “väga” oli algselt “väega” (ja võro keeles on siiamaani). Ja kui me ütleme, et keegi on “väega” inimene, siis see võib tähendada mingeid ebaharilikke võimeid, mida näiteks nõidadele omistatakse, või ka lihtsalt kuidagi kütkestavat, karismaatilist inimest, mis võib avalduda läbi ülima lihtsuse. Näiteks ma nimetaksin oma kadunud vanatädi Muhumaalt väega inimeseks. Ta ei teinud küll midagi erakordset, elas üksinda kõrge vanuseni, oli õigeusklik. Aga temast kiirgas väge, elurõõmu ja elujõudu. Seda võis igaüks tunda, ehkki olnuks raske seletada, milles see täpselt seisneb. See näib olevat midagi üldist, hajutatuna kogu inimese olemisviisi, nii et sellest on raske midagi üksikut välja tuua (või see pole igatahes piisav) ning seda on ka raske seada üldiseks eeskujuks, kuna on niivõrd tihedalt seotud just selle konkreetse inimese olemisviisiga.

2.

Ilmselt me ei arva tänapäeval, et keha ja vaim saaksid olla mingid eraldi asjad. Kogu meie isiksus, seal hulgas kõik meie keha, vaim, mõistus, tunded jne. peavad olema ühe ja sama asja erinevad väljendused. Ja nüüd ma pakun välja, et seda “üht asja” võiks nimetada tollesama võimsa ja mõneti salapärase sõnaga “vägi”.

Kuigi ma usun, et enamik kuulajaid võiks ehk olla nõus sellega, et meie keha ja vaim ja muu on ühe ja sama asja – ütleme väe – väljendused, aga kui kaugele me õieti seda mõtet mõelnud oleme või seda mõelda suudame? Kui me oleme endast teadlikud ja suudame ennast mingist küljest reguleerida (nn “vaba tahe”), siis see tähendab ju, et meil peaks põhimõtteliselt olema ligipääs kogu oma väele ja seeläbi kõigile oma avaldumisviisidele, nii vaimule, kehale, mõtlemisele kui kõigele muule. Selline mõte tekitab peapöörituse – nii et tundub turvalisem minna tagasi dualistliku arusaama juurde inimesest, mille järgi meil on ligipääs ainult oma vaimule ning keha on midagi selle suhtes võõrast. Aga kui siiski kehagi ei ole mulle võõras? Ma olen oma kehas ju sama loomulikult kui oma kujutlustes, mõtetes ja muus. Tihti me suhtume oma kehasse, justkui see polekski meie ise, võtame oma keha suhtes välispidise hoiaku nagu iga teise keha suhtes. Vahel see ongi mõistlik, nagu näiteks siis, kui me viime oma katkise jalaluuga keha arsti juurde. Aga kui hoolega mõelda selle peale, et ma olen ju ka oma keha, siis on raske aprioorselt paika panna mingit piiri, kuhu maani ma oma keha reguleerida saan. Need piirid on paika pandud statistiliselt, välispidiselt ja lähtudes just dualistlikust keha-vaimu metafüüsikast. Kui öeldakse, et “füsioloogiliselt on võimatu, et...” (et ma saaksin pool tundi hinge kinni hoida, peatada või käivitada mõne siseorgani tööd, olla kolm kuud söömata jne.), siis on see lihtsalt statistika. Mis juhtub aga siis, kui me tõepoolest võtaksime uurida iseennast, oma väge? Sageli on nii, et selline tähelepanu pööramine oma väele on nihutanud neid “piire”, mis väideti inimvõimetel olevat. Võib-olla selgub, et ikkagi on mingid seesmised piirid, aga seda ei saa enam kindlaks teha väliselt ja statistiliselt, vaid sisemiselt ja empiiriliselt, omaenese kogemuse põhjal.

Uusaja filosoof Spinoza ütles, et me ei tea, milleks meie keha võimeline on. Me pole seda õieti järgi uurinud. Ma ütleksin samamoodi, et me ei tea, milleks me võimelised oleme, me ei tunne oma väge. Kogu meie haridus on suunatud väliste eesmärkide saavutamisele ja ka oma enesemõistmises me oskame sageli pöörata tähelepanu üksnes välistele asjaoludele ja tunnustele. Ometi ma leian, et väeuuringuid on võimalik soodustada ja toetada ning et see pole sugugi suvaline “tundlemine” või meelisklemine, nö “oma naba imetlemine”. Vastupidi, siis alles tuleks välja, kuidas minu “vägi”, vägi, mille avalduseks ma olen ühes kõigi oma võimete ja omadustega, ei ole “minu oma”, pole lahutatav teiste olendite ja teiste inimeste vägedest, nende isiksuste tervikust, kellega me läbi käime. Alari Allik rääkis ööülikoolis sellest kõrvitsate näitel: zen-õpetaja vaatas, kuidas kõrvitsad lärmavad ja igaüks kinnitab, et ta on eraldi ja sõltumatu; sellepeale soovitas zen-õpetaja kõrvitsatel katsuda oma pead – seal on väät, mis ühendab kõiki kõrvitsaid. Nüüd vägi, mis kirjeldaks meie isiku erinevate aspektide kokkukuulumist, oleks just nagu see väät, mis ühendab meid teiste olenditega. Võiks isegi mõelda – ja see on teine suur teema, millest ma olen palju mõelnud, aga millest täna ilmselt pikemalt rääkida ei jõua –, et erinevad olendid polegi midagi muud, kui moodustised üleüldise Väe peal, nagu kõrvitsad, Väe teatavad tahenemised, ahenemised, organiseeritused. Ehk et kui iga indiviidi omadused ja võimed on tema väe erinevad avaldused, siis omakorda indiviidid oma väega on üleüldise Väe avaldused.

Kui nii mõelda, siis võiksid sellel olla teatavad tagajärjed meie tegutsemisele. Ma ei taha öelda, et me peaksime tingimata hakkama kangesti midagi teistmoodi tegema, aga võib-olla me märkaksime elukorralduse vorme, mis johtuvad teistsugusest arusaamast inimese kohta ning mis võivad hakata tunduma hämmastavalt põhjendamatud. Võtame näiteks koolihariduse. Kas pole selle taga dualistlik arusaam inimesest, et inimene koosnevat kehast ja vaimust, mistõttu on üks tund (kehaline kasvatus) kehale ning kümme tundi (peaaegu kõik ülejäänud ained) vaimule? Kui me aga mõtleksime niimoodi, et keha ja vaim ja kujutlus ja seltsivus ja kõik muu on ühe ja sama väe erinevad avaldused, siis võiks ette kujutada hoopis teistsugust koolikorraldust ja haridussüsteemi, mis ei tükeldaks inimest esmalt pooleks (keha ja vaim) ja seejärel veel väiksemateks tükkideks (kaugushüpe, pallivise; füüsika, matemaatika, emakeel), vaid mis pööraks põhitähelepanu lapse väe arendamisele. Siis võiks ette kujutada, et hoopis mingid teised õppeained oleksid – eriti just väiksemates klassides – tähelepanu keskmes: tantsimine, näitlemine, muusika vm. Kui praegu käib nii, et arendatakse lapse üksikuid osi ja loodetakse, et ta kuidagimoodi ise paneb need kokku, lõimib need oma isiku tervikusse, siis väepõhisel haridusel võiks käia vastupidi: arendatakse esmajoones väge ning selle tagajärjena saavutatakse mingeid vaadeldavaid tulemusi. Nii oleks mõeldav, et lapsed omandaksid lõpuks kasvõi needsamad võrrandid, tabelid ja reeglid, aga see käiks oluliselt tõhusamalt, kiiremini ja väiksema vaevaga, kuna need poleks saadud välise surve ja sunni abil, vaid on seesmise protsessi ja arengu tulemused (kui mul on kerkinud mingi probleem ja küsimus, ning mingi võrrand selle lahendab, siis on see võrrand mulle võrratult arusaadavam).

See oli kõigest üks näide. Mulle tundub, et kui me tõsiselt mõtleksime selle peale, et me oleme üks vägi – inimvägi –, siis asetaks see paljud teisedki asjad uude valgusse ja võiks ehk elugi lõpuks mõnusamaks muuta.

3.

