Wien

Varsti saab nädal aega siin oldud. Käisin täna päris Doonaud vaatamas. Seni olin ainult Doonau kanalit pidi tuianud. Doonausid on siin palju. On veel Uus-Doonau ja Vana-Doonau ja mis kõik veel. Doonau kanal oli algselt lisajõgi, aga vist 16. sajandil juhiti teine ots tagasi Doonausse, et seeläbi üleujutusi reguleerida. Vanalinn ei olegi otsapidi Doonau, vaid Doonau kanali ääres. Tagasiteel sattusin mingile tühermaale. See on mulle päranduseks antud, et ma alatihti karu perse satun. Olen ekselnud igas keskkonnas, linnas, aedlinnas, maal, metsas jne. Vabalt konnanud – või mitte nii vabalt, unistades, et saaks õige raja peale. Kogu eluga on nii, et unistan, et saaks õige raja peale, aga mida vanemaks ma saan seda hägusemaks see ideaal muutub. Võib-olla on see isegi võimatu. Võib muidugi mõelda, et mis see õige rada on ja et kas rada, mida ma pean valeks, pole mingis kaudses või varjatud mõttes õige, ja vastupidi. Süda valutab kuni tuksub. Insomma. Mainisin eelmine kord, et Viin on mingites elukvaliteedi hinnangutes vahel saanud valituks esimesele kohale. Pole imestada. Ühistransport näiteks käib siin öö läbi. Kõige pikemad metroovahed on öösel 15 minutit. Ma vist polegi kuskil linnas elanud, kus ühistransport öö läbi sõidaks. Netist lugesin veel, et Viinis on valdavalt sotsialistid võimul olnud ning et siia on ka näiteks hulgaliselt sotsiaalmaju ehitatud. 30-ndatel pidasid sotsialistid ja konservatiivid isegi väikese kodusõja maha. Metroos muide pole mingeid väravaid nagu Pariisis või isegi Hiina linnades (Pariisis nõuab see ikka päris suurt meisterlikkust ilma piletita sisse saada – kui just kellegagi koos ei lähe vms; Hiinas mitte nii erilist). Lihtsalt on piletimüügiautomaadid ning sissekäigu juures kompostrid ning manitsevad sildid, et kallid kodanikud, komposteerige pilet. Võib-olla siis mingeid kontrolöre käib. Pariisi karastunud noorukitele oleksid nad ilmselt korraks köhatada. Igatahes ametlikult on trahv sada euri. Linnamüür lammutati siin kenasti maha nagu igas moodsas euroopa linnas, Pariisis näiteks. Olnuks Tallinn jõukam, oleks ka seal lammutatud. Müüri asemele tehti avar ringbulvar. Elan 2. Bezirkis, 8-kordse maja viimasel korrusel kolmetoalises korteris, millest minu päralt on kaks tuba. Tubade ees on veel terrass. Grillgi on olemas. Näeb üle majade künkaid viini lääneosas. Maja liftiga tohivad omapäi sõita kodanikud alates 12. eluaastast. Viinis on muljet mööda hämmastavalt palju venelasi – st neid, kes paistavad siin elavat. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas vene mamsel oma last utsitab või vanamees kamraadile midagi seletab jne. Ei tea, miks just siin. Muidugi, juba külma sõja ajal oli Austria ida ja lääne luurajate kohtumispaik. Austriaga võinuks vabalt minna ju nagu Saksamaaga, et ta oleks ära jagatud okupatsioonitsoone pidi. Aga venelased läksid siiski välja, tingimusel, et Austria ei astu Natosse, ja küllap neil siin omad sotid ja sidemed jäid. Peale venkude nägin täna ka türklasi. Käisin kodul ümbruses ringi, sattusin isegi türgi spetspoodi, kus puha türklaste kraam. Ostsin mune ja viigimarjamoosi. Omal ajal pandi türklased just Viini all seisma. Siit kaugemale nad ei jõudnud. Ja viimati 17. sajandi lõpu poole said isegi niimodi vasta püksa, et neil tekkis kaos, misläbi Austrial õnnestus lahmakas maad ära vallutada (nt Ungari alad). Habsburgide impeerium. Stefani katedraalis käisin. Õigupoolest käisin raamatupoes ja katedraal oli sealsamas, ühitasin. Muidu ma väga turisti ja kultuurat pannud ei ole. Istun kabinetis või kodus ja teen tööd. Kui lapsed külla tulevad, eks siis kaen rohkem ringi. Jõudu kõigile.