Lõpetuseks lisaksin sellele arutlusele veel ühe isiklikuma noodi, mis – mine tea – haakub võib-olla ka mõne teise inimese kogemusega. Eelnevas jutus ilmneb vägi kui midagi kombatamatut ja vaevalt hoomatavat. See on arusaadav, sest vägi pole mingi asi. Aga mul on olnud unenägusid, kus see, mida võiks mõista väena, on kehastunud – ja ilmneb mingi loomana: koerana, härjana, hobusena. Need on olnud kummalised, mõneti õudsad, aga lõppkokkuvõttes väga värskendavad unenäod. Nendes ma kohtun mingi loomaga, kes on puhas vägi. See on ühtaegu kütkestav ja õudne – sest ma tean, et üheainsa nipsuga võib see loom mu puruks litsuda. Ja ma tean, et see juhtub siis, kui ma üritun põgeneda ja endasse sulguda, turva otsida. Et ta purustab mu just siis, kui ma tema vastu kaitset otsin, aga kui ma tema poole pöördun, temaga kontakti astun, hoopis siis ma olen kaitstud – ehkki ma olen siis sunnitud ka ise äärmisele mobiilsusele, ma ei tohi midagi maha magada, sest siis ma lendan kus see ja teine ning hukkun. Tuleb olla üleni kontaktis selle tohutu väega ja just enda avamine sellele ohule päästab ohust. Niimoodi rääkides kõlab see lihtsalt, aga unes, kui ma olen selles olukorras eneses – kus põhimõtteliselt on mängus elu ja surm, nõuab see eneseületust.

kommetest

KOMMETEST (li 禮)

Religiooni positiivne sisu (st. see, mis pole ühine poliitika, kirjanduse, filosoofia[1] vms-ga) langeb kokku rituaalide kommete, liturgiaga. Võiks küsida, kas on mingi loomusvahe ühiskondlikel kommetel ja sakraalsetel toimingutel? Eriti Hiina kontekstis on see küsimus õigustatud, sest domineeriv religioonivorm oli seal esivanemate kultus ning esivanemad moodustasid koos elavatega ühiskonna laias mõttes, st. ka kadunukesed on jätkuvalt ühiskonna liikmed. Manalalastel on muidugi oma spetsiifiline staatus, aga samamoodi on ühiskonnas teisigi olulisi staatuserinevusi: ja kas mitte kogukonna noorem liige ei erine kogukonna vanast liikmest rohkem kui elus vana liige lahkunud kogukonna liikmest? Muidugi, kuna esivanemad on justkui sulandunud looduse tervikusse ja kuuluvad nähtamatusse maailmasse, mis nähtavat maailma valitseb-juhib, siis on neist äärmiselt palju kasu normaalse elukeskkonna tagamisel (vältida õnnetusi, tagada head viljasaaki jne.), ja seda elusolev kogukonnaliige ise ei suuda juhtida (muidu kui vaimude, esivanemate abiga).

Või veelgi üldisemalt: kas pole nii, et ühiskondlikud ja sakraalsed või surmariitused tekivad korraga? See, kui varased inimlased hakkavad sooritama matusetalitusi (ma olen üsna kindel, et seda ei teinud ainult homo sapiens, vaid ka teised inimlased[2]; ja omad sotid liigikaaslaste surmaga on kuuldavasti elevantidelgi), tähendab uue tasandi sünteesi, pikema ajaperspektiivi avanemist, mis ulatub üle ühe inimea piiri ning rajab kultuurilise ajamõõtme. Kultuur muidugi ei alanud koos matuste ja surnuriitustega – kultuuril teatavas mõttes polegi algust, vaid see lahustub varasemates aegades nagu iga algus; aga igatahes valmistati kivist tööriistugi ilmselt juba oluliselt varem kui matma hakati (vähemasti meil pole kivist tööriistade valmistamise varasest perioodist tõendeid surmaga seotud rituaalidest – ehkki muidugi see on kõigest negatiivne tõend, mis võib uute avastustega saada ümber lükatud). Nii või teisiti on surmakombed oluline kultuuriline verstapost (ja võib argumenteerida sellegi kasuks, et just sellega kultuur algabki – hiinlased ütleksid meeleldi niimoodi – ehkki nagu öeldud, on iga algus suhteline, st ka juba varasemas analoogiaid, pretesedente või ettevalmistusi omav). Kui hakati liigendama teispoolsust, siis sellesamaga hakati täpsemalt liigendama ka siinpoolsust (ja teisipidi, siinpoolsuse täpsem liigendamine viis teispoolsuse liigenduseni). Kultuuri sisepiirid (ühiskondlikud rituaalid) on ühtlasi tema välispiirid (sakraalsed rituaalid).

Mida tähendab rituaal kitsas (st. kultuurilises, keeleolendlikus) mõttes? See tähendab toimingute kordamist, mille muster, seadus või valem on eksplitsiitselt välja toodud, teadvustatud. Muidugi on see ehitatud juba varasemate rituaalsete käitumiste, harjumuste peale, mida on ka loomadel. Need mustrid on ajaloolised juhused. Meile, kes me oleme pika ajaloo pärijad, tunduvad kombed ja rituaalid eeskätt konservatiivsetena, säilitavatena, isegi piiravate ja ahistavatena. Aga kui mõelda kultuuri aguajale, siis tähendasid need ehtsaid loominguid, kujutasid endast ühiskonna tekkivaid siseresonantse ning oluline polnud niivõrd need partikulaarsed mustrid, mille ümber kogukond kuju võttis, vaid see resoneerumine ja kujunemine ise (millised seejuures tarvitatud vahendid-meetmed-vormid ka poleks olnud). (Muidugi polnud need vahendid ka päris suvalised, vaid saab tuvastada prototüüpseid mustreid üle maailma: mis on seotud esivanemate ja surmaga, poliitilise ja majandusliku võimuga jne.). Komme on ühiskonna siseresonants. Kui me praktiseerime, teostame teatavaid jagatud kombeid, siis sellega me võngutame ühiskonda (vahel isegi otseses mõttes, nt laulu ja tantsuga), taasloome kogukonda.

Peale selle tuleb silmas pidada kogusüsteemi: kuigi kombed kujutavad endast teatavaid mustreid, mis ajapikku jäigastuvad, mehhaniseeruvad (ja ka manduvad – nt inimohverdused), loovad nad ühiskondlikke liigendusi ja piire, millesse on strukturaalselt sisse kirjutatud ka liigenduste segipaiskamise ja piiride rikkumise võimalus. Nii jäigad kombed, mis suudaksid sürjutada igasuguse segipaiskamise ja rikkumise, kukuksid iseenesest kokku. Apolloonlike liigendustega käib lahutamatult kaasas dionüüslik liigenduste segipaiskamine. Hiina kontekstis võiks ütelda, et konfutsiaanlik ritualism ja zhuangzilik anarhism käivad käsikäes. Konfutsiaanlik traditsioon (või tegelikult lihtsalt õpetlaslik, ru traditsioon, mis on palju vanem kui Konfutsius) tuginebki väga suures osas kommetele, millest kõige tähtsamad olid matusekombed. Kombed (li) on üks Konfutsiuse põhimõisteid ja Zhou kommete säilitamine oli tema põhimuresid. Mozi kriitika põhjal tundub, et konfutsiaanid olid eeskätt matusetalistuste spetsialistid (kus põhiline olidki kombed ja muusika – oluline konfutsiaanlik mõistepaar). Ja “Kommete raamat” (õigupoolest kolm kommete käsiraamatut) kuulus konfutsiaanlike tuumtekstide, vana “viisikraamatu” hulka, mis oli konfutsiaanliku kaanoni tuumaks kuni Zhu Xi reformini 12. sajandil (kes propageeris uut, lihtsamat kaanonit, “nelikraamatut”). “Kommete raamatus” (ja teisteski teostes) on üles loetud terve rida kombeid ja käitumisjuhiseid. Selle kohta kõigepealt paar märkust: ühest küljest on selge, et need kombed suuresti kivistusid ja neid täideti väliselt, mehhaaniliselt – aga korduvald väljendatud konfutsiaanliku ideaali järgi peaksid need olema täiesti loomulikud; inimene peab kommete lihvimisega jõudma sellise paindlikkuse ja sujuvuseni, et see saab justkui tema teiseks loomuseks (seda tuleb välja näidelda, etendada, teostada – ja et see pole midagi mehhaanilist, võib näha iga hea näitleja puhul, kes sama rolli samas lavastuses juba mitmekümnendat korda mängib, aga suudab seda teha “loomulikult”). Teiseks, ajaloolises perspektiivis räägib M. Nylan oma viisikraamatu käsitluses sellest, kuidas eksplitsiitselt kirjapandud kommetekirjeldus aitas kaasa sotsiaalsele mobiilsusele: põhimõtteliselt võis igaüks raamatu järgi õppida käituma – käituma nagu viisakas haritud kultuurne inimene ning niimoodi “järje peale” saada (sest kommete teostamist tuleb siiski praktikas lihvida ja füüsiliselt harjutada).

Teiseks tundub kommete juurde käivat ka nende sama üksikasjalik demonteerimine nagu Zhuangzil (vrd. klassikaline lugu, kuidas Hui järk-järgult “unustab” inimlikkuse ja kohasuse, kombed ja muusika, elu ja surma, jõudes vaba kulgemiseni. Need on rööpsed teed. Zhuangzi tee tundub iseenesest sümpaatsem, aga seda ei maksa üle idealiseerida. See on teine strateegia, kus võidakse suurelt võita, aga ka suurelt kaotada. Kõik pannakse ühele kaardile (kombekas inimene on vähemasti lihtne lävida, aga läbikukkunud “otsekohene” zhuangziaan või chan-mees on pelgalt pain in the ass).

---

[1] Näiteks teoloogial pole omaenese valda. Ta on liturgika, ontoloogia (filosoofia), tekstikriitika jms. (teadus). Lihtsalt ajaloolistel ja pragmaatilistel põhjustel on need eraldi “teoloogia” nime alla koondatud.

[2] On vaidlustatud neandertaallaste matuseid, aga minu võhikliku hinnangu järgi pole need vaidlustused pädevad või on pastakast välja imetud.

kõik on suhteline

Minu mulje järgi on praegusaja peavoolu mõtlemine see, mille võtab kokku lause “kõik on suhteline”. Juhul kui eeldada, et ühel inimesel või inimgrupil pole õigust ega võimu teistele oma arvamust peale suruda – nõnda nagu see demokraatias on või peaks olema –, siis tekivad sedasorti mõttekäigud, mida see lause kokku võtab, peaaegu iseenesest. See tähendab lihtsalt seda, et ma respekteerin teiste inimeste arvamusvabadust ja õigust jääda minu omast erinevale seisukohale. Sellisena väljendab see elementaarset tolerantsi, sallivust, mis on demokraatliku ühiskonna alus. Muidugi tekivad siin paradoksid: näiteks kas ma pean sallima ka neid, kes on minu vastu sallimatud. Selleks puhuks on lisatud klausel, et oma vabaduse teostamine ei tohiks kahjustada teisi inimesi ja ümbrust, või igal juhul peaks püüdma kahjustada neid nii vähe kui võimalik (sest kes poleks iial teist inimest kasvõi kogemata füüsiliselt või psüühiliselt kahjustanud? rääkimata sellest, et ainevahetus nõuab, et me hangiksime teisi elusolendeid endale toiduks – see on aidanud kaasa taimetoitluse populaarsusele, et isegi kui me oleme sunnitud teisi olendeid toiduks tarvitama, siis valida selliseid, keda see kahjustab kõige vähem, või valida käitumuslikult lihtsamaid olendeid. Taimetoitlus on selles mõttes demokraatia sümptom ja loogiline edasiarendus, kus sallivus laiendatakse väljaspoole kitsalt inimringi teistele olenditele üldiselt). Ilmselt saab näidata puudusi nendeski meetmetes, aga laias laastus sellest piisab tolerantsiks.

Samas ei piisa sedasorti sallivusest veel inimlikuks dialoogiks ega ühiskonnaks. See on vaid kontakti hakatus, aga mitte arendus. Lause “kõik on suhteline” võib tähendab lihtsalt atomismi: mina olen siin oma seisukohtade, vaadete, väärtushinnangutega, sina oled seal. Mina ei trügi sulle peale, sina ära trügi mulle. See on nullkontakt, nagu kahe inertgaasi aatomi vahel, mis mõlemad jäävad endisteks ega muutu kohtumise tagajärjel ega hakka teistmoodi käituma. Samas on selge, et sellist seisukohta ei saa laiendada lõputult, kuna mingites suhetes on inimestel ikkagi lähem läbikäimine (perekond, sõbrad, kolleegid). Keegi ei saa ennast maailmast ja ühiskonnast täielikult ära lõigata ja isoleerida, vaid paratamatult ta peab tungima teiste inimeste ja teiste olendite territooriumile ning laskma neil tungida enda omale. Me ei saa lõputult teisi lihtsalt ignoreerida. See on laisk hoiak või mõtlemine, kui kohtumine teise inimese või olendiga sind ei muuda. Muidugi ei jõua kõigile ja kõigele reageerida, ja see polegi tervislik. Aga kui reageerivus üldse ära kaob, siis tekib kahtlus, kas sa oled veel elus või mis mõttes sa veel “elad”, kui sa ei muutu või muutud minimaalselt, korrates ühtesid ja samu mustreid.

Selline laisk “kõik on suhteline” ajendab kas jõuetust, käegalöömist, pessimismi, tülgastust, blaseerumist (selliseid kalduvusi võib näha näiteks Toomas Pauli ja Mihkel Muti kirjutistes) või siis konservatiivseid reaktsioone, mis püüavad uuesti elu sisse puhuda ammusurnud ideedele, ideaalidele, jumalakujudele, “püsiväärtustele” – filosoofilises plaanis tähendaks see anakronistlikku katset reanimeerida platonismi. Kuigi selline konservatiivne suundumus võib ajendada võitluslikke hoiakuid ja sõnavõtte, on see sisuliselt sama laisk ja jõuetu. Ma ei viitsi, ei suuda, ei jõua, ei taha tegeleda just selle inimese, olendi või olukorraga siin, vaid mul on juba eelnevalt olemas mingi “kolmas”, mingi idee, ideaal, põhimõte, printsiip, reegel, seadus, igavene lause, jumalakuju vms., mille järgi ma olendeid, olukordi ja maailma jaotan ja hindan, laskmata end nendest mõjutada. Demokraatliku ühiskonna raames püsides jääb see lihtsalt pisut virilaks ja vimmakaks, aga sellest väljudes vallandab oma sallimatuse ja reageerimisvõimetuse hävituseks (avaldudes näiteks mitmesuguse terrorismina, mis võib olla nii era- või grupiviisiline kui ka riiklik ning ulatuda füüsilisest hävitamisest majandusliku või psüühilise lömastamise või survestamiseni). Viitamine “kolmandale” on poliitilises plaanis loomult sallimatu ja reaktsiooniline. Poliitikavallas on see kahjulik; muudes valdades, nt. erapraktikates, võib sel olla kasulik ja võimendav toime.

Lausel “kõik on suhteline” on aga teine, aktiivsem tähendus, mis võrsub just nimelt arusaamast, et kõik olendid on suhtelised, suhtesolevad, et nad on (eksisteerivad) oma suhete ja läbikäimiste varal teiste olendite ja ümbrusega. Et see vahe selgem oleks, võib neid tähistada erinevate mõistetega, nii et laisk ja reaktsiooniline suhtelisus oleks relatiivsus ning aktiivne suhte-lisus oleks relatsioonilisus. Relatsioonilisus näitab, et relatiivsuse ja absoluutsuse vaheline eristus on libavastandus ning et need kuuluvad tegelikult samale tasandile. Kui ma ütlen, et “kõik on suhteline” ning “mina ei sega sind, sina ära sega mind”, siis esiteks on siin olemas afirmatiivse sõnastuse ja sisuga absoluutne maksiim, mida aga teiseks ei saa lõpuni rakendada, igasse olukorda laiendada. Kui ma aga ütlen, et “kõik ei ole suhteline” ning “on absoluutsed väärtused (ideed, jumalakujud jne.)”, siis ei saa ma jällegi kuidagi ära hoida seda, et praktikas tõstavad alati pead mingid teised, kes minuga ei nõustu ja keda ma veenda ei suuda (nagu katoliiklane moslemit, moslem ateisti jne.) nii et absolutistlikest pretensioonidest hoolimata on see hoiak praktikas ikkagi mõistetud relativismi.

Kui aga arendada edasi lauset “kõik on suhteline” ning võtta tõsiselt teise teisesust ja tema sallimist, siis viib see meid selleni, et me süvendame seda suhet, seda relatsiooni – mitte ei hülga teist ega ignoreeri teda, vaid vastupidi, püüame aru saada ja mõista, milles ta on erinev, miks ta on erinev, miks ta võib-olla mõtleb ja arvab teistmoodi. See tähendab aga seda, et me peame iseennast mängu panema. Me ei saa jääda kõrvaltvaatajaks ega isoleerituks nagu relativismi (või selle paarilise, absolutismi) puhul. Sellisel juhul relatsioon, suhe teeb midagi, muudab midagi, tähendab midagi, selle käigus tekib midagi uut. Muidugi selles uudsuse geneesis võib omakorda tuvastada vägevusastmeid. (1) Transformatsioon jääb kesiseks ja nõrgaks juhul, kui osapooled lihtsalt killustavad oma seisukoha, võtavad sellest ühe osa ja sobitavad selle mehhaaniliselt kokku teis(t)e osapool(t)e omadega. See on nö “kompromiss”. Meie muutumine kohtumise tagajärjel piirdub lihtsalt teatud osa seisukohtade suspendeerimisega, ootelejätmisega ning teatud osa võõraste seisukohtade talumisega. Ei ole tekkinud midagi päriselt uut. (2) Kohtumise ja suhte vägev aste aga tähendab seda, et selle käigus tekib midagi hoopis uut, mis pole lihtsalt mingite osade valimine või ümberpaigutamine, vaid midagi loomu poolest teistsugust. Midagi, mille peale me eraldi poleks tulnud, aga milleni me koos jõudsime – teinekord isegi mängleva kegusega.

Väljakutse seisneb muidugi selles, et kui ma olen ühes suhtes niimoodi transformeerunud ja transformeerinud, siis on mul veel tohutul hulgal muid suhteid ja seoseid, mis tahaksid samamoodi süvendamist, arendamist, nüansseerimist. Kohtumine kukub ka siis läbi, kui ma näiteks kellegi ühe inimesega või piiratud arvu inimestega moodustan võitlusüksuse ülejäänud maailma ja inimkonna vastu. See jääb nõrgaks, relatiivseks, reaktsiooniliseks, sulguvaks. Ma ei jõua kõiki seoseid ja suhteid võrdselt süvendada-arendada. Aga see võib-olla polegi peamine. (3) Peamine seisneb selles avanemise ja muundumise kogemuses eneses, mis võib isegi teatavas mõttes saada harjumuseks, harjumuseks üles sulatada oma harjumusi, kinnismõtteid, ja -hoiakuid. See oleks nüüd kohtumiste kõrgeim vägi, mis seisneb põhimõttelises valmiduses kohtumiste käigus muunduda, genereerida midagi uut.

Muundumine ja uudsuse genereerimine ei pea tähendama millegi silmapaistva, erakordse sooritamist. Võib isegi arvata, et kõige võimsam muundumine käib salajas, märkamatult. Muundumine ei tähenda, et käitumisest puuduksid mustrid, kordused, harjumused – küsimus on neid mustreid moodustavate elementide iseloomus: kas nende vahekorrad püsivad paindlikena, nii et neid saab vastavalt vajadusele teisendada, või on nad jäigad, nii et ühe elemendi paigaltnihutamine purustab kogu süsteemi. Põhimõtteliselt juba elamine ise on muundumine ning küsimus on ainult selles, mil määral me sellele kaasa aitame või seda pärsime. Laisk ja reaktiivne relatiivsus pärsib elamist, aktiivne relatsioonilisus soodustab.

Eelneva jutu eesmärk oli puhastada poliitilist välja teatavatest ideoloogilistest ja religioossetest eelarvamustest. Üksteisega asju ajades me ei saa lähtuda millestki “kolmandast”, vaid peame üksteisega lävima, nende konkreetsete isikutega, kellega meil tegemist on. Võib aru saada konservatiivide soovist kehtestada kindlaid, püsivaid, muutumatuid, igavesi väärtusi, sest neile ilmselt tundub, et vastasel korral valitseks ühiskonnas kaos. Kaos aga ei valitse mitte sellepärast, et puuduksid kindlad põhimõtted ja püsivad väärtused, vaid siis, kui me keeldume kontaktist teiste inimeste ja olenditega (soov maksma panna enda usutud väärtusi on samuti keeldumine teisega tegemist teha, soov teda endale allutada). Kui me aga üksteisega lävime, nii et meie kontaktidest sünnib säde ja meie suhetest võrsub midagi uut, hõlmavamat, inklusiivsemat, siis see olukord ei ole enam suvaline ja halvas mõttes kaootiline.

teorbio

Käisin teorbios. Esimest korda olin seal 2007. Üks või kaks korda on ka vahele jäänud. See on mõnus sündmus, esiteks sellepärast, et seal on koos hulk erinevaid inimesi, esiteks väga erinevate valdkondade bioloogid (bakterid, seened, taimed, loomad; geneetikud, viroloogid, etoloogid; biosemiootikud, ...), teiseks teisi teadlasi (geolooge, füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid, informaatikuid, ...), kolmandaks hoopis teisi (kirjanikke, filosoofe, ...). Mitmekesine seltskond. Ja teiseks toimuvad need erinevates kohtades kuskil looduse rüpes, ja alati kuulub programmi sisse hommikune looduseskäik “silmad lahti” ehk “rekognoos”, kus käiakse ja vaadatakse-kuulatakse, milliseid taimi, seeni, linde jm näha-kuulda on. Üks aasta käidi vastava aparaadiga öösel nahkhiiri kuulamas. Peale selle saab peavarju ja kenasti süüa.

Kuna ma pidin reedel loengut andma, siis ma esimesest sessioonist jäin peaaegu ilma, jõudsin Kalevi asja päris lõpus. Seekord oli mitu asja seentest. Vello Liiv näitas pilte ja rääkis seentest ning laupäeva hommikul näitas neid ka looduses (pühapäeval tegi seda Tõnu Ploompuu). Kui tema rääkis eeskätt morfoliikidest, siis Maarja Öpik rääkis virtuaaltaksonitest. Hannes Sirkeli jutt oli endofüütidest ehk taimedes sees elavatest seentest ja bakteritest, kes ei tekita temas haiguslikke sümptomeid. Seentejutud olid ühed huvitavamad, aga põnevaid teemasid oli teisigi, taimede maa-alusest elurikkusest, võõrtaimeliikidest jm. Elo Madissoni jutt väljasuremistest ajaloos ja käesolevas ajas tekitas elava diskussiooni. See võrsutas mul endal mõtteid, mille ümber tegin järgmisel hommikul oma jutu. See jäi aga toorevõitu ja tagantjärgi hakkasin mõtlema, et see võis kõlada vastanduvana tollele tegelikult huvitavale ettekandele väljasuremisest. Sealt kerkis esile olulisi küsimusi ja ma tahtsin lihtsalt mõningaid teisi aspekte rõhutada, eelmisi kustutamata. Aga kui kõneaega on vaid 20 minutit, siis pole kerge hoida õigeid tonaalsusi ja proportsioone. Üks huvitav asi oli veel John Grzinichi ja Velju Runneli helisalvestiste esitlus. Helid nii looduses kui kultuuris on mu meelest olulisemad kui võib-olla sageli tundub.

Mu esinemine läkski kahjuks aia taha, aga see pole ka üllatav. Ma olen juba aastaid igasuguseid loenguid ja ettekandeid pidanud, aga nendest ainult paar on olnud enam-vähem, enamik aga läheb aia taha (kuigi teisalt võiks ju ütelda, et just aia taga on põnevad asjad, looduslik mitmekesisus, mis erineb aias kultiveeritud liikidest). Häda on eeskätt selles, et ma ei suuda ennast eksplitseerida; sellepärast jääb enamik jutte liiga implitsiitseks, hämaraks, arusaamatuks. Ometi mulle endale võib tunduda (ja enamasti tundubki), et ma tahan öelda midagi äärmiselt lihtsat, kohati banaalsetki. Aga miskipärast on selle väljaütlemine peaaegu ületamatult keeruline. Ja iga kord on mul illusioon, et “vaat see kord õnnestub”, või et “nüüd on küll nii lihtne asi, et seda õnnestub hästi välja ütelda”. Aga läheb muidugi jälle teiste sekka aia taha. Kummaline on muidugi see, kuidas ma selle jälle ära unustan ja järgmine kord sama naiivne olen. Muidugi ega alusetu enesekindlus pole parem.

Eks palju sõltub ka publikust, mõnedele on lihtsam rääkida. Mul on väga häid kogemusi semiootikute, kunstnike ja muusikutega. Seevastu filosoofide ja teadlastega on mul probleeme, ehkki erinevatel põhjustel. Teadlased ei saa lihtsalt aru, millest ma räägin või nad ei tule selle peale, et sellistest asjadest saab mõistlikul ja liigendatud moel rääkida. Filosoofidega on aga häda veel suurem, sest nad “似懂非懂” ehk justkui saavad aru, aga tegelikult ei saa. “Ahhaa, see on sul nagu Heideggeril” “Ahhaa, see on sul ju nagu Descartes’il” jne, vastavalt sellele, mida keegi lugenud on, millist autorit keegi tunneb ja mille peale on mõtelnud. Äärmiselt harva olen kogenud seda, et filosoof mind kuulab. Vahel on seda juhtunud. See ei sõltu muide peaaegu üldse taustast. Mul on paari analüütilise filosoofiga olnud häid jutuajamisi. Filosoofide viga on see, et nende mõtlemine on lubjastunud, aga kuna nad justkui on mõtlemise spetsialistid, siis nad ise ei pane seda tähele, või kui panevadki, siis uputavad sõnavahu alla. Päris mõtlemine algab mõtlemise võimatusest. Ma olen tuhat korda tundnud tülgastust kogu selle kupatuse vastu.

.

ängistus

Talv seisab ukse ees ja jälle ma ei tea, kuidas seda üle elada. Austria stipendiumist hoidsin kokku, aga see sulab otsekohe koos lume, külmade ja arvete tulekuga. Varem oli mul üks või kaks loengut, nii et oli aega ka tööd teha, aga nüüd on neli loengut ja mul pole aega raha teenida. Ma ei saa salata, et selles ängistuses on oma võlugi, see hoiab eksistentsi paratamatuste küljes kindlalt kinni ega lase katust sõitma minna, kolimani fiktiivilma. Äga see ei võta ära kübetki selle rusuvusest ja ahistavusest. Nagu uppuja või kõrbejanune teeb viimsed jõupingutused, nõnda ka mina õhutan ennast veel mõned kuud pingutama, et püüda kasvõi mingisugusel moel ära teha kaks olulist asja, ühe kirjutise ja ühe tõlke. Vähemasti kirjutise. Ehkki sellegi puhul ma tean juba, et sellest ei tule midagi nii toredat ega vägevat nagu ma unistasin, aga nõnda nagu hingevaakujal pole aega hõllanduste peale raisata, nii ma’gi ei hooli sellest ülearu. Vähemasti mingil kujul püüda valmis teha. Justkui lunastaksin sellega midagi. Justkui tõmbaksin sellega lõpuks hinge. Edasi on tume maa. Hukk või mingisugune eluvorm, ei tea. Ja võlgu ollakse ainult kuni surmani. Mitte rohkem.

viimased viinist

16.09.12

Käisin Doonaukanalis ujumas. Mul on oma ujumiskoht, väikese laiu peal. Vesi on sutsu jahedam, aga ega Eestis ongi suvel sooja ilmaga vesi selline. Vahelduse mõttes lugesin pärast Le Cléziod. Ma ei saa ilukirjandust lugeda, see neelab mind enda sisse, ajataju kaob ära. Nüüd igasugu rünkpilvsed ähvardavused sikutavad mu sealt välja, teismelisena võisin päev otsa raamatu sees olla. Ja kui raamat läbi saab, siis on samasugune tunne nagu siis kui oled tund aega suusatanud ja suusad alt ära võtad, või kui oled pikalt ujunud ja jälle kindlale maale tuled. Natuke imelik, võõras.

..

Mu tee Instituudist Ülikooli läheb USA saatkonnast mööda. Ungari saatkond on otse kõrvalmajas ja ma oletan, et vanasti oli ka praegune USA saatkonna hoone miskitsugune Ungari esindus, juba ühisriigi aegadest. Igatahes fassaadil on kiri “Indivisibiliter et inseparabiliter”, pidades silmas Austria-Ungari liitu. USA saatkond Viinis on teinud sedasama, mis Tallinnas ja ilmselt üle maailma: tänav on blokeeritud, aiaga eraldatud, ainult jalakäijatele on jäetud teises teeservas väike läbipääsukoridor. Tara ulatub ka poolde Ungari saatkonna fassaadi, otse nende välisukseni välja. Tara pole ju teab mis pikk, mingi 30-40 meetrit, aga ometi on selles kolm vahiputkat, kahes otsas ja üks keskel. Autod kontrollitakse põhjalikult üle, vaadatakse peegliga põhja alt, kapott tehakse lahti jne. See kõik on ju hiljutine asi, 911 ja terrorisõja kiiluvesi. Samas nad ise peavad nüüd ka nagu vanglas elama. Palju mõnusam oleks, kui ei peaks sedasorti asjadega nii palju vaeva nägema, Empire.

..

Võtsime pargipingil kahe šveitsi õpetlasega einet. Üks neist oli Itaalia itaallane. Tema jättis oma prahi pingi peale.

..

Kõige mõnusam on hommiku- ja õhtusöök rõdu peal, mis on hästi suur ja kaheksanda korra peal, nii et näeb kaugele. Vaatega läände, nii et näeb päikeseloojanguid, mida on iga päev isemoodi, v.a. kui on hall taevas, mida aga pole ülearu sageli. Seda on laupäeviti ja pühapäeviti, sest nädala sees annab Instituut mulle prii lõunasööki. Õhtust ma siis ei söögi, st. söön saia.

Muide, kui keegi võtaks Patockat uurida, siis on reaalne saada Instituudis aastast stipendiumi. Siin on Patocka arhiiv. Kui Patocka ülekuulamisel ajurabanduse tõttu suri, siis ta õpilased-sõbrad läksid otsemaid ta korterisse, et evakueerida ta paberid, mis muidu oleks võidud ära hävitada või igatahes julgeoleku kätte sattuda. Kuna Praha polnud turvaline, siis kopeeriti suur hulk materjali ja smugeldati siia Austriasse.

..

21.09.12

Tagasi tulles oli nagu käiks pea ringi: kohaliku koloriidiga virrvarr tundus ebareaalne, polnud (veel, taas) kontakti selle õhu ja maaga.

..

kaasmaalased

Käin harva väljas. Eile (nüüd juba üleeile, st. laupäeval) erandkorras tegin ühe tiiru Mariahilfestrasseni (Appi, Maarja, tänav!). Seal kõnetas mind neiu, pärides, ega ma inglise keelt ei oska. Et tema on Eestist ja tahab juttu ajada. Jutt oli selles, et nad kutsusid kontserdile ja müütasid (illegaalselt) plaate.
Neid oli seal mitu tükki, üks noormees rääkis mulle pikalt nii ja naa, et neil on lahe bänd. Küllap on, aga seda juttu on ta sadu kordi rääkinud, ehkki rohkem vist inglise keeles. Tahtnuks plaadi peatada ja lihtsalt inimesega paar sõna juttu ajada. Aga ei osanud. Pole vist kunagi osanud siis midagi head ette võtta. Tean küll, et peaks midagi välja mõtlema, ütlema vahele midagi teisest ooperist, mis inimese jälle maa peale tagasi tooks. Aga eriti kui on võõras inimene, siis ei turgata häid mõtteid. No vot.
Aga oma jutus mainis ta vana-aja bände, Iron Maiden, Whitesnake, Metallica, ja tundis muret, kas ma ikka olen kuulnud neist. No miks ma lapsepõlvebände ei tea. Tore et poisid hevi-ajalugu tunnevad. 
Jah, sellised kokkusattumused tekitavad elevust. Ja on mõnus, kui saab vahepeal 3D inimesega emakeeles rääkida. Aga koduigatsus on mulle miskipärast võõras. Tunnistan, et mul on sagedamini võõraigatsust. See pani mu kunagi romaani keeli õppima ning hiljem vanu ja kaugeid keeli. Ajas Hiina. Lähedane on kauge ja kauge on lähedane. See on muidugi tore, kui on mõni lähedane sõber, kellega saab kaugel olla.

01.09.12, Wien, Österreich

entroopia

Termodünaamika ütleb, et entroopia suletud süsteemides kas jääb samaks või kasvab, ehk et korratus kaldub kasvama, pinged kahanema, potentsiaalierinevused tühistuma. Mis puudutab aga universumi tervikut, siis see on tricky. Kas universum tervikuna on avatud või suletud süsteem? Kas universumi koguvägi järjest rammestub? Või kastab kosmos kätt tünni, mis rammu juurde annab? Eks ole tal tumedat energiat jalaga segada! Vaakumi energiat, tühjuse energiat! 

 

Kombed ja muusika

     Hiina traditsioonilise mõtlemise järgi on ühiskonna aluseks “kombed” (li3禮) ja “muusika” (yuè 樂). Konfutsiaanliku kaanoni nn. viie raamatu hulka kuuluva “Kommetekogumiku” (Liji) muusikateemaline peatükk (nr 19, “Yueji”) ütleb niimoodi, et muusika tuleb seestpoolt ja kombed väljastpoolt (樂由中出，禮自外作). Muusika alus on vaikus või paigalseis (靜), kombed lähtuvad mustrist ehk kultuurist (文). Kokkupuude asjadega emotsionaalselt liigutab meelt (感) ja paneb ta “liikuma” (動), nii et tekivad eelistused ja vältimised (好惡), mis võivad oma erapoolikuses ühiskondlikku läbikäimist pärssima hakata, muuta inimesed ohjeldamatuks ja teisi mittearvestavaks, nii et “tugevamad kiusavad nõrgemaid, enamus türanniseerib vähemust, targad tüssavad rumalaid, pealetükkivad kimbutavad tagasihoidlikke, haiged ja vigased ei saa abi, vanurid, lapsed, orvud ja vallalised ei leia asu” (強者脅弱，眾者暴寡，知者 詐愚，勇者苦怯，疾病不養，老幼孤獨不得其所), st. ähvardab ühiskondlik lihtsustumine. Selle ärahoidmiseks muusika reguleerib eelistusi ja vältimisi.

      Muusika põhifunktsioon on niisiis ühendav, kokkutoov (同). Sellisena aga ähvardab ta jällegi ära kaotada erisusi ja muuta kõik üheks “voolavaks massiks” (流). Selle tasakaalustamiseks on kombed, mis hoiavad erinevusi (異), mis tulevad väljastpoolt (vanemate ja laste, ülemuse ja alluva, mehe ja naise ning sõprade vahel). Kui muusika “ühitab tundeid” (合情), siis kombed “kaunistavad paistet” (飾貌) ehk seda, kuidas inimene suhtleb ümbrusega ja eeskätt teiste inimestega. Kommetega õpitakse valitsema oma keha (治躬) ja see teeb inimese väärikaks ja austatavaks (莊敬). Kui inimene oma väliselt paistelt on kasvõi korraks (斯須) mitteväärikas ja mitteaustatav, siis poevad tema meelde minnalaskmine ja loidus (易慢). Samamoodi kui ta on oma meeles kasvõi korraks ilma harmoonia (和) ja rõõmuta (樂), siis muutub tema meel labaseks ja petturlikuks (鄙詐).

     Teisisõnu, muusika ja kombed nõuavad teatavat harimist ja harjutamist, aga seda ei käsitleta niivõrd sundimisena või ajamisena (“pedagoogia” kui laste ajamise-karjatamisena), vaid nagu kasvava taime eest hoolitsemisena. Muusika puhul on oluline saavutada kergus või hõlpsus (易) ja kommete puhul lihtsus (簡). Muusika on rõõm, nagu leidsid juba hiina kirja leiutajad, kui nad panid neid kaht erinevat sõna (tänapäeva häälduses vastavalt yuè ja lè) tähistama ühe ja sama kirjamärgi (樂) – ja seda seost on lakkamatult rõhutatud tänapäevani.

vägi

Sõna “vägi” näib eesti keeles tähendavat eeskätt intensiivsust. “Väga” oli algselt “väega” ja see on praegu tavaline sõna mingi omaduse või tegevuse intensiivsuse märkimiseks: väga ilus (intensiivselt ilus), väga kiiresti (intensiivse kiirusega). “Vägev” on üldine kirjeldus intensiivsuse kohta. See intensiivsus võib olla nii heaks kui halvaks. On “vägijook” (intensiivne, intensiivsust genereeriv jook), “vägisõna” (intensiivne sõna), “vägilane” (kes on ühest küljest füüsiliselt võimas, aga kes oskab ka selle abil suuri asju korda saata). “Vägi” näib ka märkivat teatavat paljust, mis kätkeb intensiivsust. Näiteks kui ütelda “poistejõuk” või “poistekamp”, siis pigem seostub see homogeense löögirusikaga, ühetaoliste käitumismustritega. Aga mõnevõrra arhailiselt kõlav (ehkki veel minu ema kasutas sedasorti väljendeid) “poistevägi” manab silme ette seltskonna, kus igaüks on isemoodi ja kus ühtsus on genereeritud sellesama erisuse pinnalt, st. et need kuidagi kõlavad kokku, täiendavad üksteist, võimendavad. Poistevägi on intensiivne seltskond. Kas niimoodi võiks ka eristada “sõjaväge” ja “armeed”, millest esimene põhineks heterogeensusel ja teine homogeensusel? Intensiivsus võib olla moraalselt halvaks: kui sõna “vägivald” on veel võimalik positiivselt tõlgendada (näiteks panna see tähistama olukorda, kus intensiivsus kaasa haarab ja paneb koondama jõude ja tegema midagi, milleks muidu suuteline poldud – st kus mingi väline liikumine paneb meid seespidiselt resoneeruma, võimenduma, intensiivistuma; vastandina pelgalt väliselt sunnile, mis lömastab, lihtsustab, hävitab meid), siis “vägistama” on otseselt negatiivne (kui oma väge kasutatakse teise ahistamiseks). Neid näiteid võiks veel palju tuua. Teha väe-filosoofiat tähendab eeskätt lähtumist intensiivsustest.

kodu ja loomad

Kui korterisse sisse kolisin, olin esimesel päeval üksi. Naaber tuli järgmisel päeval, kuulsin välisust. Tegin oma hommikusi asju, ei olnud mahti tervitama minna, tema tõmbus oma tuppa. Kui oma asjad valmis sain ja hakkasin kabinetti minema, koputasin ta toa ukse taga. Esiotsa ei midagi. Prõmmisin veel. Lõpuks tuli ähmi täis olekuga nooruk, hakkas õhku ahmides rääkima, pidevalt korrates: “On veel küsimusi?” kuni pageski tagasi oma tuppa, kus arvutimäng teda ootas, nagu ta ütles. Nädalavahetusel kükitasin praktiliselt kogu aja kodus. Mulle pole mingi probleem päevade kaupa üksi ühes kohas olla. Olen üldiselt ümbruse ja ümbritsejate suhtes üsna leplik, sageli isegi heatahtlik. Võib-olla sellepärast, et mu enda tasakaal on nii habras, et ma ei saa väljas jõude raisata. Seal on jamasid niigi palju. Mul on hulk koduloomi. Muidu on sipelgad ja õhtuti tulevad lambivalguse peale ka putukad. Paar taime on samuti. Avastasin laualt putukatõrje pritsi. Ma vist jätan selle kasutamata. Kui asi just väga eksistentsiaalseks ei muutu. Veel teiste olenditega suhtlen pargis, kui taijid tehes otsmik märjaks läheb ja tiivulised kaimud jaole tõttavad. Vaaladel ja haidel on igasugu saatekalu, kes neilt parasiite söövad. Või ninasarvikutel, elevantidel, krokodillidel on omad linnud. Inimesele võiks samuti ära kuluda elukaid, kes näiteks ta higi ära sööksid – mida inimesel nagunii tarvis ei lähe ja mis talle pigem tülikas on.

Ülikooli tänaval

Tartus Ülikooli tänaval, Illegaardist veidi bussijaama poole laman idapoolsel kõnniteel, puhkan-pikutan, jalad lõunasse. Päikse käes. Mu hobune vankriga seisab otse kõnnitee kõrval. Möödub mees, omis mõtteis, sülitab. Väljasüljatud plastmassjubin keerab õhus ja maandub minu lähedale. Naeran. Mees pöördub ümber, ärritunult: “Mille üle sa naerad?” Mina: “Kas naerdakse tingimata millegi üle?” Siis kukub mees patrama, et tal olla Lääne-Euroopas kontaktid ja et ta on seal olnud. Igaks juhuks kargan ühe ropsuga püsti, teen poolkaare kaariku kõrvale.

Wien

Varsti saab nädal aega siin oldud. Käisin täna päris Doonaud vaatamas. Seni olin ainult Doonau kanalit pidi tuianud. Doonausid on siin palju. On veel Uus-Doonau ja Vana-Doonau ja mis kõik veel. Doonau kanal oli algselt lisajõgi, aga vist 16. sajandil juhiti teine ots tagasi Doonausse, et seeläbi üleujutusi reguleerida. Vanalinn ei olegi otsapidi Doonau, vaid Doonau kanali ääres. Tagasiteel sattusin mingile tühermaale. See on mulle päranduseks antud, et ma alatihti karu perse satun. Olen ekselnud igas keskkonnas, linnas, aedlinnas, maal, metsas jne. Vabalt konnanud – või mitte nii vabalt, unistades, et saaks õige raja peale. Kogu eluga on nii, et unistan, et saaks õige raja peale, aga mida vanemaks ma saan seda hägusemaks see ideaal muutub. Võib-olla on see isegi võimatu. Võib muidugi mõelda, et mis see õige rada on ja et kas rada, mida ma pean valeks, pole mingis kaudses või varjatud mõttes õige, ja vastupidi. Süda valutab kuni tuksub. Insomma. Mainisin eelmine kord, et Viin on mingites elukvaliteedi hinnangutes vahel saanud valituks esimesele kohale. Pole imestada. Ühistransport näiteks käib siin öö läbi. Kõige pikemad metroovahed on öösel 15 minutit. Ma vist polegi kuskil linnas elanud, kus ühistransport öö läbi sõidaks. Netist lugesin veel, et Viinis on valdavalt sotsialistid võimul olnud ning et siia on ka näiteks hulgaliselt sotsiaalmaju ehitatud. 30-ndatel pidasid sotsialistid ja konservatiivid isegi väikese kodusõja maha. Metroos muide pole mingeid väravaid nagu Pariisis või isegi Hiina linnades (Pariisis nõuab see ikka päris suurt meisterlikkust ilma piletita sisse saada – kui just kellegagi koos ei lähe vms; Hiinas mitte nii erilist). Lihtsalt on piletimüügiautomaadid ning sissekäigu juures kompostrid ning manitsevad sildid, et kallid kodanikud, komposteerige pilet. Võib-olla siis mingeid kontrolöre käib. Pariisi karastunud noorukitele oleksid nad ilmselt korraks köhatada. Igatahes ametlikult on trahv sada euri. Linnamüür lammutati siin kenasti maha nagu igas moodsas euroopa linnas, Pariisis näiteks. Olnuks Tallinn jõukam, oleks ka seal lammutatud. Müüri asemele tehti avar ringbulvar. Elan 2. Bezirkis, 8-kordse maja viimasel korrusel kolmetoalises korteris, millest minu päralt on kaks tuba. Tubade ees on veel terrass. Grillgi on olemas. Näeb üle majade künkaid viini lääneosas. Maja liftiga tohivad omapäi sõita kodanikud alates 12. eluaastast. Viinis on muljet mööda hämmastavalt palju venelasi – st neid, kes paistavad siin elavat. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas vene mamsel oma last utsitab või vanamees kamraadile midagi seletab jne. Ei tea, miks just siin. Muidugi, juba külma sõja ajal oli Austria ida ja lääne luurajate kohtumispaik. Austriaga võinuks vabalt minna ju nagu Saksamaaga, et ta oleks ära jagatud okupatsioonitsoone pidi. Aga venelased läksid siiski välja, tingimusel, et Austria ei astu Natosse, ja küllap neil siin omad sotid ja sidemed jäid. Peale venkude nägin täna ka türklasi. Käisin kodul ümbruses ringi, sattusin isegi türgi spetspoodi, kus puha türklaste kraam. Ostsin mune ja viigimarjamoosi. Omal ajal pandi türklased just Viini all seisma. Siit kaugemale nad ei jõudnud. Ja viimati 17. sajandi lõpu poole said isegi niimodi vasta püksa, et neil tekkis kaos, misläbi Austrial õnnestus lahmakas maad ära vallutada (nt Ungari alad). Habsburgide impeerium. Stefani katedraalis käisin. Õigupoolest käisin raamatupoes ja katedraal oli sealsamas, ühitasin. Muidu ma väga turisti ja kultuurat pannud ei ole. Istun kabinetis või kodus ja teen tööd. Kui lapsed külla tulevad, eks siis kaen rohkem ringi. Jõudu kõigile.

viin

Olen nüüd paar kuud Viinis, saabusin eile. Rahulik koht, juba alates sellest, kuidas lennukist maha tulles kõndisin üksinda mööda koridore pagasi kättesaamise koha poole. Mingite mõõtmiste järgi on Viin olnud maailma inimarenenuim linn. Tuierdasin eile Doonau kanali äärt pidi; inimesed kimasid rattaga või kõndisid, mõni timmis oma graffitit või tegi vana peale uut. Olen kaim (fellow) Inimese Uurimise Instituudis, mul on oma kabinet. Saan volilt teha teed-kohvi, tööpäevadel antavat tasuta lõunat, mis peab nüüd varsti selguma. Kommunism. Kaimudelt tahetaksegi siin kommuuna-elu. Ühine lõuna on selleks hea mõte. Muidu on ka ühised seminarid ja loengud, aga suvel neid õnneks ei ole. Ütlen õnneks, sest see võiks muutuda koormavaks, kui peaks neil käima. Anna Polikovskaja on samuti siin majas stipendiaadina olnud.

Alet-les-bains

Olen viimast päeva Languedoc'is külakeses nimega Alet-les-bains. Homme kella poole seitsmest hommikul poole kaheteistkümneni õhtul sõidan rongide ja lennukitega. Ühest karu persest teise. Tähendab, transpordilises mõttes. See on siin väga ilus koht. Täna vallutasin kohaliku mäetipu 1230 mümp. Nagu konverentsidel ikka, pole ettekannetest tolku. Henry Rosemonti ja Roger Amesi jutud olid huvitavad. Aga kõige huvitavamad jutud on kuluaarides. Siin oli paar head momenti. Ehk jõuan need mingiteks juttudeks kirjutada. Aga Académie du midi, mis on selle sündmuse nimi, kus ma viibin, on üleaastane üritus, mis algas mingi 18 aasta eest vist. Algselt oli mõeldud ida ja lääne filosoofia kokkusaamisena, üks aasta rõhuta läänel ja teine aasta idal. Aga lääs suri välja ja järgi jäi ainult ida. Ida on, tõsi küll, algsest suuremast mitmekesisusest kokku tõmbunud eeskätt hiina ürituseks. Mõned asjad olid ka jaapani kohta ja üks tiibeti peale. Aga indiast ja koerast polnud ühtki eraldi ettekannet. Terve kari jutte oli Zhuangzi kohta, aga see johtub juba teemast "Rändamine ja maastikud". Paar juttu oli puhtalt filosoofiast. Mitmed rääkisid Heideggerist, üks üleni. Huvitav on muide, see, et ehkki konverents toimub prantsusmaal, on see sakslaste korraldatud ja siin pole ühtegi prantslast. Vist mitte shovinismist, vaid pigem sellest, et nad kas miskipärast ei tea sellest või siis väidetavasti sellest, et nad ei oska inglise keelt. Whatever. Tallinna lennujaamas sirvisin Sauteri motikaraamatut. Muidu on seal väga kummaline valik. Eks Sauter oli seal ilmselt mootorratta tõttu (seostub reisimise ideega, nõnda nagu lennukki). Mingid kokaraamatud ja elulood. Ükspäev oli väljasõit ja me kaesime katarite kindlusi. Olid nagu need, milles tütarlaste unistustes rüütlid elavad. Kunagi oli see siin ju euroopa edasijõudnumaid paiku, enne kui põhjabarbarid ta mutta tagusid.

ootushorisont

Nägin unes, kuidas olin hotelli koridoris. Selle otsaseinal oli paar pilti. Kui ma aga jälle pilgu sinna pöörasin, olid seal hoopis teised pildid. Olin äärmiselt hämmastunud, sest kõigest mõni hetk tagasi oli vaatepilt olnud teine. Küsisin sealsamas olevalt kolmelt hiinlaselt, et kas nemad vahetasid pildid ära. “Loomulikult,” vastas üks neist asiselt.
Olin just eile pidanud loengut Husserlist ja rääkinud tajus kätketud ootusehorisontidest, ja muuhulgas maininud, et kunstis vahel just nendega mängitaksegi ning et see võib tajuvõimet värskendada. Nüüd lavastasin ise endale unenäos säärase “teose”.

muusika

Ah soo, eelmise täienduseks veel. Muusika ja selle õppimine on minu meelest meie kultuuris alahinnatud. Võib-olla see seoses uute tehniliste võimalustega muutub, nö “alt üles”. Aga mis toda “ülemist” otsa puudutab, siis seal pole vist väga palju muutunud. Pilliharidus on üksikutele lastele, kes muusikakoolis käivad pluss mõned entusiastid pluss teismeliseas kitarri tinistama hakkajad jms. Enamiku jaoks on koolis muusikatund, mis aga on karjale ja kus muusikaga ja muusika tegemisega vist enamikul mingit isiklikku sidet ei teki.
Ometi on vist kõigis vanades kultuurides muusika olnud hariduse üks alustalasid. Hiinas oli muusika üks põhiline konfutsiaanlik väärtus; arvati, et muusika teeb kombekamaks, kultuursemaks ning et muusika on seoses ka inimeste ja kultuuri meelelaadiga (noh, tõepoolest meenutagem nt. nõukogude liidu marsihelisid ja mazhoorseid helistikke; Märt-Matis Lill ütles, et kontsis olevat heliloojatel koguni olnud mingi koefitsent, kui palju peab olema mazhoorseid teoseid ja kui palju tohib olla minoorseid; siin pidi olema mingi arusaam muusikaliste kvaliteetide ja inimese hoiakute-kalduvuste vahel: mazhoorne teeb rõõmsaks ja minoorne kurvaks, ja tuli olla iga hinna eest rõõmus, progressiusku jne.). Ja Kreekas samamoodi oli muusika praktiliselt kultuursuse sünonüüm.
Vana-Hiinas kritiseerisid moistid “muusikat” (ehkki pigem ilmselt eeskätt liigpillavaid tseremooniaid, mille käigus kasutati ka muusikat, kui muusikat ennast); uusaja Euroopas panid muusikale võib-olla põntsu – kui nii dramaatiliselt väljenduda tohib – industrialiseerumine ja uued ratsionaalsed lähenemised haridusele. Muusika on lihtsalt üks õppeaine koolis. Süvendatult peavad seda õppima need, kes tahavadki muusikuks saada, aga kõikide ülejäänute jaoks on see kõrvaline asi, üks õppeaine teiste seas, ja mitte just kõige olulisem. Ma ei tea kedagi, kel oleks jäänud kool või klass muusika hinde pärast lõpetamata.
Aga midagi on võib-olla viltu sellise haridussüsteemi endaga. Lugejad pole vahest minuga nõus, aga mulle tundub, et muusika peaks saama või võiks saada jälle üheks hariduse alustalaks, eriti alg- ja põhikoolis. Steiner-koolis kuuldavasti kõik lapsed mängivad natuke pilli. Ega ma ei oska seda ise päris hästi põhjendada, miks see nii võiks olla. Mul on nagu selline aimdus, et muusika aitab harmoniseerida inimest ennast. Et kuidagi muusikalised struktuurid (helistikud, noodid, meloodiad, ...) korreleeruvad siseseisundite ja psühholoogiaga ning et sellest võiks tekkida positiivne tagasiside ring. Ja ma usun, et tegelikult on kõik inimesed musikaalsed. Mulle tundub, et lihtsalt suur osa inimesi (mina muide sealhulgas) on ära hirmutatud, neile on sisendatud, et nad ei ole musikaalsed, nad on lõpuks seda uskuma jäänud, ja teinud selle väära kuulutuse tõeks. Kurb tõde (nt hiina keeles kirjutatakse "muusika" ja "rõõm" sama märgiga, ehkki sõna on erinev).

Kuidas ma kuulan muusikat

(võib-olla olen seda kõike juba kirjutanud, aga sel juhul ütlen lihtsalt üle).
Kõigepealt kaks asja, mida olen vist siin ennegi tunnistanud, aga mida ma sel juhul üle kordan. Esiteks see, et mul puudub igasugune muusikaline haridus, millest mul on väga kahju. Mu vanaema oli muusikaõpetaja ja lellelapsed käisid muusikakoolis, aga mina ja mu õde jäime muusikaharidusest kõrvale, ja ma ei osanud seda kuidagi nõutada ka, kuigi vanaema klaverit mäletan end küll klimberdamas (ja mingit ühe keelega mandoliini, värviliste klahvidega lastepuhkpilli, ksülofoni...). Teiseks see, et ma kuulan väga vähe muusikat, nii klassikalist kui tänapäevast. See nõuab spetsiaalset ettevõtmist, ja ma harva võtan ette. Niipalju kui ma ümberringi vaatan, tundub, et enamus kuulab väga palju muusikat – see on nüüd ka tehniliselt palju lihtsam. See on nüüd juba andestamatum, et ma ise ennast niimoodi muusikast ilma jätan.
Aga nüüd muusika kuulamisest. Mis puudutab popmuusikat, siis sellega näib olevat lihtsam, saab lihtsalt kaasa elada – sageli sõna otseses mõttes tantsimise näol. Aga mis puudutab klassikalist muusikat, siis mäletan, et mind pärssis väiksena ja ka teismelisena see, et miskipärast tundus mulle, et sellise muusika kuulamise ajal peab endale mingeid pilte silme ette manama. Olin nagu kuulnud kuskilt või lugenud peentest ja päris muusikatundjatest, kellel muusika kuulamise ajal kerkivad silme ette pildid, mida nad siis kirjeldasid. Mul ei kerkinud kunagi mingeid pilte (tähendab, kui kumalase lennud ja muu selline pigem marginaalne representatiivsus välja arvata). Seetõttu tundus mulle, et ma ei oska seda muusikat kuulata. Tõepoolest on nii, et muusika tekitab mingeid tundeid, meeleolusid jne. Ja kujutluspiltide tekkimise mehhanism on ilmselt selline, et nende muusika mõjul tekkivate tundehakatustega seostatakse ettekujutuslikud pildilised seeriad, mis tekitavad samuti sellesuguseid tundeid või muljeid. Ma ei oska selle kohta midagi rohkemat öelda, kuna mul selliseid pildilisi seoseid enamasti ei teki.
Ma ei mäleta, kuidas vahepeal oli, aga praegu olen mõnda aega kuulanud muusikat – eeskätt klassikalist – hoopis teise põhimõtte järgi. Mitte liikudes kuulmisest ja auditiivsusest visuaalsuse poole, vaid just vastupidi, veelgi jonnakamalt kuulmise juures püsides. Esiteks ma eelistan kuulata kinnisilmi, et avada ennast maksimaalselt just kuulmismuljetele. See muidugi sõltub asjaoludest, näiteks sellest, et vahel on oluline muusiku “koreograafia”, st. see “tants”, mida ta muusikat tehes oma pilli mängides või lauldes või dirigeerides sooritab. See on omaette kõnekas. Või siis sellest asjaolust, et sageli on kunstiteosed korraga visuaalsed ja auditiivsed, nt Tulve ja Varrese “Sool”, millest kunagi kirjutasin. Aga mõlemal juhul on see natuke omaette teema.
Niisiis, muusikat kuulates ma üritan keskenduda just nimelt puhtalt helilistele muljetele, olla maksimaalselt passiivne (“aktiivselt passiivne”) ja retseptiivne, lastes justkui helidel jätta jälgi oma kuulmisvõimesse, teha seal teisendusi, muundusi. Muidugi vahel mõte läheb ekslema ja ma mõtlen hoopis teisi asju, aga siis ma just ei kuula; kui muusika on hea, siis pole raske jälle kuulamise juurde tagasi tulla. Kui ma hoolikamalt püüaksin kirjeldada seda kuulamist, siis siin on justkui kaks mõõdet.
Esimene on see, nagu ma ütlesin, et lasta helidel oma meelelisust sellest aspektist, st. kuulmise kaudu mõjutada, võtta vastu nüansse, mida harilikult ei pane tähele või mida tavalises keskkonnas ei esinegi. Muusikateos on ju harilikult komponeeritud nii, et seal on üks kontsentreeritud helikooslus, heliline intensiivsus – ma ei pea silmas kvantitatiivset kuhjatust, vaid kvalitatiivset helikontsentratsiooni (nt Pärdi tintinnabuli-teosed on ses mõttes äärmiselt kontsentreeritud, ehkki kvantitatiivselt sageli lakoonilised). See on sõna otseses mõttes kuulmistrenn, tähelepanu pööramine nüanssidele, helidele, liikumistele, ja kõikidele muusikalistele aspektidele, mille mõisteid ma ei teagi, aga mida ma tajudes kuulen (ehkki ma arvan, et mitmed jäävad just nimelt muusikalise harimatuse tõttu ka kuulmata ja taipamata, ja sellest on kahju). See värskendab kuulmist ja seeläbi kogu meelelisust, taju. Pärast head kontserti on ka Cage’ilik “vaikus”, st. loomulik helidetaust kõnekam, peenem, nüansikam.
Teist mõõdet on raskem kirjeldada. See on küll väga konkreetne, aga väga keeruline väljendada. Nimelt muusika kuidagi teeb midagi minu “enese” peal, on justkui peaaegu sõna otseses mõttes kombatav, nii et ma olen muusikaga justkui füüsilises kontaktis – et ma olen nagu plastiliin ja muusika mudib mind, või ma ise mudin ja muusika on plastiliin – need erinevused hägustuvad siin. Tähendab, ma pean selle mõõtme all silmas seda, et muusika kuulamine mitte ainult ei teisenda kuulmismaailma ja seekaudu taju, vaid justkui mind “ennast”, otse. See kõlab kindlasti veidralt ja mingi isikliku mütoloogia sarnast, aga vahel on selline konkreetne tunne (taju? kontakt?) “endast”, mis pole ei kehaline, tajuline, aruline, intellektuaalne, vaid justkui midagi muud. Vahel poolunes on sarnane taju. No vot, ja siis on selline tunne, et see “ise” on muusika sees nagu kala vees. St et ma pole muusikast väljapool ega muusika ümber, lastes teda kuulates-tajudes enda sisse, vaid olen hoopis ise muusika sees. Justkui mingit laadi unio mystica, kui see sõna liiga kõrgelennuline ei kõlaks. Sest ometi on see midagi väga konkreetset ja täpset.
Nojah, ma saan nüüd aru, et mul ei õnnestu rääkida sellest, kuidas ma muusikat kuulan. Aga igatahes on näiteks heal kontserdil täiesti otsene värskendav ja virgutav mõju – ühest küljest konkreetselt kuulmisele ja tajule, aga teisest küljest ka kuidagi otseselt mulle “endale”. Ma ei tea, kui levinud on selline võimetus seostada muusikat kujutlusega, millest ma rääkisin, või kui palju see teisi inimesi üldse morjendab. Aga igatahes ma üritasin käesolevaga väljendada võimalust, et kuulata muusikat ennast. St et puhtalt kuulamisel (ilma järelduste, kujutluste ja kõige muu mitte-kuulatavuslikuta) võib olla oluline efekt elamisele ja elamise intensiivsusele, nii tajuliselt kui ka “enda” jaoks.

sotsiaalmeedia

Sotsiaalmeediat kasutatakse erinevatel otstarvetel. Mina kasutan põhiliselt selleks, et vahendada sotsiaalseid teemasid, st. vahendada artikleid ja muud infot, mis puudutavad ühiskonna valu- ja sõlmpunkte. Niimoodi võib küll jääda mulje, et ma olen ühiskondlik aktivist ja propagandist. Siiski mitte väga. Lihtsalt sotsiaalmeedia tundub paslik koht just nende teemade jagamiseks ja levitamiseks. Sotsiaalmeedia on inimeste vahel ja ka selles levitatav info võiks tihti käsitleda neidsamu inimestevahelisi suhteid.
Kõige südamelähedasemad on mulle anarhistlikud teemad. Nt Occupy! liikumisega seonduv. Sellel on tänapäeva maailmas täiesti uued võimalused ja võib-olla just nüüd võiks anarhistlikud ideed teostuda paremini kui kunagi varem (ja mingil määral ongi juba teostunud, kui pidada silmas seda, kuidas toosama sotsiaalmeedia arendab inimestevahelisi suhteid – ning sellel on eelmisest aastast peale olnud oluline poliitiline mõju araabiamaades, Hispaanias, USA-s, Venemaal ja mujal). Laias laastus on anarhia autonoomsete subjektide vabatahtlik vastastikune abi. Autonoomne mitte tähenduses “eraldiseisev”, “lahusolev”, vaid tähenduses “mittehierarhiline”. St see ei tähenda isikutevaheliste suhete lõdvendamist, vaid hoopis nende ümberkorraldamist, rõhuasetuste nihutamist, teatavate kalduvuste (loomuldasased hierarhiseerumised) summutamist ja teiste edendamist (suhete kvalitatiivne mitmekesistumine – mis võib hõlmata ka hierarhilisi suhteid, aga enda sees, laiema an-arhia sees).
Järgmises järgus olen levitanud lihtsalt ideid, mis väärtustavad üksikisikut, hoolt ja hoolivust, paljastavad petturlust, korruptsiooni, lühinägelikkust. Ma ei taha sellega öelda, et ma ise olen silmapaistvalt hoolitsev, hooliv, aus, kaugelenägelik ja moraalne. Nende ideede levitamisega ma tahan lihtsalt edendada teatavat laadi suhete arendamist inimeste vahel. Ma ei apelleeri siin niivõrd isikute moraalsusele, kuivõrd isikutevaheliste suhete tüübile. Just nimelt, kas see on hierarhiline või anarhiline, sulgev või avav, eraldav või lõimiv, üheülbastav või mitmekesistav.
Mulle tundub – kas ekslikult? – et praegu võib olla selles suhtes pöördeline aeg, kus mõned vanad struktuurid lagunevad ja moodustuvad uued. Ma näen polariseerumist: vanad struktuurid püüavad meeleheitlikult ennast kindlustada (nt ACTA, patendindus à la Monsanto, mitmesugused uuskolonialismi vormid, esindusdemokraatia esitamine ainsa õigena, poliitika meediastumine, suurkorporatsioonide juriidilis-politseilised võtted jne), aga samas on tekkinud võimsad anarhilised (st. otsekontaktsed) kodanikuliikumised üle kogu maailma. Kui vanasti oli loosung “kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, siis nüüd saab inklusiivsemalt öelda “kõigi maade kodanikud, ühinege!” Proletaarlasi on alati olnud märgatavalt vähem kui praegused “99%” (selle protsendiga on selline kõnekas lugu, et paljud “1%” hulka kuuluvad on samas paadis 99%-ga, ja teisipidi jällegi paljud 99% hulka kuuluvad on ära petetud 1% paati – eriti Eestis on see märgatav; selle põhjused on omaette arutluse teema, mida ma olen natuke käsitlenud teises blogis: http://vabakond.blogspot.com/ ). Ja võimalused nende ülemaailmseks lõimumiseks on praegu “maailmaküla” tingimustes paremad kui kunagi varem.
Vahel sekka teen muid postitusi, aga eelpoolkirjeldatu moodustab ilmselt enamuse.